Veiko Spolitis: ametkondlikuks eneseõigustamiseks

Veiko Spolitis
, Riia Stradinši Ülikooli politoloog
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Repro

Läti politoloog Veiko Spolitis leiab, et Läti-Eesti koostöö raportist võiks isegi kasu olla, kuid ainult juhul, kui see ei satu sinna, kuhu Lätile omaselt paljud raportid – riiulile.
 

Läti-Eesti tulevikukoostöö raport on kahe riigi ajaloos ainulaadselt mitmekülgse koostöö strateegia paberile pannud. Raporti eesmärk on Eesti ja Läti koostöövõimaluste tutvustamine, et saavutada käegakatsutavaid tulemusi, soovitavalt juba 2020. aastaks.

Raport ei käsitle lahendusi lühikeses perspektiivis ja seepärast on kohane küsida, kellele seda raportit praegu tarvis on? Raport seletab, et selle tellisid mõlema riigi peaministrid, kuid tänapäeva parlamentaarsetes demokraatiates ei püsi peaministrid ametis enamasti kauem kui üks ametiaeg. Ehk arutasid peaministrid omavahel eelseisvate valimiste üle ja raporti tellimise idee sündis sealt?

Siiski, see oleks päris omapärane, kui valimistel kasutataks dokumenti, milles ei pole lühemas perspektiivis mingeid eesmärke või ülesandeid. Seega juhul kui raport pole ühe või teise riigi mõne ametkonna soov õigustada oma eksistentsi, siis peaks selle valmimise põhjus olema Euroopa Liidu arengu dünaamikat jälgides märksa sügavam.

Eesti sihikindel reformimeelsus saab tuleval aastal kroonitud euroala liikmestaatusega. Nii on Eesti muutunud Põhjala riigiks, mis on globaalsesse majandusse kõige enam lõimitud. Seega on raportis esitletud ideed, mis lähtuvad majandusliku koostöö vaatepunktist, pädevamad just Eestile.

Eesti turg ja poliitiline süsteem on juba piisavalt euroopalikud ning luua on vaja poliitiliselt korrastatud turg nii oma eksporditoodetele kui ka rahapaigutustele. Viimased paar aastat on Eesti suurim välisinvestor Lätis ja hoolt oma rahapaigutuste eest näitab ilmekalt ka Eesti valitsuse otsus abistada Lätit abipaketi raames.

Lätile on raport strateegiliseks lähtepunktiks. Ent praegu on Läti suurimad probleemid riigi sisepoliitiline killustatus, ebamäärased rahvuslikud huvid ja soov arendada strateegilisi suhteid ida-, lääne-, lõuna- ja põhjanaabritega mõistmata, et hõredalt asustatud ja ilma maavaradeta riigi jaoks on strateegiline liikumisvabadus väliselt siiski piiratud.

Süvendatud koostöö Eestiga pakuks Läti ühiskonnale lahendusi sisepoliitilise kooskõla saavutamisel just Põhjala teljel ja lahendaks kaudselt ka Eesti geostrateegilisi probleeme lõunapiiril. Kaugemas perspektiivis peaks koostöö Liivimaa raames tähendama aegunud rahvusriigi valitsemistavadest lahtiütlemist ja Euroopa Liidu mitmetasemelise valitsemiskultuuri juurutamist.

Kui vaadata ajalukku ja analüüsida, mis ajendab riike koostööle, siis rahvusriikide süvendatud koostöö on üldjuhul alanud kohe pärast suuri konflikte. Beneluxi maade koostöö hoogustus kohe pärast Teist maailmasõda. Põhjamaad keskendusid koostööle ennetamaks Nõukogude Liidu poolt tulenevat ohtu ning nad rõhutasid oma traditsionaalset erapooletust, kuid säilitasid maailmapoliitikas oma vahendaja maine.

Eesti-Läti kavandatava koostöö parajaks mõõdupuuks sobiks ka Prantsusmaa ja Saksamaa koostöö. 1963. aastal sõlmiti Elysee leping, mis nägi ette süvendatud kontaktide loomist kahe riigi ametkondade vahel ning koostööd haridus- ja kultuuripoliitika vallas.

Enamik riikidevahelisi koostöid on alanud just külma sõja ajal. Rahvusvahelised organisatsioonid on küll summutanud rahvusvaheliste konfliktide puhkemise, samas ei suuda nad siiani lahendada sisepoliitilisi probleeme.

