Avo-Rein Tereping: kes hoolitseb juurte eest?

Avo-Rein Tereping Foto: SCANPIX

Nagu kasvav puu, nii vajab ka riik igaühe hoolt ja tähelepanu. Eestit saame korda teha ainult meie ise. Milline on Eesti täna ja homme, ka aastate pärast, sõltub meist,» ütles president ühes praeguseks juba unustusse vajuvas aastapäevakõnes.

Lisagem riigi kui kasvava puu metafoorile loomuliku tegelasena aedniku. Kui puu kidub, hakkab aednik uurima selle põhjusi. Lehekahjuritest saab lahti võra pritsides. Kui juur on põdur ega suuda võra toita, aitab väetis. Muidu kolletuvad lehed ja puu hääbub. Kuid põhjust tuleb teada, mitte arvata.

Eesti rahvastikupuu põdurus on silmaga nähtav. Võra kõige elujõulisemat osa kahjustab väljaränne, juuri pureb juba aastakümneid sündimuse vähenemine. See trend on olnud 1985. aastast langev. Ega mujalgi Euroopas asjad kiita ole. Ka Soomes on summaarne sündimuskordaja aastate lõikes kõikunud, kuid trend on tõusev.

Statistikaameti teatel kahaneb seniste tendentside jätkumisel Eesti rahvaarv järgmise ligi 30 aasta jooksul 125 000 inimese võrra. Samuti suureneb ülalpeetavate (laste ja vanaduspensioniealiste) osatähtsus tööealistega võrreldes 50,9 protsendilt 70,2 protsendile.

Mida teha?

Mõni aasta tagasi pakkus üks infotehnoloogia ja telekommunikatsiooni liidu (ITL) visioonikonverentsil osaleja tööjõupuudust puudutava diskussiooni käigus välja originaalse lahenduse – meie IT-kolledž avagu esindus Namiibias, et koolitada seal Eesti jaoks spetsialiste. Nii saaks luua 2020. aastaks Eestis 50 000 selle sektori töökohta – just niisugune on vajadus Eesti tõeliseks edulooks ja õnnelikuks tulevikuks. Koos IT-alase koolitusega antagu tudengitele ka ettevalmistus eluks Eestis – õpetatagu meie kultuuri, keelt ja kombeid, et pärast lõpetamist nad sujuvalt Eestisse tuua.

Hädakisa kostab ka vähem kvalifitseeritud tööjõudu vajavatest firmadest. Ei jätku ka hotelli- ja muid teenidus­ala töötajaid. Lihtsamate ametite tööjõuvajadus kõigub vastavalt klientide suurtellimustele, perioodiliseks töömahtude suurenemiseks ei ole Eestist võimalik töötajaid leida.

No hästi, toome sisse Namiibias välja õppinud IT-spetsialiste, laseme immigratsioonikvoodid lõdvaks ja toome sisse ka lihttöölisi. Keda veel? Loomulikult on paratamatu mingi hulga tööjõu ränne, kuid mind paneb imestama õhin, millega põhjendatakse vältimatut vajadust võõrtööliste hulgaliseks sissetoomiseks; samas absoluutne külmus teema suhtes «mis oleks, kui sünnitaks ja kasvataks tööjõudu siinsamas, Eestis; kui püüaks ehitada jätkusuutlikku ühiskonda».

Miks on vaade probleemile sedavõrd ühekülgne ja otsekui kivistunud? Küllap sellepärast, et tööjõu massiline sissetoomine näib lahendavat probleemi kohe, juba homme. Inimestel on kiusatus rakendada kiireid lahendusi (kas leitakse sobivaid tulijaid, on omaette küsimus). Ometi on kiired lahendused enamasti halvad pikemas perspektiivis, sest need ei arvesta süsteemi kui tervikuga (nn Forresteri reegel).

Surve tööjõu sissetoomise oluliseks suurendamiseks meenutab ägedaid debatte Briti parlamendis 19. sajandi teisel poolel seoses orjakaubanduse keelamisega. Tollal otsustas parlamendi enamus, et orjakaubandust ei saa lõpetada, muidu variseks impeeriumi majandus kokku. Kas oleme Eestiski jõudnud mitmes Euroopa riigis levinud nüüdisaegse orjapidamise lätetele? Mida muud iseloomustavad Euroopa linnades tekkinud getod, kuhu suubuvad lihttöölised-immigrandid?

Olukord tööjõuturul on absurdne ka selles mõttes, et noorte järelkasvu vähenemisest hoolimata ei vähene noorte tööpuudus, aga vähekvalifitseeritud tööd ei soovita isegi ajutiselt.

