Olev Remsu: täis karsklased

Olev Remsu Foto: Ergo Kuld

Kirjaniku ja karskusliikuja Olev Remsu arvates sarnaneb meie riiklik karskustöö Gorbatšovi «täis karsklaste» aegsega: istutakse kabinettides, liigutatakse raha, teinekord tehakse kalleid meediakampaaniaid. Ja nii liigumegi kollektiivse enesetapu poole.

Eesti on suurte karskustegelaste maa. August Wilhelm Hupel, Ernst von Baer, Matthias Johann Eisen, Carl Robert Jakobson, Villem Reiman, Jaan Tõnisson, Konstantin Päts ja teised. Suured mehed ja suured teod. Neil inimestel jätkus pühendumust tõtata appi joomatõppe nakatunuile, nemad mõtlesid rahva – kui kasutada uhimoodsat sõna – kestlikkusele. Seda tegi ka Liivimaa aadelkond, kes juba 17. sajandil keelas oma maapäeval talupoegade nädalatepikkused pulmajoodud. Mõisnike järel võttis juhtotsa enda kätte kirik, 18. sajandil olid karskustöö eriti põhimõttekindlad eestvedajad vennastekoguduse liikmed, valdavalt juba eestlased.

Eestikeelne proosa algab karskusteemaga, krahv Peter August Friedrich von Mannteuffel kirjutas oma teise teosena viinavastase «Willem Navi ello-päewad» (1839). Sellel oli nii suur edu, et soome rahvuseepose looja Elias Lönnrot selle põhjavendade keelde pani. Meie oma lauluisa Friedrich Reinhold Kreutzwald avaldas 1840. aastal jutustuse «Wina-katk», millest sai meie karskusliikumise piibel.

Paljud ülal mainitud aatemehed olid täiskarsklased. Usun, et valvas lugeja juba imestas – kuhu jäi Ernits? Meie karskusliikumise veidike nurgeline sümbol, legendaarne keeleteadlane Villem Ernits jõi oma pika elu jooksul ära supilusikatäie viina ning tõmbas vaid ühe paberossi. Esimene toimus kogemata, ent teine oli juba teadlik tegu – ülemeelik studioosustemp Eesti Rahva Muuseumi huvides. Kes nägi ülevatest ideedest pakatavat aatemeest suitsetamas, see pidi annetama ühe rubla. Nii sai muuseum üleöö pataka raha võrra rikkamaks.

Veendumuste poolest oli Ernits radikaal, elukommetelt väikekodanlikkuse põlgaja nii tsaari-, Eesti kui ka nõukogude ajal, otsapidi meie tänase hips­terluse võimas esiisa. Ta ei pööranud minimaalsetki tähelepanu riietusele, ta ei mõistnud, miks inimesed ennast alandavad, eputades välise kestaga. Asutava Kogu ja I riigikogu liikmena sõdis meie Ernits ordenite ja medalite vastu Eesti Vabariigis (õige mees ei ehi end feodalistliku rämpsuga), karskusjuhina keeldus vastu võtmast riigi toetust (riik pole kõlbeline nähtus ning raha sealt määrib püha üritust). Otsust karskustöö riiklikust toest loobumise kohta kahetses meie idealist hiljem väga. Ernits tõusis ülemaailmse karskusliikumise etteotsa, juhtis viinavastast võitlust isegi Põhja-Ameerikas. 1926. aastal organiseeris ta Tartus rahvusvahelise kainuskongressi, ühe suurima ürituse, mis Eesti pinnal peetud.

Küsigem nüüd: mis on olnud kolme sajandi pikkuse karskustöö tulemus? 21. aprillil avaldas konjunktuuriinstituut 2013. aasta statistika, millest näeme, et Eestis pruugitakse täpselt 10 liitrit puhast alkoholi aastas ühe inimese kohta. See on lahtipakituna 76 liitrit õlut, 15,5 liitrit lahjasid alkohoolseid jooke ja 11 liitrit veini.

Et arv veidigi euroopalikum välja näeks, on sellest maha võetud välismaalaste ostud-joodud. Kui need ausalt tagasi panna, oleks umbes 15 liitrit.

