Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Jüri Saar: unenäomaailma lõpp

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
FOTO: Corbis / Scanpix

Mis muutus maailmas, kui Venemaa okupeeris ja annekteeris Krimmi? Kas tähendab see senise julgeolekukorralduse, -arhitektuuri kokkukukkumist, et taas hakkas kehtima tugevama õigus, nagu mõned autorid on kinnitanud? Julgen väita, et midagi sellist pole juhtunud. Maailm on endine. Venemaa ei suuda üksinda muuta maailma endale sobivas suunas.

Praegusel Venemaal puudub nii majanduslik, sõjaline kui ka ideoloogiline potentsiaal maailma ajaloo kulu otsustavaks mõjutamiseks. Kuid segadust ja peavalu tekitada muidugi püütakse ja suudetakse.

Lääne reageerimine Venemaale näitas, et lääs ei saa Venemaa juhtidest aru ja viimased enam kui kümme aastat on hellitatud asjatuid lootusi Venemaa kui strateegilise partneri suhtes. Sinisilmne katse võtta elitaarsesse seltskonda niisugune uusliige kukkus läbi. Olukorra mõistmiseks tasub minna tagasi 1980. aastate lõppu, 1990. aastate algusse, külma sõja lõppemise ja Nõukogude Liidu lagunemise aega. Vedru oli järjekordselt kokkusurutud olekus, pinge all ja ootas võimalust sirgu löömiseks.

Nõukogude Liit lagunes paljuski seetõttu, et enamik selle maa elanikest niisugust riiki enam ei tahtnud. Nomenklatuur oli väsinud olemast viletsamal järjel kui lääne keskklass, rahvast masendas arengu üldine seiskumine, perspektiivi puudumine, vaesus ja viletsus. Taheti midagi muud nii lihtinimeste kui ka valitsejate poolt vaadatuna, sest elu vangilaagris oli kõiki ära tüüdanud.

Lääs tegi valgustatud valitsejale Mihhail Gorbatšovile pakkumise: «Me õpetame teile sedasama, mida oleme ise teinud.» Demokraatia, turumajandus, kodanikuvabadused olid märksõnad, mille kaudu Venemaa pidi tulema tagasi maailma nn presiidiumi laua taha. Pakkumine võeti vastu, kuid bolševikud ei osanud adekvaatselt hinnata vajaliku ideoloogilise pöörde sügavust, et ümber oleks tulnud teha mitte ainult pealisehitus, vaid kogu baas.

Putini ajal süüdistatakse lootuste petmises oligarhe, kes koos välismaalastega «emakest Venemaad» paljaks üritasid riisuda. Lisaks ahned välismaalased, Harvardi diplomiga libekeeled, kes olevat katsunud oma külmade sõrmedega venelaste tundlikke piirkondi. Niisugune seletus meeldib paljudele, sest kõiki võrdsustav ja vaenlasi otsiv ebaadekvaatne retoorika ruulib endiselt.

Tegelik küsimus pole oligarhides, kellest praegune Vene võim on üritanud teha vastutajaid ning kes kujutasid endast vaid «lömitava aadli» ehk vene traditsioonis bojaaride uusversiooni. Oligarhide niiviisi esile toomine on salakaval patuoina loomine, mis sarnaneb omaaegse kulakute, külakurnajate nuhtlemisega. Iga vähegi edukamat ärimeest võib kujutada väiksemat sorti oligarhina, keda ahnuse ja omakasu eest vajadusel karistada saab.

Nn oligarhid olid/on haavatavad hoopis seetõttu, et neil puudub jätkuvalt seaduslik omand, mis lääneliku arusaama järgi moodustab lahutamatu osa vabast inimesest. See on Venemaal nii tavaline, et koos vabadusega tekkis omavoli ja kontrollimatu riigivargus, korruptsioon ja seejärel taas vajadus segadus ära lõpetada. Kuid tõelise omanike kihi tekitamisest pole Venemaa valitsejad siiani huvitatud olnud.