Kas sellest raportist võiks tulevikus saada alus Eesti ja Läti majanduste strateegilisele lõimumisele? Raportis esile toodud näited positiivsest koostööst ametkondade vahel tuuakse eeskujuks haridus- ja maksupoliitika koordineerimisele.

Eesti ja Läti asuvad juba praegu ühtses majanduslikus ja poliitilises Schengeni ruumis ning maksupoliitiliste erinevuste jätkumine võiks tulevikus mõjuda ühisturul osalemisele negatiivselt.

Balti riikide kaitsekootöö on olnud näide, et üheskoos (siiani Eesti eestvedamisel) on märksa kergem strateegilisi eesmärke saavutada ja ka raha kokku hoida. Lisaks kaitsejõududele ja piirivalvele on Eesti-Läti tulevikukoostöö suurimateks huvigruppideks Eesti ettevõtjad ja Läti väikeettevõtjad.

Strateegilise tähtsusega majandusharude esindajad, nagu energiamonopolid ja transporditeenuste pakkujad, on kolmes Balti riigis siiani tegelikult tihedas omavahelises konkurentsis. Raportis esile toodud idee n-ö riigikonsortsiumide loomisest energeetika alal järgib tegelikult praegust konsolideerumise trendi Eesti ja Läti transpordiettevõtete valdkonnas.

Siiani on mõlemas riigis koostööle küll ridamisi takistusi, ent kui arvestada, et Saksamaa ja Prantsusmaa vahel oli lisaks veel ka ajalooline usaldamatus, siis Läti ja Eesti koostöö väljavaated peaksid olema suurepärased.

Lisaks on raportis selgelt välja toodud arvud, mis näitavad, et Eesti-Läti koostöös on oluline mõju ka Eesti-Soome hõimusuhetel. Seega, kui Läti soovib süvendada koostööd Eestiga, peaks Läti Eesti-Soome suhete arengut järgides arvestama esialgse nii-öelda noorema venna rolliga.

Euroopa Liidu raha kaasamine infrastruktuuri parandamiseks on esmavajalik. Rõhuasetus piirialade koostööle Valka-Valgas on samuti otstarbekas, kuid see ei lahenda raportis esitatud strateegilisi küsimusi – kuidas hakkab toimuma tööjaotus kahe riigi vahel?

Raport on pakkunud lahendusi hõredalt rahvastatud kahele rahvusriigile, mida praeguseks seob enam kui sarnane ajalookulg. Praegu peaks juba mõlema riigi ülikoolide esindajatele ja poliitikutele pakkuma poliitikaid – näiteks et ka Läti läheneks lähiaastail Eesti haldussuutlikkusele või et kahetunnine rongiliiklus liinil Riia-Tallinn ning Liivimaa Energia ettevõte 2020. aastaks ka teoks saaksid.

Eesti võiks koos Põhjamaadega aidata Läti poliitikuil jõuda mõistmisele, et ilma ulatusliku maksu- ja tuludeklareerimissüsteemita ning valimisreformita ei ole Läti võimeline teostama arenenud riigile omaseid funktsioone.

Ka Eesti vasak­erakonnad peaksid astmelise tulumaksu ideed kaitstes välja tooma selged arvutused, et eelseisev valimisdebatt ei toimuks stiilis «kõik Savisaare vastu», vaid tuleviku maksu- ja majanduspoliitika alaseid väitlusi pakkudes.

Lõpetuseks peab ajakirjandus ise endale sõnastama raportis mainitud massimeedia rolli, sest erakätes olev meedia ei osale sellise strateegia läbiviimisel, mis mingit kasu ei too. Valitsused on traditsioonilised uute strateegiliste suundade sõnastajad ning massiteabevahendid võiksid selles protsessis olla teeviitade rollis.

Eesti äriringkonnad on laias laastus muutusteks valmis, seda näitab kas või Eesti ettevõtjate sihikindel tegutsemine välisturgudel. Läti väikeettevõtjad on Eestis tegutsedes juba endale teadvustanud ühtsete mängureeglite hüvesid, kuid neile pole järgnenud suurettevõtted.

Kas lühemas perspektiivis suudavad mõlema riigi esindajad teadvustada Läti-Eesti tulevikukoostöö raport tähtsust, saab näha juba eelseisvatel Läti valimistel. Halvimal juhul leiab aga seegi raport Lätile omaselt koha seal, kus juba on «Läti 2030», «Läti rahvuslik arenguplaan» ja tosin teisi raporteid ehk ametkondade riiulitel tolmu kogumas.

Tagasi üles