Iivi Anna Masso: avatuma Eesti poole

Foto: Repro

Immigratsiooni teemal arutlemine on varem või hiljem ees ka eestlastel. Eesti ei saa igavesti pugeda üleminekuaja või oma varasema ohvristaatuse taha. Samas on meil palju õppida teistelt – mitte ainult nende heatahtlikest nõuannetest, vaid ka tehtud vigadest, kirjutab kolumnist Iivi Anna Masso.
 

Immigratsioon ehk sisseränne on teema, mida Eesti avalikkuses on puudutatud minimaalselt, ehkki mujal Euroopas kütab see juba aastaid kirgi nii meedias kui ka poliitikas. See on mõneti arusaadav, sest Eesti olukord erineb selles osas muust Euroopast.

Aeg-ajalt heidetakse eestlastele ette, et siin pole sisserännanuid peaaegu üldse. Sealjuures unustatakse, et Nõukogude okupatsioon tõi Eestisse piiritagust rahvast enam kui ükski Lääne-Euroopa maa on sama aja jooksul mujalt tulnuid vastu võtnud – ehkki umbes sama aja jooksul, kui on moodustunud ka sealsed suuremad sisserännanud vähemused. Ja erinevalt Lääne-Euroopast toimus sisseränne siin maa seniste elanike arvamust küsimata.

Teisest küljest kiputakse Eestis arvama, nagu oleks nõukogudeaegne sundsisseränne ja sellest sündinud ning veel tänapäevalgi lahendusi ootavad lõimumisprobleemid piisav põhjus maa edaspidi võõrastele sulgeda. Ometi on mõeldamatu, et läänemaailma ja Euroopa osaks saanud Eesti jääb avatuks üleilmastuvale majandusele, kuid suletuks mujalt tulevatele inimestele.

Nii on immigratsiooniteemalised arutelud varem või hiljem ka eestlastel ees, kuigi masu ajal ei tunta just suurt muret tööjõu jätkumise pärast. Tööjõutarve võib üllatada teatud aladel millal tahes ja ka väikesel Eestil on kanda oma kõrs maailma abivajajate heaks.

Stabiilse, ehkki veel mitte väga rikka Euroopa riigina ei saa Eesti igavesti pugeda üleminekuaja või oma varasema ohvristaatuse taha. Samas on meil palju õppida teistelt – mitte ainult nende heatahtlikest nõuannetest, vaid ka tehtud vigadest.

Eestist oli tänavu kevadeks taotlenud varjupaika 26 inimest, möödunud aastal oli taotlejaid 40, neli korda suurema rahvaarvuga Soomes oli neid kuue tuhande ringis. Suur osa taotlejatest ei saa ametlikult varjupaika, kuid need, kes tulevad rahutuks klassifitseeritud riikidest nagu So­maalia ja Afganistan, saavad üldjuhul elamisloa humanitaarsetel põhjustel. Hiljem lisanduvad elamisloa saanutele veel nende tagantjärele saabuvad pereliikmed.

Soomegi arvud on võrreldes muude Põhjamaadega tagasihoidlikud, ehkki viimaste karmistunud immigratsioonipoliitika tõttu on Soome sihtmaana populaarsemaks muutunud. Eestil oleks vaevalt võimalik Soomega võrreldavat humanitaarpõgenike hulka vastu võtta, kuid siiski paneb asüülitaotlejate arvu nii suur vahe kahe naabri vahel mõtlema.

Põhjusi, miks abivajajad nii vähe Eesti poole pöörduvad, on mitmeid. Elatustasemel, sealjuures ka sotsiaalabi tasemel on ilmselt oluline roll – mujal põhjapoolses Euroopas tagab mitte ainult asüüliotsus, vaid iga elamisluba tulijatele teatud sissetuleku, kui neil puuduvad eeldused töötegemiseks.

See pakub mõnele murele lahendust, kuid loob samas uusi. Poleemikat tekitanud sisserändajate getostumine ja mittekohanemine tuleb osalt sellest, et tulijatel on kehvad võimalused, aga ka kehv motivatsioon tööd leida.

Ideoloogiliselt pinnalt on probleeme tekitanud aktiivne multikultuursuse poliitika, mille tõttu uusi vähemusi ei julgustata kohaliku kultuuriga kohanema – vastupidi, kultuurilisi eripärasid ja rahvusrühmade omaetteolemist on toetatud, pimesi on ihaletud erinevust.

Multikultuursuse poliitikat ongi viimasel ajal mitmest suunast arvustatud ja seda pole teinud sugugi ainult marurahvuslased. Eksootika idealiseerimise piiride otsimisest ja oma väärtuste maksmapanemise katsetest kõnelevad mitmel pool jõustuvad burkakeelud.

Asüülipoliitika raskustest rääkimine on aga ikka poliitiliselt ebakorrektne. Kõikide abivajajate päästmine mitte ainult sõdade ja konfliktide, vaid ka vaesuse ja ebakindluse küüsist käib ka rikkal maailmal üle jõu. Inimeste siirdumine kallisse läände pole alati tõhusaim viis neid aidata.

