Marian Männi: midagi muutus

Marian Männi Foto: Peeter Langovits

«Kes see mees on, kes New Jerseyst oli?» küsib USA sõdur. «Ma surusin ta kätt.» – «Kikilipsuga?» – «Yeah.» – «Eesti president.»

Samast USA osariigist pärit sõdur tõstab kulme. «Lahe!»

Kaks hiiglaslikku põrisevat kärbest lendas eile Eestimaa poole. USA õhuväe lennukid paistsid tulnukalaevadena. Sõjaväe puhkpilliorkester marssis üle väljaku. Eesti sõdurid ootasid rivis silma pilgutamata. Ajakirjanikud, kolonelid, viinamarjad ja koogikesed. Maailm lõpetas pöörlemise, kui lennukite tagumisest otsast hakkasid kahekaupa välja marssima heledalaigulistes vormides ja punaste mütsidega sõdurid.

Read lõppesid aga kiiresti. Välja tuli vaid ligi sada meest. Veel mõnikümmend saabus nädal varem.

Tundus, nagu olekski see üks tühipaljas fassaad, mis ei ole isegi mitte meile suunatud. USA-le piisab sellest, et Venemaa märkaks: NATO ei vaata Ida-Euroopas toimuvat pealt nagu viletsat dokumentaalfilmi, mis ei paistagi lõppevat. Kui palju ja mis sorti vägesid siia tuuakse, see enam ei loe. Tuuakse, mitte ei vahetata kanalit.

Ütlesin ÜROs töötanud ameeriklasest sõbrale, et siia tulevad tema kodumaa väed. «Kui palju sõdureid?» küsis ta. – «Umbes 150.»

Tema sõnul on see USA sõjaväe jaoks kärbsemust. Ta arvas, et alles siis on asi tõsine, kui USA lennukikandja siiapoole teele saadetakse. Neid on Ameerika Ühendriikidel aktiivses kasutuses kümme.

Aga Eestile on ka käputäie Ameerika sõdurite saabumine suur asi. Mis siis, et nad on noorukid, kes on otsustanud sõjaväkke astuda. Ameerikas ei ole sõjavägi kohustuslik ja neilt ei küsitud, kas nad tahavad Eestisse tulla, aga kõik, kellega ma rääkisin, ütlesid üht: «Me oleme nii elevil!»

23-aastane Guy Perez tahtis teada, kuhu võiks vabal ajal minna. Ütlesime, et ikka Tallinna. Ameeriklased hakkavad elama Paldiskis. Rääkisime Guyle kiikingust. «Ma arvan, et ma muud ei tahagi enam teha. Isegi korvpall ei huvita enam. Kus kiikingut näha saab?» Nii kadus ta ruttu sõpradele uudist teatama: eestlased on kiikumisfanaatikud!

Rääkisime meestele laulupeost. «Ütle neile palun, et nad meid sinna viiksid!» lunis Andrew Rodriguez.

See ei olnud muidugi minu lubada, aga korraga tundsin end noorte poiste eest vastutavana. Küsisin igaks juhuks üle: «Kas eestlased võiksid end nüüd teie saabudes turvalisemalt tunda?» – «Me tulime siia treenima. Meie õpime teie käest ja vastupidi. Me ei ole siin võimupositsioonil.»

Kui nad Tallinna peale laiali lasta, siis vist Eesti meestel küll põhjust pole end turvalisemana tunda. Aga riigi seisukohast on need USA sõdurid nii tähtsad, et isegi president surub kätt ja kutsub neid sõdalasteks. Ütleb, et poisid teevad ajalugu.

Sest eilsest alates on nii, et kui Eestit rünnataks, siis ei rünnataks vaid meid, vaid ka USAd. Isegi kui ameeriklasi on vähem kui 150 ja nad tahavad kiikuda.