Tiit Tuumalu: ei saa aru!

Tiit Tuumalu Foto: Peeter Langovits / Postimees

Ma ei saa ühest asjast aru. Kuidas on võimalik, et Tallinna – Viimsisse, Ülemistele, ehk ka Mustamäele – ja Tartusse kavandatakse kinosid üha juurde, kui osa olemasolevaistki on teatanud kahjumist? Helsingi paneb järjest kinni, aga meie avame?

Või siis see ülikalliks peetav IMAX – Tallinna-suuruses linnas!? Venemaal rajatakse selliseid miljonilinnadesse – olgu, pool miljonit peab ikka olema –, Stockholmiski on selle eksistents võimalik üksnes loodusmuuseumi juures, mõistagi koos vastava repertuaariga.

Teisalt, mis see minu mure on? Kui ehitavad, on järelikult põhjust. Vaataja peaks ju ainult võitma. Peaasi, et neid ehitajaid oleks mitu, et ainult üks ei tegutseks, nagu Soomes, kus Finnkino on ampsanud enesele pea kõik magusamad tükid.

See näitab, et Eesti kinoleviturgu peetakse erinevalt Lätist, Leedust ja ka Soomest endiselt atraktiivseks. Külastatavus ronib ülespoole, mullu küll mitte enam nii palju kui tunamullu, aga seegi, et iga Eesti elaniku kohta tuleb keskmiselt kaks kinoskäiku aastas, on Euroopa kontekstis tähelepanuväärne, keskmine jääb seal tublisti alla kahe. Iseäranis atraktiivne on turg mõistagi Tallinnas, kus tehakse umbes 75 protsenti Eesti kinoskäikudest ja keskmine on 4,5. Helsingis näiteks 3,5. Veel kõrgem on see aga Tartus – 5! Pea sama elanike ja ekraanide arvuga Lahtis 2,7.

Kas saab selle juures siis pahaks panna, kui kõikvõimalikud keskused, olgu siis kaubanduse või meelelahutusega tegelevad, hakkavad üha enam kinopidamises nägema lisaväärtust, mille abil külastajaid enese külge köita? Ei saa ju! Iseasi, kas kino peaks olema lisaväärtus. Mulle ei ole.

Küll meeldib mulle see, et vähemalt Tallinnas ilmuvad kinod tagasi sinna, kus inimesed ka tegelikult elavad ja kust need taasiseseisvumise algusaastatel välja suretati. Kunagi oli vaat et igas linnaosas kino. Ka mina käisin põnnina kinos kodu lähedal – Tartus raudteelaste klubis –, võisin seda nimetada oma kinoks!

Pileti hind muidugi tõuseb, ja oluliselt, keskmine juba IMAXi pärast, mille hinnapoliitikat on siiani targu salajas hoitud. Aga võrrelgem ka seda, kui palju maksab kinopileti eest soomlane: keskmiselt 9,6 eurot meie 4,6 vastu. Uskuge, me elame õnnelikul ajal! Ennustan, et kinoskäikude hulk enam väga palju tõusta ei saa – ka peenramaad on vaja harida ja autot putitada –, kui just igal aastal uusi «Avatare» välja ei tooda, järelikult… Investeeringud on ju vaja tagasi teenida. Pigem jagatakse turg ümber.

Suureneb ka esimese – Tallinn, Tartu, Narva ja Pärnu – ja teise Eesti vahe. Ühed ehitavad mõnusaid kinosid, teised vaatavad pealt. Või löövad autoloksule hääled sisse ja sõidavad kogu perega pealinna, et külastada kino samamoodi nagu kunagi Tšehhi lõbustusparki.

Kordan ennast: igas maakonnakeskuses peaks olema moodsa digitaalse tehnikaga varustatud kino/kultuurimaja. See pole miski riik ega omavalitsus, kes selle eest hoolt ei kanna.