Vambola Paavo

FOTO: Postimees.ee

Juba paar aastat tagasi oli meile teada, et uute ja kiirete reisirongide tulekuga suureneb õnnetustesse sattumise risk, meenutab ajakirjanik Vambola Paavo.

Raasiku valveta raudteeülesõidul juhtunud traagiline õnnetus olnuks olemata, kui Eesti Raudtee panustanuks enam ohutusele. Tõkkepuuta ülesõidud on kõrgendatud ohu allikad. Kui kohalik rahvas algatas eelmisel sügisel allkirjade kogumise tõkkepuu paigaldamiseks, peeti seda tüütuks pirinaks. Õnnetus suisa andis endast märku.

Raudteel toimuvate õnnetuste poolest on Eesti Euroopa esirinnas. Liiklejate üldine hooletus ja ülbe käitumine viivad traagiliste tagajärgedeni. Igal aastal korraldatakse ohutuskampaaniaid, ent nendest pole kasu. Tegeleme tagajärgede likvideerimise, aga mitte õnnetuste ärahoidmisega. Sõnumi kohalejõudmiseks tuleb vist teleekraanile paisata verd tarretama panevad reklaamklipid õnnetustest, ehk paneb see lõpuks aru pähe.

Füüsikat õppinud inimene saab aru, et kui kokku põrkavad kaks liikuvat eri massiga keha, siis kannatab nõrgem. Sama kehtib rongi ja auto puhul. Rohkem kui 100 km/h tunnis liikuva ja tuhandeid tonne kaaluva raua peatamisele kulub kiirkorraski üle kilomeetri.

Paar aastat tagasi oli meile teada, et uute ja kiirete reisirongide tulekuga suureneb õnnetustesse sattumise risk. Elroni rongid liiguvad vaikselt. Kiirus 120 km/h on tavaline. Eesti NSVs oli rongide kiirus 80–90 km/h, veduritel võimsad viled ja ülesõidud valvega, ometi juhtus raskeid õnnetusi. Selle vahega, et toona lendasid pärast pead ning keegi pidi vastutama.

Hädade põhjustest rääkides tuleb tagasi minna 1990. aastate keskpaika, kui korrutati: Eesti Raudtee on kaubaraudtee, reisirongid relikt ning kiirus väike, milleks investeerida ohutusse? Kulude kokkuhoiu nimel likvideeriti Vene ajast pärit valvuriputkasid ja võeti maha tõkkepuid. Maitseme toonase tegevuse hapusid vilju.

Kui liikuda ringi Kesk-Euroopas, näeb seal ainult tõkkepuudega ülesõidukohti. Rongide kiirus on meie omaga võrdne või suurem.

Mida peaks tegema? Kui see, mis praegu on, pole kriisiolukord, siis mida on veel vaja? Kiiremas korras tuleb paigaldada kõikidele ülesõidukohtadele tõkkepuud, maksku see mis maksab. Seal, kus on juhtunud rohkem õnnetusi, ei aita, et raudteeületuskohal on kaks tõkkepuud, üks ühel ja teine teisel pool terasteed.

Tuleb paigaldad paaristõkked, mõlemale poole kaks. Praegu on tavaline pilt, et kui tõkkepuud on alla lastud, üritab ikka mõni tõkkepuude vahelt läbi trügida. Kui mõlemad sõidurajad on kindlalt suletud, ei hakka keegi vabatahtlikult jõuga rammima. Elude arvelt ei tohi koonerdada.

Eesti Raudtee jutt tõkkepuude projekteerimisest, kooskõlastamisest ja muust bürokraatiast on arusaamatu ning küüniline. Raudtee on kõrgendatud ohu tsoon ja seal kehtivad omad reeglid. Venemaa eeskujul, ja muide olen seda näinud Euroopaski, tuleks meilgi enne ülesõitu teele paigaldada ülestõstetavad plaadid, mis rongi lähenedes tõusevad asfaldist välja ja sulgevad liikluse. Neile otsa sõites rikub nahaal oma auto.

On aeg ärgata ja tegutseda. Juunikuust tiheneb reisirongiliiklus veelgi, vaevalt soovib keegi iga nädal kuulda uudiseid, kuidas taas toimus mõni kokkupõrge. Eesti Raudtee juhtkond ja taristuminister võiksid aega leida, et vedurikabiinis mõni sõit teha. Pilt saaks selgemaks.