Boriss Jeltsini perioodi lõpp ja Vladimir Putini perioodi algus tähendas suurt pööret Venemaa arengus, sest võimule tulid uued korraloojad ja riiklikud «katusepakkujad». Ajaloost on teada, et opritšnikud tekkisid Venemaal koos tsentraliseeritud riigiga. Tugeva mõjukuse omandasid nad Ivan IV ajal 16. sajandil, neist sai tõhus vahend julma isevalitseja käes. Traditsioon elas aastasadu edasi ja saavutas omamoodi maksimumtaseme Nõukogude Liidus, kus KGB oli kommunistliku partei «kilp ja mõõk, relvastatud väesalk».

Organite põhiolemus ei muutunud, see oli vägivallavõimekas jõustruktuur valitsejate, ideoloogide käes. Nõukogude riigi võimuvõitlusest moodustas seetõttu suure ja permanentse probleemi küsimus, kellel on õigus jõustruktuure kasutada ja käsutada. Samas oli punaideoloogide ühine mure see, et võimekast sulasest peremees ei saaks.

Nõukogudeaegsete eriteenistuste töötajad sattusid Nõukogude Liidu lagunedes seisu, mida võiks võrrelda peremehe kaotanud samuraiga jaapani kultuuris. Eriteenistused asusid pärast lühiajalist ekskurssi bandiitlusse oma ridu koondama. Uus riigi peremees oli tollal nõrguke ja nii juhtuski, et endised võimude teenrid võtsid Venemaal võimu enda kätte.

Seda on muuhulgas Putin ise avalikult tunnistanud, öeldes, et selle maa eriteenistused täitsid juba 1999. aastal neile usaldatud riigistruktuuride ülevõtmise ülesande. Välisvaatlejate ja analüütikute tehtud «avastused», millises suures ulatuses jõustruktuuride esindajad praegust Venemaad juhivad, ei märka kõige olulisemat. Mitte et võimulolijate hulgas on palju endisi eriteenistuste liikmeid, vaid et neist polegi enam kedagi kõrgemat. Uus aadel, nagu nad ennast juba ise on ka nimetanud, keda seisus kohustab.

Võrreldes Nõukogude Liiduga, riigiga, mis põhines ideoloogial, on aset leidnud võimutipu salajaseks saamine. Nõukogude Liidu ajal valitses riiki kommunistliku partei kõrgem juhtkond. Kõrvaliste pilkude eest varjati täpseid jõuvahekordi, mistõttu välisvaatlejad ja analüütikud jälgisid tähelepanelikult, kes aastapäevadel seisis Lenini mausoleumi otsas keskel ja kes ääre pool. Iga liikumine keskpaiga või ääre poole oli informatiivses mõttes tähtis, rääkimata üldse tribüünilt kadumisest. Nüüd midagi sellist pole, sest peale president Putini pole presiidiumis kedagi.

Putini avalikud lähikondlased jätavad kõik mulje, et nemad ei otsusta midagi, üksnes kiidavad takka kellegi tehtud otsustele. Analüütikud on väitnud, et oluliste sündmuste eel (nt Krimmi aktsioon) ei toimunud Venemaa välis- ega kaitseministeeriumis infovahetuse aktiveerumist. Isegi sõjaväes (peastaabis) oli vaikus.

Kremlist ei tilgu välja mingit olulist teavet, välja arvatud meediale ette söödetud desinformatsioon. Samas ei ole võimalik, et nii suure riigi oluliste otsuste tegijaid on ainult üks või paar. Kuid ometi pole teada, kes kuuluvad kõige kitsamasse otsuse tegijate ringi, mis on väga ebaharilik.

Venemaast on saanud riik, millel puudub ideoloogia, sest selles riigis on võimul need, kes on koolitatud kaitsma ideoloogiat ja ideolooge, mitte olema ise ideoloogid. Ja siit ka väljaütlemised stiilis «me ei tohi olla nõrgad, sest nõrku pekstakse», sest ideoloog ei räägi kunagi niiviisi. «Kui sind ennast süüakse, on halb, kui ise teist sööd, on hea» pole ei tõsiseltvõetava ideoloogia ega ka võimu legitimeerimise alus.

Õigeusklik võimudiskursus annab õiguse valitseda sellele, kellel on vahetu kontakt pühadusega, jumalaga, ning siit tuleneb ka voli anda käske, mis kuuluvad vastuvaidlematule täitmisele. Väga sisutult ja õõnsalt kõlab uus idee venelaste ja venekeelsete inimeste ülemaailmsest kaitsmisest kellegi (ilmselt kõigi mitte-venelaste ja mitte-venekeelsete inimeste) eest. Sellele religioosse tähenduse andmine näib olevat võimatu missioon.