Võõramaalaste panuseks kirjutatakse seega tervelt kolmandik. Aga kuhu lahtrisse panna näiteks eestlaste jooma Soomes ja mujal maailmas?

Olgu 10 või 15, aga mis liig, see liig. Alati annab paljut panna punamineviku süüks.

Jah, meie karskusliikumise surmas 1940. aasta, mil suleti 175 000-liikmeline Karskusseltside Liit, seejärel oli alkoholivastane võitlus kaua keelatud, kainus kahtlane asi. Vene elust on viin üdini läbi imbunud, välismaised reisijad on märganud seda keskajast alates. Meie suured märjukesetarbimise näitajad on kindlasti idamentaliteedist pärit. Nõukogude riik kogus alkomonopolistina hiigeltulu, on oletatud, et valge viina müügiga peeti ülal Punaarmeed. Alles Gorbatšovi ajal püüti karskusliikumist taas tekitada, ent seda tehti ehtsovetlikult: NLKP Keskkomitee otsusel loodi üleliiduline aparaat ning kõrgepalgalised kohad, nende täitjatel kästi Moskvasse aru anda, kuidas töö edeneb. Rahvas hakkas neid ametnikke kutsuma täis karsklasteks. Igatahes oli nende karskustöö täiesti karikatuurne võrreldes varasema selles vallas tehtuga. Olgu siiski öeldud, et Gorbatšovi ajal kahanes alkoholisurmade arv. Aga edaspidi läks asi üpris kõlvatuks.

Meie riikluse sünniprotsess oli tihedalt seotud karskusliikumisega (sel teemal on ajaloolane ja poliitik Lauri Vahtre kirjutanud ajakirjas Akadeemia 1997 nr 5 artikligi), ent taasiseseisvumine ujutas meie maa üle viinapoodidega. 1990. aastate alguses oli neid Tartus 400 ja Tallinnas üle 700. Ja seda kõike põhjendati ettevõtlusvabadusega.

90ndail püüdsid Tartu mehed eesotsas sporditeadlase, professor Atko Viruga taastada rahvuslikku karskusliikumist, lõid ühenduse Alkoholivaba Eesti (AVE), hiljem juhtis seda organisatsiooni arhitekt, poliitik ja raadioesseist Ignar Fjuk, seejärel teisedki, ent mida rohkem edasi, seda vähem võttis asi vedu. Võimu vastu lihtsalt ei saanud. Paljakäsi eriti. Viinaturu laienemist soodustati igati, alul tegi seda isamaalik valitsus, selle järel teisedki.

Kas keegi üldse mäletab, et meie riigis eksisteeris ametlik narkopoliitika dokument, mille järgi tuli aastaks 2010 viia noorukite alkoholipruukimine nullilähedaseks ning alandada aastaks 2015 puhta alkoholi tarbimist ühe inimese kohta aastas kuue liitrini (mis on Euroopa keskmine)? Need deklaratiivsed kohustused võeti aastal 2001, mil meil joodi aastas 8,8 liitrit puhast alkoholi. Bürokraatliku variserlikkuse esimesel viisaastakul, aastaks 2006, kasvas see juba 13,5ni.

Minu arvates sarnaneb meie riiklik karskustöö Gorbatšovi-aegsega. Mulle toob see sibelemine meelde jutu kaameramehest, kes filminud uppujat tollele päästmiskätt sirutamata. Tulemuseks olnud elu parimad kaadrid!

Mida tegid karskusseltsid varem? Reiman, Tõnisson, Ernits ja kõik teised kihutasid terve maa risti-põiki läbi, pidasid sütitavaid kõnesid. Avaldati raamatuid, brošüüre ja artikleid, rahvamajades lavastati näidendeid, organiseeriti viinavabu seltskondlikke üritusi. Kõik oli elav ja vahetu, seega eriti mõjukas. Nüüd istutakse kabinettides, liigutatakse raha, teinekord tehakse kalleid meediakampaaniaid. Ja nii liigumegi kollektiivse enesetapu poole.

Meie poliitikud armastavad poseerida sporti tehes (see on hea), ent karskusideaalide omaksvõtmist ei julge kuulutada keegi. Ma ei ole märganud alkoholiteemat ka eurodebattidel.

