Reedel Sirbis: identiteedist ja Euroopa Liidust, kosmopoliitsusest ja kosmilisest ühiselust

Helen Mihelson
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Sirp

Reedel ilmuvast Sirbist saab lugeda:

JAAN UNDUSK: Elementaarne Eesti

Igasuguste tulevikuvisioonide eelduseks on mingid poliitilised otsused. Teisisõnu, teoreeme saab sõnastada ja tõestama hakata alles siis, kui aksioomide ehk aluslausete valik – ehk põhjapanevad poliitilised otsused – on juba tehtud. Aksioomide eripära seisnebki selles, et need tuleb valida, neid ei tõestata. Tegu on kellegi jaoks nii-öelda iseenesestmõistetavate seikadega, see tähendab, niivõrd suure omaväärtusega asjadega, mida saab mõista ainult nende eneste kaudu, mitte tuletistena millestki muust. Mõnele on aksioom jumala olemasolu, mõnele teisele materiaalne maailm, ühele identsusseadus (A=A), teisele aga olemise olemuslik mitteidentsus (A=B, sest «kaks korda ei saa ühte ja samasse jõkke astuda», nagu väitis Herakleitos). Igatahes on võimalike aksioomide hulk lõputu ja just seetõttu tuleb nende seast paratamatult valida.

ERO LIIVIK: Loovutatud demokraatia mõrud viljad

Esindusdemokraatias on rahvas küll võimu kandja, ent kahjuks ainult teoreetiliselt.

Mõni aeg tagasi kirjutas riigikogu liige ja eesti Vabaerakonna algataja Andres Herkel, et Eesti vajab vähemalt ühte uut erakonda. Loodava erakonna poliitiline siht ei seisnevat mitte parem- või vasakpoliitika elluviimises, vaid võitluses Eestit pärssivate kartelliparteide, sundparteistamise, ministeeriumide ülemvõimu, ideepuuduse ja otsustusvõimetuse vastu, ütles Herkel intervjuus Postimehele.1 Minu arvates osutab Herkel küll probleemidele, kuid sellistele, mis pole mitte põhjus, vaid tagajärg. Tegelik probleem on sügavam, peitudes esindusdemokraatia olemuses ning sellele meie poliitilises süsteemis antud tõlgenduses. Paraku pole poliitikuil olnud suuremat tegemist «demokraatia kaemusega», vaid nad on näinud oma eesmärki ja õigustust eelkõige poliit­tehnoloogilises toimetamises.

LEOPOLD PARTS: Eugeenika uus tulemine

Futuristlikust fantaasiast eetiliste diskussioonide tandriks

Järgmise viie aasta jooksul antakse Nobeli auhind teadlastele, kes on välja selgitanud, kuidas töötab osa bakterite immuunsüsteemist. (Pakun välja 100 eurot esimesele nõudjale, kui seda ei peaks juhtuma.) Sellest esialgu vahest esoteerilisena tundunud uuringuteemast on välja kasvanud revolutsiooniline teadusharu, mis on andnud meile oskuse muuta DNAd, pärilike omaduste kandjat.

Intervjuu biosemiootik WENDY WHEELERIGA: Kust tulevad tähendused?

MAREK TAMM: Pesapunumine: Hasso Krulli kosmopoliitika

Luua müüte – see on kõrgeim. Luua seda üksi, mis muidu rahvad ja sajandid loonud – see on jumalik. Suuremat õnne ei pea kunstnik lootma. Friedebert Tuglas Hasso Krull on meie tähtsaim poliitiline mõtleja, ja kui praegu ehk veel mitte kõige mõjukam, siis ambitsioonikaim kindlasti: sest kuigi ta hoiab oma pilgus Eestit, on tema mõtlemise horisont kosmos. Krull on Eesti ainus kosmopoliitiline filosoof, mitte kosmopoliitne, vaid nimelt kosmopoliitiline.

Jaan Tamm: Muinsuskaitsekuust ja Karuteene medalist

1985. aastast tähistab Eesti muinsuskaitse avalikkus 18. aprillil rahvusvahelist muinsuskaitsepäeva ning sellele järgneb muinsuskaitsekuu (18. aprill – 18. mai). 1988. aastast peale on selle kuu eestvedaja olnud Eesti Muinsuskaitse Selts (EMS). Olles küll paljudes muinsuskaitselistes asjades partneriks kohalikele omavalitsustele ja riigivõimu esindajatele, on EMS üsna sageli pidanud olema ka n-ö valvekoera ülesannetes ning valju haukumisega märku andma, kui midagi on mälestiste, muinsuskaitse- või miljööaladega valesti läinud, kavatsetakse seda planeeringute kehtestamisega teha või on suisa juba ehituslubagi väljastatud koleasja realiseerimiseks.

AGO SAMOSON: Rail Baltic – õlekõrs teadusele

Eesti teaduse finantseerimine on tekitamas uut teadlaste emigratsiooni lainet. Kafkalik etendus EASi juhtimisel ei anna süsteemse ja efektiivse arengu lootust, paratamatu pragmaatilisus riigikaitse eelarve kasutamisel ei jäta teaduse jaoks ka midagi. Sellises olukorras oleks ehk paras aeg üle vaadata Rail Balticu saaga. Rail Balticu ideoloogia tundub rajanevat rohkem sotsiaalpsühholoogiale kui geograafiale ja tehnoloogiale.

Arvustamisel:

Luuk van Middelaari «Teekond Euroopasse»

Margus Tamme näitus «Esimesed kolm minutit»

Endla «Dussaert’i kaasus», Variuse «Laborant Viiding», Rakvere teatri «Algused» ja Tartu Uue teatri «Zebra»

Tallinna Vanasadama territooriumi ruumilise planeerimise võistlused

IX klavessiinifestival

Elke Voelkeri doktoridissertatsioon Rudolf Tobiasest

Andrzej Wajda mängufilm «Walesa»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles