Mart Luik FOTO: Postimees

Postimehe vastutav välja­andja Mart Luik kirjutab, et Eesti venekeelse tele­kanali idee on küll varem korduvalt sumbunud, ent nüüd on hea võimalus vene­keelsele audi­tooriumile suunatud kohalik ETV 3 ikkagi käima panna.

Venekeelse telekanali idee tundub kindlasti paljudele déjà vu. Nagu Moskvas propagandanupp põhja keeratakse, on kohe Eestis laual venekeelse telekanali avamise plaan. Nagu me pronksöö rahutustele järgnenud ajast mäletame, kadus see plaan koos kriisi vaibumisega. Kas seekord läheb samamoodi? Loodan, et mitte ja et suudame venekeelsele auditooriumile suunatud kohaliku telekanali ka tegelikult käima panna.

Allpool ei käsitle ma lähemalt ulmeprojekti Golos Jevropõ, vaid siiski ERRi oma uut kanalit, tinglikult siis ETV 3, mis võimalusel teeks tihedat koostööd Läti ja Leedu kolleegidega. Kui koostöö edukalt käima läheks, võiks see süvenemata vaatajale isegi tunduda «Baltikumi telekanalina», kuid toimetuskontroll ja kohalikust teleturust lähtuv programmide valik ning lõplik telekava koostamine oleks Tallinnas ja Riias lahutatud.

Aga ikkagi, kellele ja milleks teha venekeelset ETV 3? Eelkõige neile, kes valimiseelsetes küsitlustes vastavad «Ei ole otsustanud». 2011. aastal korraldatud mitte-eestlaste integratsiooni monitooringust tuli välja, et see auditoorium on väga killustunud.

Lihtsuse mõttes võtan siis kokku, et uut kanalit pole hädasti vaja viiendikule (21 protsenti) edukalt lõimunud venelastest, kellel eesti keele oskajatena on praegugi ligipääs Eesti meediakanalitele.

Võimalik, et ka 22 protsenti auditooriumist, kes on võtnud endale Vene kodakondsuse ja enda väitel jälgivad ainult Venemaa meediat, on meie jaoks samuti «kaotatud». Kuid need kaks gruppi moodustavad ainult 43 protsenti muukeelsest auditooriumist. Meil on valik: kas jättagi ligi 200 000 venekeelset eestimaalast täielikult Moskva propaganda meelevalda või pakkuda neile alternatiivi uue kanali näol, mis räägib ja näitab asju nii, nagu need tegelikult on.

Andrus Ansipil on kindlasti õigus, kui ta sedastab, et rahva parem elujärg on meie kõige kindlam julgeolekutagatis. Kuid ma ei mõista, kuidas venekeelse kanali käivitamine sellele vastandub. Rahva elujärje parandamiseks peavad poliitikud nagunii vaeva nägema. Igas keeles! See pole Tallinna stiilis ettevõtmine, et kaevame Pärnu maantee üles, aga Tallinna TVs räägime kõigest muust peale kesklinna liikluskorralduse.

Ringhäälingunõukogu liikmena olen ma kursis nii ETV 3 esialgse eelarve kui ka programmi kontseptsiooniga. ERR ei plaani propagandakanalit, kus Moskva valele vastatakse Tallinna valega. Keegi ei hakka uue kanali saatekava kokku panema niimoodi, et võimalikul vaatajal tekiks tõrge kanali kui Eesti valitsuse propagandavahendi suhtes. Ükski endast lugupidav ajakirjanik lihtsalt ei töötaks seal päevagi.

Putini Venemaal on tänaseks kujunenud välja olukord, kus teated tegelikkusest enam teleri vahendusel vaatajateni ei jõua. Läänevastasus ja sõjapropaganda on süsteemne ja efektiivne. Aastaid lasi Putini režiim suhteliselt vabalt tegutseda veebimeedias, sest pragmaatilised FSB-lased pidasid seda vähetähtsaks meediakanaliks. Nüüd on võetud sihikule isegi pisikese levikuga blogid. Vene auditoorium on nagu tõevaakumis, adekvaatsele infole ei pääse ligi isegi need, kes võiksid seda soovida.

