Marti Aavik: rusikad püsti palgalõhe vastu

Marti Aavik Foto: SCANPIX

Inimestel lähevad käed rusikasse erinevate asjade peale. Minul näiteks siis, kui kuulen ideoloogilist võitlusteksti nende suust, kellel on võim ja voli asjalikke lahendusi leida ja tõeks teha. Mõnel teisel jälle kerkib vihane veri pähe ja käsib rünnata siis, kui kõlavad mõned kindlad märksõnad. No näiteks poliitiliselt ebakorrektsed väljendid meeste ja naiste erinevuste kohta, ideoloogiliselt sobimatud seletused palgalõhele vmt.

Olen ajalehe arvamustoimetajana näinud tervet hulka murelaineid selle viimase pärast (ja tõepoolest perioodiliselt need me ühiskonnast üle käivad – ikka ja jälle, kui saame statistikuilt teada värske arvu). Võitlejad, enamasti needsamad, võtavad sõna ja kirjutavad. Sõnumgi kordub: palgalõhe on paha ja ebaõiglane, raiskav ja elusid rappiv. Tüüpiliselt ilmub vastasvõitlejana välja mõni hulljulge mees, kes paraku ei oska teha muud kui epateerida: naisedki on pahad. Selle peale ärkavad ellu juba kõik need, kelle meelest on hädavajalik otsustavalt maha suruda vähimgi hüüatuskübe, mis süüdistab naisi endid nende panuse hüvitamise kesisuses. Jutt läheb sõnadele ja väljenditele, kohatutele hoiakutele ja muule taolisele. Järgmisel aastal jälle? Samade arvudega samamoodi?

Mina ise ja mu lähimad kolleegid, me oleme aastate jooksul teinud märkimisväärseid pingutusi, et veenda palgalõhest Eesti avalikkusele kirjutama inimesi, kellel oma erialateadmistest ja konkreetsetest uuringutest lähtuvalt võiks olla öelda midagi valgustavat. Midagi sellist, et võiks olla veidigi lootust, et vaidlusest sünnib tõde ja parimal juhul mõni toimiv lahendus. Tahan praktikuna – tarkade inimeste väitlusesse kaasamise alal – öelda kõigile poliitkorrektsuse eest ja üksikute väljendite vastu võitlejatele, et te olete teinud karuteene. Kes tahaks oma igapäevategevuse jaoks kõrvalises valdkonnas sõna võtta, kui see võib kaasa tuua avaliku alandamise kogu Eesti silmis ja mõjutada mainet rahvusvahelises erialaringis halvas suunas?

Iga kord kui siinsamas lehes on vaatamata mainitud takistustele ilmunud tipptasemel analüütiline artikkel soolise palgalõhe teemal, olen naiivselt lootnud, et see on seemneks, et järgmise murelaine ajal on arutelud targemad ja tulemuslikumad. Vaatan saateid, kuulan raadiot, loen toimetusse saadetud kirju, piiran küsimustega mõnda võitlevat poliitikut ja veendun, et tarkust pole aastatega neisse juttudesse just üleliia palju juurde tulnud, ­uutest ideedest rääkimata. See teeb kurvaks.

Võitluslikel hüüatustel ja mingeid hoiakuid iseloomustavate väljenditega sõdimisel on oma kasulik roll. Nii tõmmatakse tähelepanu, ärgitatakse probleemi üle arutlema – mobiliseeritakse ühiskonda asjaga tegelema. Võib-olla mõne olemuselt lihtsama mure lahendamiseks sellest piisabki. Keeruka, mitmekihilise ja osalt veel varjatud põhjustega probleemi lahendamist hakkab ülemäärane ideoloogiline agiteeritus ja võitlus poliitilise korrektsuse eest aga kahtlemata segama.

Eriti närvi läheb osa seltskonnast siis, kui väitluses tuuakse mängu meeste ja naiste käitumise erinevuse seaduspärad ning väidetakse, et need või teised erinevused ei lähtugi «kuritahtlikust macho-kultuurist», vaid algpõhjused on (vähemalt mingil määral) bioloogilised. Asjata erututakse! Esiteks ei tähenda mistahes aluspõhjuse välja pakkumine ju ­automaatselt väidet, et sissetulekute sooline ebavõrdsus pole probleem ja sellega ei pea tegelema. Tuleb jääda rahulikuks ja eristada, mis on ideaal ehk soovitud tulevane olukord ja mis tegelikkus. Teiseks pole mingi probleemi põhjuste ideoloogiline välistamine õige, kui me tahame teada tõde. Kolmandaks: kui on tõsine eesmärk erinevuste mõju tasandada, siis tuleb esmalt erinevusi mõõta ja nende põhjusi tundma õppida – oleks vast kasulik harjuda mõttega, et muuhulgas bioloogiliste erinevuste tundmine ja tunnistamine võib hoopis paremini aidata lahendusteni, mis teevad inimeste elu tegelikult paremaks ja vähendavad ka palgalõhet. Ent aitab nüüd võitlusest poliitkorrektsuse eest peetava võitlusega.

Kui meil on defineeritud probleem – mida meile sarnase naiste tööhõivega põhjamaadest oluliselt suurem sooline palgalõhe kaheldamatult on –, siis peame leidma lahendused. Küllap ongi nii, et hoiakud on väga tähtsad, aga paraku võtab nende muutmine hirmus palju aega ja muutmise plaangi kipub eesmärkidest alates olema talumatult ebamäärane (tegijatele meeldivad sotsiaalreklaamid muidugi alati).

