Uku Särekanno: laseks vähem jalga

Uku Särekanno. Foto: Erakogu

Kõik, kel mure venekeelse kogukonna lojaalsuse pärast, võiks võtta endale südameasjaks leida vene keelt emakeelena rääkiv sõber või äripartner, kirjutab Uku Särekanno Postimehe arvamusportaalis.

Moodne on kirjutada Narvast kui uuest Krimmist. Ja siis nuriseda, et asjad on Ida-Virumaal halvasti, integratsioonipoliitika on põrunud ning nüüd on see viimane aeg külvata meie venelastesse armastust Eesti vastu.

Lojaalsus ja lihtsad asjad

Lojaalsus riigile on suures plaanis taandatav lihtsatele asjadele. Küsimusele sellest, et kus ma tahan, et mu laps üles kasvaks. Ehk milline on see ühiskond, mis tagaks mu lapsele parimad võimalused. Eestil pole selles võtmes häbeneda midagi. Meil on toimiv ja turvaline riik, kasvav majandus, heal tasemel haridussüsteem, avatud piirid ning võimalus tööd leida Narvast Gibraltarini.

Mõelgem korraks, kas Putini Venemaal on selles osas midagi tõsiseltvõetavat vastu panna? Ega ikka ole küll. Tänane Venemaa on pigem koht kullaotsijatele kui keskkond, kus soovitaks oma lapsi kasvatada. Võtke selle väite kinnituseks kasvõi sealse nomenklatuuri käitumine, kes eelistab oma võsukesi esimesel võimalusel Euroopa koolidesse saata. Küsige mõnelt noorelt narvalannalt, et kas ta näeb oma lapse tulevikku Euroopa Liidus või Venemaal. Mina küsisin ning sain üsna ühese vastuse, et Euroopas on elu ikka oluliselt parem. Euroopa Liitu saab aga kuuluda üksnes tänane demokraatlik ning põhiõigusi austav Eesti Vabariik, mitte mõni semi-separatistlik Vene Föderatsiooni osis. Olgu armastusega kuidas on, ent elus on olulised ka pragmaatilised kaalutlused.

Vähem kampaania korras integratsiooni

Eks usku igasse riiki saa loomulikult kõigutada intensiivse propaganda abil ning seda ka järgemööda tehakse. Tasakaalustatud informatsiooni tuleb kindlasti pakkuda, samas Balti riikidel napib ressurssi, et ehitada üles Vene meediaga vaatajanumbrites konkureerivat telekanalit. Teisalt tunnetus sellest, mis on mõistlik ja mis mitte, ei tulene üksnes meediast, vaid ka suhtlusvõrgustikust. Üks õlu või kohv tuttavaga võib siinkohal olla märksa kaalukam kui mistahes RTR kampaania. Ja siit jõuame otsaga integratsioonini.

Integratsioon on nagu silla ehitus üle Narva jõe. Seda ei saa ka kõige parema tahtmise korral teha üksi. Peab olema ühine huvi. Eestlasel peab olema huvi venelase vastu ning vastupidi. See huvi on täna olemas ja seda mitte seetõttu, et Ukrainas toimuv pani vähemalt ühel poolel südame kiiremini põksuma. Pigem ikka seepärast, et äri vajab ajamist ning elu elamist. Ja sedapidi tuleks seda asja ka edasi ajada. Ehk siis läbikäimist võiks olla oluliselt enam, ent see ei ole kindlasti rida, mida peaks vedama riik hüsteerilise kampaania korras.

Vastupidi - kõik, kel mure venekeelse kogukonna lojaalsuse pärast, võiks võtta endale südameasjaks leida vene keelt emakeelena rääkiv sõber või äripartner Narvast, Kohtla-Järvelt, Sillamäelt või Jõhvist. Jah, Kirde-Eestit võiks väisata rohkem ning regulaarsemalt, ent meie riigimeeste kõrval peaks seda tegema ka iga teine tallinlane, tartlane või pärnakas. Seda ikka ja jälle praktilistel kaalutlustel, sest seal on, mida teha nii puhkuse kui äri mõttes ning inimesed on meeldivad (kui sa loomulikult ise näitad üles lugupidamist ja huvi).

Ja lõpetuseks: uskumist, et Putini Venemaal on parem elu, evivad reeglina kas elukutselised riigivastased või tegelased, kelle lootused rajanevad kuldkalal ja kõndival ahjul. Et nende arvamusliidrite sõnumi kaal nii eesti- kui venekeelses kogukonnas ei kasvaks, oleks aeg lõpetada see eestlaslik hala, käia enam läbi vene kogukonnaga ning saata välja selge sõnum, et Eesti on hea riik, kus elada ja lapsi kasvatada. Hea riik kõikidele, kes siin elavad.

Artikkel väljendab autori isiklikke seisukohti