Üks põhjus on väärtushoiakutes, et ainult kõrgkvalifitseeritud töö on meile kohane. Seda sisendab noortele järelejätmatult nii meedia kui arvamusliidrite valjuhäälne koor. Kuid kes teeb ära lihtsamad tööd?

USAs suhtutakse juhuslikke tööotsi püüdvatesse kõrgelt haritud noortesse igati soosivalt. Pendeldamist töötuse ja lühiajalise vähetasustatud töökoha vahel peetakse normaalseks. Seda nimetatakse «kahlamisperioodiks» (floundering period). Tulevikus on sellest noorele tasuvama töö otsijale vaid kasu. Jätkusuutlik on see ühiskond, kes suudab ennast varustada nii professorite kui põrandapoonijatega. Ei tohiks jagada inimesi edukateks ja läbikukkunuteks selle järgi, kui kõrgele nad on jõudnud oma oskustes. Õnnelik on inimene, kes teeb meeleldi vajalikku tööd, sõltumata selle keerukusest, ega tunne meeletut kahetsust selle üle, et keegi on temast kõrgemal positsioonil. See on edukus.

Rein Taagepera demograafilise vetsupoti metafoor pärineb 2005. aastast. Kõigile peaks olema selge, et asi läheb pidurdamatult allamäge. Peaks olema selge ka neile tublidele poliitikutele, kes veel kümme aastat tagasi uljalt lohutasid, et pole viga, Põhjasõja ajal oli meid veel vähem.

Eestis on probleeme küllaga. Kus neid ei oleks. Sooline palgalõhe kummitab (selle eest hurjutab meid väidetavasti Euroopa). Naiste vähesus parlamendis paneb meie tublid eurosaadikud Brüsselis punastama (muide, USA senatis on naisi vaid 16%, see-eest summaarne sündimuskordaja USAs on 2,05). Meie pensionid on madalamad kui mujal… ja veel tuhat muud asja.

Väike sündimus on eksistentsiaalne probleem, mille lahendamata jätmine lõpetab kõik muud meie hädad ühekorraga. Tegelikult on see eksistentsiaalne küsimus kogu Euroopale. Kui taastootmiseks vajalik sündimus ei toida rahvastikupuud, pole lootustki pensionideks ega palgalõhe vähenemiseks ega sooliseks võrdõiguslikkuseks ega politseinike ja õpetajate palgatõusuks jne.

Lennart Meri lausus 26 aastat tagasi, 1988. aasta aprilli esimestel päevadel toimunud loominguliste liitude juhatuste ühispleenumil: «Kui tahame tagada rahva püsimise ja positiivse taastootmise, peame kogu oma seadusandlikkuse ja piiratud rahalised vahendid koondama valupunkti. Niiviisi ei ole kaugel see aeg, kus ministrid peavad rahva puudumisel hakkama valitsema iseennast. Näen lahendust süstemaatilises rahvastikupoliitikas ning eestlaste arvukuse viimise ühe miljonini aastaks 2015.»

Missugune erakond kuulutaks pidulikult: «Meie kaugem eesmärk on tõsta sündimus jätkusuutlikkuseks vajalikule tasemele (see on keskmiselt 2,1 last iga naise kohta)! Me teame, et naisi ei saa sundida sünnitama, kuid me teeme kõik, et naised sooviksid lapsi.»

Ehk oleks aeg lõpetada erakondadevaheline süsteemitu võistupakkumine lastetoetuste teemal ja leppida kokku ühistes printsiipides. Luua süstemaatiline rahvastikupoliitika, nagu soovitas president Meri? Teha seda kõigi erakondade koostöös, sest väike sündimus on strateegiline probleem samavõrra kui riigikaitse. See võiks olla meie pikaajaline eesmärk, nagu oli lähiminevikus NATO ja Euroopa Liit. Vaadates emotsionaalseid debatte kooseluseaduse ja võrdõiguslikkuse teemadel, mis ometi ei ole Eesti jaoks eksistentsiaalsed hädad, tundub mulle, et Eesti poliitikas puudub suutlikkus seada prioriteete, vaadata kaugemasse tulevikku kui eelseisvad valimised.

Kes hoolitseks selle eest, et rahvastikupuu juured oleksid tugevad ja terved? Ehk on ebaõiglane näidata näpuga ainult poliitikutele. Ühe tuntud ütlemise järgi – kui näitad ühe sõrmega teise suunas, näitavad kolm sõrme su enda poole, kuid ometi – poliitikud on see osa meie seast, kes peaks teadma rohkem ja nägema kaugemale. Võtkem asi süstemaatiliselt käsile. Kuid algatuseks tuleks arvamuste asemel jõuda teadmisele, mis on kidumise põhjused. Nagu selgub neist vähestest uurimustest, mida on Eestis tehtud väikese sündimuse teemal, ei olegi põhjused ainult materiaalsed.