Kui mina oleks … no ütleme Eesti kuningas, siis tegeleksin kiiresti nende asjadega, millest kasu mitmel rindel ja millel vähemalt talupojatarkuse jaoks usutavalt võiks olla mõju ka palgalõhele. Igal pool kipub olema nii, et «keskmisest naisest» karmimalt «karistatakse» palgalõhega lastega naisi, ja paraku on see nii ka Eestis. Mida siis teha saab? Piisavalt lasteaiakohti ja sõimerühmi on tarvis. Näiteks lapse haiguse tõttu töölt eemal olekut võiks kompenseerida teisiti kui tavalist haiguslehte – töövõtja ja tööandja kulud võiks olla oluliselt väiksemad või lausa olematud. Muidugi võib püüda tööandjatele reklaamklippidega midagi selgeks teha, ent vast oleks mõju suurem, kui saaks tegelikkusele tuginedes puust ja punaseks teha, et laste ema palkamine ei tähenda tööandjale suuremaid kulusid ja väiksemaid tulusid? Loomulikult võiks olla nii, et peredes jaotuks laste eest hoolitsemise koormus ema ja isa vahel võrdse(ma)lt, ent kaua see muutus aega võtab ja kas me kogu ootamisaja lihtsalt lepime olukorraga? Nendesamade lasteaiaõpetajate palka on vaja tõsta kasvõi lihtsalt selle pärast, et saada tööle erialase ettevalmistusega inimesi, ent üksiti vähendaks see horisontaalset palgalõhet. Koolide õpetajate palka on vaja tõsta OECD haridussüsteemide uuringus soovitatud tasemele selleks, et noored õpetajad tuleks populatsiooni võimekaimast otsast ja meie hariduse kvaliteet ei langeks, ent kaasaandena vähendab ka see horisontaalset palgalõhet. Need on lihtsalt mõned näited.

Edasi läheb asi keerulisemaks. Erinevates majandusvaldkondades on palgalõhed vägagi erinevad. Eristusjooni saab tõmmata õige mitut moodi: valgekraed ja sinikraed, suured ja väikesed organisatsioonid, avalik ja erasektor jne jne. Kaldun loetu põhjal arvama, et palgalõhe põhjused ja kujunemismehhanismidki on erinevad. Siit pole raske jõuda mõtteni, et ka reaktsioon peaks olema erinev sõltuvalt põhjustest. 2010. aastast on olemas väga asjalik Praxise ja Centari tehtud analüüs soolise palgalõhe kohta Eestis. Seda lugedes on aga ilmne, et väga paljud otsad jäävad lahtiseks: pole seletust, pole arusaamist tekkemehhanismist. Nii ongi kummaline, et üle-eelmisel aastal vastu võetud valitsuse tegevuskavas meeste ja naiste palgalõhe vähendamiseks pole kirjas üldiste uuringute tellimist selleks, et adekvaatsetele seletustele lähemale jõuda. Mu meelest on pisut lihtsameelne arvata, et kõiges seni seletamata jäänus on süüdi üksnes «kurjad hoiakud». Mis siis, kui see pole nii? Siit ka «liikuva märklaua» probleem: tulistame lahendusi, teadmata, kus märklaud asub.

Mõned küsimused ilmestamaks seda, et palgalõhe on päris keerukas vastane. Mis te arvate, kas palgalõhe on suurem Eesti või välismaistele omanikele kuuluvates ettevõtetes? Võiks ju arvata, et tagurlikud eesti mehed diskrimineerivad hirmsasti naisi, ent mainitud uuringu järgi on asi vastupidi. Või miks kasvab palgalõhe meie valdavalt Skandinaavia omanikega pankades? Tehnilisi seletusi saab anda küll, aga ikkagi ei lähe see pilt kokku me naiivse ettekujutusega skandinaavialikust egalitarismist.

Lõpetuseks üks väike mõtteharjutus soolistest erinevustest. Naiste ja meeste läbirääkimiste stiilis on seaduspäraseid erinevusi. Üks on pisut lihtsustatult selline: mehed küsivad suuremat summat ja on valmis kauplemise käigus lähenema sellele summale, mida nad usutavaks ja rahuldavaks peavad; naised ütlevad sagedamini välja selle summa, mida nad realistlikult ootavad, ja pole valmis niipalju kauplema. Seda erinevust näivad kinnitavat ka mõned suuremad nähtused. Palgalõhe kaldub olema seda väiksem, mida väiksem on individuaalsete tööläbirääkimiste roll palga määramisel. Kas selle valguses saaks midagi teha üldise palgalõhe vähendamiseks? Küllap liigub mõte rohkemate reeglite, ametiühingute jmt poole. Mina oleks ettevaatlik mehaaniliste lahendustega, mis võivad vähendada ettevõtluse paindlikkust ja töökohtade loomist. Võib-olla oleks abi erinevuste teadvustamisest ja spetsiaalselt naistele suunatud läbirääkimiste koolitusest?

P.S. Märgakem üht muutust Eestis. Veel eelmisel sügisel oli meie valitsuses üks naisminister, nüüd on neid viis ehk enam kui kolmandik valitsusest.