Prestiižikatel üritustel, isegi laulupidudel vohab alkohol, nii see turustamine käib. Kui keegi selle vastu protestib, ähvardavad tootjad ja levitajad toetussummad tagasi nõuda. Väljapressijad sihukesed!

Esitasin eespool küsimuse, kui tululik on olnud kolmsada aastat karskustööd.

On arvutatud, et 19. sajandi keskel joodi meil seitse toopi (sinna mahub ca 1,2 liitrit) viina iga hinge peale. Viin on umbes 40, puhas alkohol 100 kraadi, oma küsimusele võime anda vaid pooliku vastuse: viimase pooleteise sajandi jooksul on jooma kasvanud ligikaudu kolm korda.

On teada, et suure osa alkoholist tarbib väike osa, umbes 85 protsenti alkoholikogusest hävitab ümmarguselt 15 protsenti rahvast. Eesti puhul tähendab see ca 200 000 alkoholisõltlast. Ja siit vaatab vastu üks meie rahvaarvu kahanemise põhjustaja. Ja kahenemine ei ole üksnes alkosurmad, mida arvestataks poolteist kuni kaks tuhat aastas. Juba meie rahvalaul hoiatab: «Tütärlapsed-linnokesed, ärä juukska juadikule, peäd ära pistko joaretsele!» Naise emainstinkt on valvas, valib veel sündimata lastele väärilist isa.

On õilis, et meil hoolitsetakse puudega inimeste eest, et riigi kulul ravitakse narkosõltlasi ja HI-viiruse kandjaid, ent meie kõige valusamast kohast vaadatakse mööda. Miks? Põhjus on lihtne: alkoholi tootmine ja turustamine kuulub suuresti kohalikule kapitalile. Ehk tassib keegi parteikontoreisse kilekotis raha? Või mõjutab otsustamist muul salakavalal moel?

Mulle rääkis tuttav õpetaja, kuidas pisikesed plikad koolisööklas piimaklaase kokku kõlksutavad, naerma purskavad ning kuulutavad: «Vötame mönuga!»

Täielikult tuleks keelata alkoholireklaam, hoolimata sellest, mida Euroopa Liit, sõnavabadus ja võrdse kohtlemise seadused meile ette kirjutavad! Või olgu siis näiteks tunnuslause «Vötame mönuga!» kõrval võrdselt mõjus antireklaam, psühholoogiliselt pädev hoiatus, kuhu viinavõtmine viib.

Mullu teenis riik alkoholiaktsiisilt 209 miljonit eurot. Kohe kindlasti ei tee see summa tasa kulusid, mida tekitab alkohol. Tööjõupuudus, inimesed rentslis, au ja moraali langus. Ja seegi raha läheb eelarve ühiskatlasse. Miks ühtesid ravitakse riigi kulul või vähemalt toetusel, alkoholihaiged aga peavad kõik omast taskust maksma? Õigemini teevad seda nende niigi kannatavad perekonnaliikmed. Mitmel eeskujulikul demokraatiamaal kohaldatakse sundravi. Kindlasti peab aktsiisitulu suunama alkoholismivastastesse meetmetesse. Joomahaiged on invaliidid, keda tuleb aidata.

Viimasel ajal on kuulda seni jäigana püsinud kursi muutusest. Uus võimukoalitsioon kavatseb alkoholiaktsiisi tõsta järgmisel aastal 15 protsenti ning edaspidi 10 protsenti aastas. Usun, et see on õige tee. Seni on alkoholi hind tõusnud aeglasemalt kui rahva sissetulek. Siiani oleme löönud oma eeskujumaale noa selga. Milline kaval ja väiklane äri! Soomlased rikuvad tervist raha siia jättes meil, kuid parandavad seda oma haigekassa kulul!

Kindlasti hakkame kuulma nimme levitatavaid jutte surrogaatidest, lepikuliisudest ja salakaubandusest. See on politseiteema.

Täna tuleb volbriöö. See on pärit paganlusest ja karnevalikultuurist. Pärast seda peab maskid eest võtma ning tõele näkku vaatama – oleme rahvusliku katastroofi teel.