Rein Veidemann: isiksuste aeg

Ülo Nugis Foto: EFA

Täna on EV ülemnõukogu juhataja (1990–1992) ja riigikogu esimehe (1992–1995) Ülo Nugise 70. sünniaastapäev, ta lahkus meie hulgast kaks ja pool aastat tagasi. Arhetüüpsest direktorist Nugisest on saanud legend.

Juba esimestes järelehüüetes tunnistati, et tema lause «Lugupeetud ülemnõukogu, kes on selle poolt, et võtta vastu Eesti Vabariigi ülemnõukogu otsus «Eesti riiklikust iseseisvusest»? Palun hääletada! Vaja on 53 häält», lausele järgnenud kinnitus «Selle ettepaneku poolt on 69 rahvasaadikut, vastu ja erapooletuid saadikuid ei ole. Otsus on vastu võetud» ning seda lõpetav vägev haamrilöök Toompea lossi saalis  20. augustil 1991 kell 23.04 – kõik see jääb igaveseks Eesti ajaloo annaalidesse ja rahva mällu. Ühes kommentaaris kuulutati, et see oli viimane löök, millega Nugis «purustas Eestimaad kägistanud rängad kommunismiahelad».

Olime saadikutena kõik seal tema käe all. Nugis oli kehtestaja tüüpi juht, mis oli vajalik sellel ülimalt pingelisel ajal, mil ain­a tegutseti noateral. Esimeses riigikogus, mis oma seadusandliku loomingulisusega lõi aluse järgnevale riigielule, niisugune autoritaarsus enam hästi sobinud. Ja sellest on järel värvikat memuaristikat (kuningriiklaste nugisetopis, Liina Tõnisson hüüdmas riigikogu esimehele «Ära karju mu peale!» jpm).

Nugise direktori-elust, temast kui eesti rahvuslikku proletariaati ühendava Eesti Töökollektiivide Liidu esimehest, kirglikust isamaalasest võiks omaette mälestusraamatu kirjutada. Siinkohal tahan osutada hoopiski enamale. Nugise, aga ka tänaseks lahkunud Ülo Uluotsa, Ülle Aaskivi, Ants Paju, Illar Hallaste, Tiit Käbini aeg poliitikas oli isiksuste aeg. Paljusid teisigi toona poliitikas tegutsenud, aga tänaseks varju või oma kunagiste pärisliistude juurde tõmbunud inimesi ühendas see, et nad oskasid ka midagi muud, kui olla poliitikud.

Oma muudes kutsumustes ja kutsetöös olid nad küpsetanud end isiksuseks. Või nagu Pierre Bourdieu terminoloogiat kasutades peaks ütlema: neil oli olemas sotsiaalne ja sümboolne kapital, mille nad said konverteerida poliitiliseks kapitaliks. Hiljem muidugi mitmed ka päris kapitaliks.

Kas see oleks vastandumine praegusele, tõusvas joones kulgevale professionaalsete, läbinisti parteilastest poliitikute ajastule? Ei, seda mitte. Küll aga mööndus, et sel viisil, st üksnes parteide kateldes isiksuseks kasvamine ja isiksusena järgitavaks eeskujuks olemine, kas või sellesama «käe all» töötamise valmisolekuni – see nõuab hirmsal kombel eneseharimist ja avatust.

Isiksuses põimuvad isiku eneseteadvus, -usaldus ja tahe. Ülo Nugis oli isiksus. Annaks meile tänane ja tulevane aeg Eesti poliitikas teisigi temasuguseid.