FOTO: Urmas Nemvalts

Saabumas on suvi, aeg, mil inimesed Eestis taas rohkem ringi liiguvad. Küllap on paljudele tuttavad vastandlikud emotsioonid, mida tekitavad kaunid korrastatud paigad vaheldumisi ilmselgelt tühjana seisvate lagunevate kortermajadega. Tihtipeale näeb niisuguseid tondilossistuvaid elamuid lausa meie kenade väikelinnade südames. Nende tekkele on aluse pannud okupatsiooniaeg ja plaanimajandus, mis tekitas kunstlikke asumeid, praegu aga süvendavad tendentsi rahvastiku vähenemine ja muud ääremaastumise nähud.

Kohapeal valitseb sageli minnalaskmismeeleolu, sest vaba kinnisvaraturg probleemi ei lahenda. Õieti turg lihtsalt ei toimi. Pooltühjade majade elanikud peavad leppima sellega, mis neil on. Pigem tekib kolemaju aja jooksul järjest juurde.

Õnneks leidub siiski ka neid, kes aktiivselt lahendusi otsivad. See, mis Tallinnast vaadates näib pelgalt esteetilise küsimusena, tähendab mõnes väiksemas kohas suuresti identiteeti ja üldist enesetunnet. Nii selgitab Valga linnaarhitekt Jiři Tintera mõtet, miks tuleks praegusel juhul toetada lammutustegevust, selmet ehitada. Idee on tühjadest majadest linnaruumis lahti saada, pakkudes nende praegustele elanikele uusi või renoveeritud sotsiaalseid elamispindu.

Valga maakonnas ongi kõige enam nn probleemseid korterelamuid. Probleemseks loetakse kortermaju, millest vähemalt veerand korteritest on jäänud kasutult tühjaks – neid ei saa kellelegi müüa ega ka välja üürida. Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi tellitud ja DTZ Kinnisvaraeksperdi mullu tehtud uuringu järgi on Valgamaa korterelamutest selliseid koguni 17,3 protsenti. 20 aastaga on linna ehitatud vaid üks uus korterelamu ja sellegi kõiki kortereid pole õnnestunud müüa.

Kogu Eestis vajaks lammutamist 253 ja renoveerimist 223 probleemset korterelamut ning lahenduste rahaline külg ei ole midagi mõistusevastast. Mainitud uuringu andmetel kuluks lammutuseks hinnanguliselt 4,5 miljonit, omanikele makstavaks kompensatsiooniks kolm ja renoveerimistoetuseks 2,7 miljonit eurot. Samas on selge, et inimeste ümberasustamine pole sama, mis telliste ladumine. Praegu nõustuks asula piires ümberasumisega umbes 40 protsenti inimestest, keda see teema võiks puudutada. See tähendab, et tuleks teha tublisti selgitustööd, kindlasti vajaksid ümberasustatavad ka hiljem nõustamist ja muud tuge.

Väärtusetud majad, mida lähematel aastakümnetel järjest lisandub, annavad oma väärtusetust paratamatult edasi kogu asulale ja sealsetele elanikele. Seega võiks riik tõsiselt kaaluda, kuidas toetada Valga algatusest lähtuvat positiivset mõtlemist.