Lääne analüütikute katsed inter­preteerida Venemaa juhtide tegutsemist nii, et leida nende taga mingeid ideid, tähendab otsida olematuid asju. Kavalus ja põhimõttelage teiste riikidega manipuleerimine taktika tasemel on kõik, mida sealt leida.

Bolševike ideoloogia oli ebamõistlik, triviaalne ja kanoniseeritud, kuid selles olid olemas alternatiivse elu- ja maailmakorralduse ideed. Ideede konkurentsi tulemusel oli võimalik, et juba 1960. aastatel tulid päevakorda konvergentsiteooriad, milles räägiti lääne ja ida jõudmisest vastastikuse mõistmise ja koostööni. Gorbatšov oli nii vaadatuna sulaaja teatepulga edasikandja, kellelt see läks omakorda Jeltsinile. Nüüdseks on olukord kardinaalselt muutunud, lääne ja Vene omavahelise läbikäimise modus vivendi tuleb üle vaadata. Muutus on tõsine, sest erinevalt varasemast ideologiseeritud Nõukogude Liidust, ideokraatiast, on praegune putinistlik Venemaa libisemas kuhugi mujale.

Piltlikult öeldes mõõk on, kuid raamatut pole, sõjamees on, kuid tema kõrval preestrit pole. Venemaal on ideoloogide asemel asunud tegevusse poliittehnoloogid, spinn-doktorid ja PR-tegelased, kes küüniliselt arvavad, et heas pakendis on lihtsameelsele ostjale võimalik maha müüa igasugune kaup. Pehme võim ja propaganda on paraku kaks täiesti erinevat asja. Poliittehnoloog pole preester, ja pole isegi mitte vilets preester. Kui Venemaal praegu võimul olevate jõustruktuuride esindajad arvavad, et kõik vajalik n-ö pehme võimu instrumentaarium on võimalik saada poliittehnoloogide käest, on see sügav eksitus.

Läänemaailma jaoks on võimatu olla niisuguse riigiga liitlassuhetes, sest selle juhtide väärtustaustad ja arusaamad riiklusest lahknevad läänelikest niivõrd olulisel määral. Võimalik on ainult tõmmata piire, mille ületamine tähendaks kuuma konflikti. See on aga tee mõjusfääride ja uue külma sõja juurde, mida on tahetud viimasel veerandsajandil igal juhul vältida. Läänemaailma strateegiline põhijoon – säilitada «pikk rahu» – on olnud absoluutselt õige ja kogu maailm on sellest ainult võitnud.

Küsimus pole mitte üksnes selles, et lääne heaolu võiks otsa saada, vaid hoopis põhimõttelisem. Lubada agressiivsel Venemaal tallata jalge alla kõik maailma paremaks kohaks tegemise põhimõtted tähendaks läänele oma väärtuste reetmist. Seega: tahtes rahu, tuleb olla valmis ka teravateks vastasseisudeks, mille oht tuleneb otseselt Venemaa kujundatud riigiideoloogiast, või õigemini selle puudumisest.

Läänemaailm peaks ärkama ilusast unenäomaailmast, kus kõlasid uinutavad jutud ajaloo lõpust ja maailma-metsa saabunud igavesest rahust, kus lambatalled ja hundid koos oodi rõõmule laulsid. Lõimumise taktika, mis rajanes arusaamal Venemaast kui strateegilisest partnerist, oli kas vale või leebemalt öeldes enneaegne. Kumb neist, eks seda otsustavad lõppkokkuvõttes vene inimesed ise, kui teevad oma valikuid.

Lääne sisuliselt ainuke võimalus parima lahenduse saavutamiseks on enda väärtuste eest seista ja vastassuunalt kostvaid kõikvõimalikke põhjendusi mitte aktsepteerida. Rääkimata endale tuha päheraputamise ohtlikkusest, sest ei ole vaja vastu võtta mängureegleid tingimustel, nagu oleks lääs nõrk ja vajaks Venemaad ennast toetama. See ei vasta vähimalgi määral tegelikkusele.

Tagasi üles