Kõige sagedamini kasutavad vene kanali oponendid argumenti, et Venemaa kanalid on nii suured ja rikkad, et me ei suuda nendega kuidagi võistelda. Tõsi, Vene telereklaamiturul liiguvad miljardid dollarid (just nimelt «vaenlase» vääringus mõõdavad nad oma turgu, ülekanded tehakse muidugi rublades).

Kuid sellest loogikast lähtudes poleks mõtet ka Pärnu Postimeest või Sakalat välja anda, pealinna lehed on ju kõvasti jõukamad. Minge rääkige sellest mulkidele või pärnakatele. «Elu on kohalik!» hõikavad maakonnalehed ja see kehtib ka venekeelse kanali kohta. Narva televaataja huvitub vägagi kodulinnas ja Eestis toimuvast, Krasnojarsk või Vladivostok jätavad ta üsna ükskõikseks. Samavõrd ei ühenda Lasnamäe mitte-eestlast midagi Berliini maha jäänud vene eru­ohvitseriga.

ERRil endal on edulugu ette näidata – venekeelne Raadio 4 jääb oma suure kuulatavusega napilt alla Russkoje Radiole, ülejäänud vene raadiojaamad on tagapool. Postimehe kirjastatav nädalaleht Den za Dnjom on suurema tiraažiga kui suure Moskva sisuga MK Estonia. Nii et saab idapiiritagustele meediakontsernidele konkurentsi pakkuda küll.

Teine levinud vastuargument on, et Eesti on sellise kanali avamisega hiljaks jäänud. Tegelikult on praegu uut telekanalit avada lihtsam ja odavam kui pronksöö aegu. Kõik teleturud, sh venekeelne on aastaid olnud märkimisväärses fragmenteerumises, mis lihtsalt öeldes tähendab seda, et suured kanalid kaotavad pidevalt turuosa väiksematele nišikanalitele ja vaatajad jagunevad aina suurema kanalite hulga peale. Praegu vaatab kõige popimat Vene kanalit PBKd 21 protsenti vaatajatest, väikseid kanaleid kokku aga 34 protsenti. Aastaid tagasi olid need näitajad vastupidised. Vaatajad ootavad uusi telekanaleid ja võtavad need ka hea meelega omaks, kui viimastel midagi unikaalset pakkuda on.

Minu meelest on ERRil kui avalik-õiguslikul meedial kohustus pakkuda kõigile Eesti elanikele oma programme. Selline lihtne arvutus. ERR kulutas möödunud aastal programmi tootmise peale 17,5 miljonit eurot, sellest Raadio 4 eelarve 0,7 miljonit. Väikese summana lisandub sinna veel venekeelse AK tegemine. Samal ajal on ca 25 protsenti Eesti maksumaksjatest mitte-eest­lased. Kas nad tõesti ei vääri rohkemat?

Kui ERR uue kanali käivitab, siis imet sellest oodata ei tasu. Kui kanal saavutaks aastaga näiteks kaheprotsendilise vaadatavuse, siis oleks see juba edulugu. Esialgse hinnangu järgi kuluks uue kanali peale 2,4–2,8 miljonit eurot aastas. Sellise raha eest oleks see igati tubli tulemus. Aga vaadatavuse edetabelikohast tähtsam on venekeelse tsenseerimata telekanali olemasolu kui selline.

President Ilves rõhutab, et vabadus pole odav. Venekeelne kanal, mis aastatega toob meile juurde paremini informeeritud, euroopalikke väärtusi jagavaid ja Eestile lojaalseid kodanikke, pole isegi mitte kallis. Euroopa parim tank, sakslaste Leopard 2 maksab kasutatult ca 2,5–3 miljonit eurot. Milline on ühe tanki mõju riigi julgeolekule võrrelduna tuhandete tänulike televaatajatega?