Valik, kes humanitaarpagulastena abi saab, kipub olema juhuslik: need, kes jõuavad lääneriikide piiridele, pole enamasti abivajajatest kõige hullemas olukorras. Väike osa praegustest pagulastest on pagulased selle sõna algses tähenduses – poliitilise, rahvusliku, usulise või muu isikliku või kollektiivse tagakiusamise ohvrid.

Kui elamisloa taotlemise põhjenduseks piisab sellest, et saabuja kodumaa on rahutu, on iga selle elanik ühtviisi õigustatud varjupaika saama – keegi ei tea, kas ta on ise olnud kannataja või agressor. Samuti on raske võtta tõsiselt varjupaiga vajadust, kui asüüli saanud pered veedavad «rahutul» kodumaal suvepuhkusi või saadavad sinna lapsi, et nad kodukultuurist liiga palju ei võõrduks.

Sestap on irooniline, et muidu heldekäelise sisserännupoliitika juures jäetakse ikka ja jälle varjupaik andmata üksikutele tõsise tagakiusamise ohvritele. Näiteks on mitmes Euroopa riigis antud eitav varjupaigaotsus homoseksuaalsetele iraanlastele, keda ootab kodumaal pelgalt selle orientatsiooni eest surmanuhtlus – mõnel juhul on varjupaiga taotleja partner olnud juba hukatud.

Sama lugu on poliitiliste aktivistidega või tagakiusatud rahvustega. Näiteks kurdide või naiste õiguste nõudmise eest põhjendatult vanglakaristust pelgavail inimestel on tihtipeale üllatavalt raske läänemaailmas abi ja toetust leida.

Harva saavad pagulastena abi naised, keda ei terroriseeri otseselt riik, vaid nende oma pere ja suguvõsa, või usuvähemuste esindajad – eriti kui tegu on islamiriigis tagakiusatud kristlastega, ei julge lääs viimaseid kaitsta, kuna kardab näida kultuuriliselt erapoolikuna.

Isegi poliitiliste põgenike puhul on lääne poliitkorrektsus, tahtmatus üht kultuuri või eluvaadet teisele eelistada viinud absurdsete olukordadeni – näiteks on Suurbritannias ja mujal Euroopas pakutud poliitilist varjupaika islamiäärmuslastele, kelle poliitiline tegevus nende algseil kodumail Egiptuses või Põhja-Aafrikas on olnud keelatud. Selliseid «poliitpõgenikke» on leidunud hiljem terrorismi õhutamises süüdistatute hulgas.

Kuna ka Eesti peab varem või hiljem sisserännu kohta laiemalt ja paguluspoliitika kohta täpsemalt oma liini kujundama, võib neid kogemusi siin juba ette arvesse võtta.

Väikesel Eestil pole võimalik aidata põgenikke nii suurel hulgal või majanduslikult nii heldelt kui mujal Põhjamaades, aga ometi peaks ka Eesti senisest enam abivajajatele avanema.

Üks lähenemisviis oleks valida siia rõhutatult poliitilisi põgenikke, tegelikke represseerituid, keda – nagu ka represseerivaid režiime – kahjuks maailmas jätkub. Poliitpõgenikud on üldiselt haritumad, paremini kohanevad ja demokraatliku riigikorra suhtes positiivsemalt meelestatud kui nn humanitaarpagulased.

Samas oleks meil võimalus anda nii abivajajatele kui ka maailma üldsusele märku, et siin hoolitakse inimõigustest ja poliitilisest vabadusest, sest lääne tahtmatus võtta põgenikke vastu «mitterahututest» autoritaarsetest režiimidest kajastab pahatihti tahtmatust möönda, et neis rikutakse inimõigusi.

Mõistagi pole pagulasele ukse praotamine ainus sisserände viis. Samal ajal kui eestlased suunduvad endiselt maailma nii parema töötasu lootuses kui ka muudel põhjustel, on oodata õnneotsijaid ka siia, sealhulgas mujalt ELi riikidest.

Mõelda tuleks ka sellele, kuidas võiks ühiskond olla avatum haritud spetsialistidele – nagu mitmel pool, on ka siin tõrjemehhanisme kõige uue ja teistsuguse vastu, mis avanemist takistavad. Ja kuna kõige paremini kohanevad individuaalsed rändurid, kes leiavad uue elukoha kas lihtsalt uudishimu või õpingute, inimsuhete ja muude elu keerdkäikude tõttu, on oluline, et neid ei aeta ära liigse bürokraatia pärast. Siiajäämist ei tohiks kellelegi liiga raskeks teha.

Okupatsiooni poolt maha jäetud probleemid tähendavad muu hulgas seda, et Eestis on uute tulijate kohandamine maa kultuuriga ja riigikeele õpetus eriti oluline ning seda ei saa «vana Euroopat» aastakümneid vaevanud poliitkorrektsete valehirmude pärast unarusse jätta.

See aga ei tähenda, et möödunud aja kannatuste pärast peaks Eesti jääma rahvus(t)e muuseumiks – senisest kirevam ja rahvusvahelisem õhkkond oleks rõõmsalt elujõuline nii kultuurilises, inimlikus kui ka majanduslikus mõttes. Väikeses, suhteliselt tundmatus, külma kliimaga ja olude sunnil mitte eriti helde abikäega maal on liigset tunglust vaevalt niipea oodata.