Faktid, allikad ja deduktsioon

Edward Jay Epstein Foto: Erakogu

Paari nädala eest sai Urve Eslas kirja uurivalt ajakirjanikult Edward Jay Epsteinilt. Epstein töötas parajasti Edward Snowdeni loo uurimise kallal ja mõned niidiotsad olid teda juhtinud Eesti suunas. Nad leppisid kokku, et kohtuvad New Yorgis, 74. tänava ja 3. avenüü nurgal, kohvikus Kayser Maison.

Kui kohvikusse jõudsin, kõnetas mind esimeses lauas istuv naine ja küsis, kas ma ikka tean, kellega ma peaksin kokku saama. Tunnistasin, et ainult pildi järgi. «Istuge siia,» ütles ta. «Seda juhtub siin kohvikus sageli.» Kayser Maison on üks neist New Yorgi kohvikutest, kus saavad kokku ajakirjanikud ja nende allikad.

Guardiani ajakirjanik Luke Harding kirjutas oma raamatus «The Snowden Files», kuidas keegi Eestist pärit Mel Kaldalu oli 2007. aastal kohtunud Šveitsis Snowdeniga. Edward Jay Epstein tahtis teada, kes selle nime taga on ja kas see kokkusaamine üldse aset leidis.

Rääkisin Epsteinile, mida teadsin. Olime kokku leppinud, et vastutasuks räägib tema mulle sellest, kuidas töötavad need uurivad ajakirjanikud, kes puutuvad kokku tõeliselt suurte lugudega – J. F. Kennedy tapmine, Warreni komisjon, operatsioon Merlin, 9/11, Wikileaks, NSA skandaal. Siin on see, mida ta mulle rääkis.

Nagu Snowdeni loo puhul näha, on ajakirjaniku ees väga palju erinevat informatsiooni – faktid, allikad, kuuldused, arvamused. Kuidas neil vahet teha?

See ei ole alati kerge. Snowdeni juhtumi puhul on see eriti keeruline. Peamistest faktidest on meil teada dokumentide võtmise kuupäevad. Miks see oluline on, seda seletan hiljem. Edasi tuleb vaadata, kes meil allikatena kasutada on: Snowden ise, temaga rääkinud ajakirjanikud Glenn Greenwald ja Laura Poitras, veel paar inimest Guardianist, nende seas Snowdenist raamatu kirjutanud Luke Harding.

Niipalju kui me teame, tuli ajakirjanike versioon toimunust Snowdeni enda käest. Seega on meil ainult üks kindel versioon – Snowdeni oma. See ei ole tõde, see on toimunu kirjeldus sellisena, nagu Snowden tahab seda avalikkusele esitada. Aga fakte, kui neid nii võib nimetada, meil eriti palju rohkem ei olegi.

Edasi on meil arvamused, mõned põhjendatud, mõned vähem. Tugevaid arvamusi on kaks: Snowden on vilepuhuja ja Snowden ei ole vilepuhuja. Arvamus, et ta ei ole vilepuhuja, jaguneb edasi mitmeks versiooniks sellest, kes ta siis õieti on.

Uurivad ajakirjanikud töötavad selles suunas, et leida teisi allikaid. Mõned on leitud, aga faktide ja arvamuste ümber on hulk pseudofakte, kuulujutte ja vandenõuteooriaid, mis on nagu jõe tüma kallas ja muudab veeni jõudmise raskemaks.

Kes need on? Kuidas neid leida?

Snowden ei oleks suutnud üksinda teha seda, mida ta tegi. Seega võime lisada siia nimekirja veel hulga inimesi, kes võivad asjaga seotud olla – mitmed juristid, ajakirjanik Sarah Harrison, Snowdeni kaastöötajad NSAst. Saame terve hulga inimesi. Lisaks muud kontaktid, teiste seas Eesti juhtlõng. Nüüd peame küsima, paljud neist tegelikult Snowdeniga seotud olid. Seejärel saame teada, millised faktid meil puudu on, ja siis tuleb hakata neid otsima.

Mida Luke Hardingi viitest Snowdeni Eesti-sidemele järeldada? Kas kohtumine Šveitsis ja autosõit Münchenisse koos «Mel Kaldaluga» leidis aset või on see üks neist kuulujuttudest?

Selle info põhjal, mis te mulle andsite, saab järeldada, et «Mel Kaldalut» ei ole olemas, tegu on varjunimega. Kui eeldada, et selle nime taga võib olla kaks inimest, siis seosed räägivad neist ühe kasuks. Asja teeb komplitseeritumaks see, et minu teada ei ole Luke Harding Snowdeniga kohtunud. See tähendab, et keegi, kes otsis tähelepanu, võis Hardingile selle informatsiooni ise ette sööta. Eesti uurivatest ajakirjanikest võiks keegi selle teema ette võtta. Fakte, millele toetuda, oleks piisavalt. Huvitatud lugejaid oleks enam kui küll.

Mida Snowden tegi, seda me enam-vähem teame, aga olulisem on see, miks ta seda tegi. Kas Snowden siis on vilepuhuja või ei?

On ja ei ole ka. Kui keegi tapab inimese, sest see ähvardas teda ja tema peret relvaga, siis ei teki küsimust, kas ta kaitses ennast või mitte. Nüüd kujuta ette sama olukorda, ainult et lisaks ähvardajale tapab inimene veel trobikonna kõrvalseisjaid. Sel juhul on tegu massimõrvaga. Sama on Snowdeniga. Ta võttis ühe dokumendi, 26. aprillil 2013. aastal. See oli USA välisluure järelevalve kohtu otsus, mis kohustas USA mobiilsidefirmat Verizon andma NSA-le üle andmed firma võrgus tehtud kõnede kohta. Dokument, mis tõestab, et telefonikompanii on kohtu otsusega sunnitud koostööle luureorganiga, oleks olnud piisav näitamaks, et asjad on tõsised. Selle avalikuks tegemist oleks saanud vaadata kui vilepuhumist. Kuid ta võttis lisaks veel 1,7 miljonit muud dokumenti, paljastades sellega USA luureteenistuse allikad ja meetodid. See ei ole enam vilepuhumine, see on vargus. Ta varastas midagi, mis läks maksma sadu miljoneid dollareid, kui seda üldse saab rahas hinnata. Niisiis on ta mõlemat – nii vilepuhuja kui mitte-vilepuhuja.

Kuidas teada saada, miks ta läks just Hongkongi ja miks ta on just Venemaal?

Nagu me enne rääkisime, on meil faktid, allikad, arvamused ja kuulujutud. Aga meil on ka deduktsioon. Sama oluline kui see, mida ta tegi, on see, mida ta ei teinud. Alustame faktidest. Ta lahkus 20. mail Hawaiilt Hongkongi, kaasas 1,7 miljonit dokumenti. Selleks hetkeks oli ta endale alibi muretsenud – ta ütles luureteenistusele, kelle heaks ta töötas, et läheb kuuks ajaks ravile. Keegi ei otsinud teda veel taga. Sel hetkel oleks ta saanud minna kuhu iganes maailma punkti. Ta oleks võinud lennata Bostonisse ja sealt edasi Islandile. Ta ei püüdnud minna ka ühtegi Lõuna-Ameerika riikidest. Ta läks Hongkongi. Aga ka Hongkongist oleks tal endiselt olnud aega taotleda viisat, et minna näiteks Venezuelasse või Ecuadori. Mitte keegi, isegi mitte Guardiani ajakirjanikud ei teadnud enne 1. juunit, kes ta selline on. Tal oli Hongkongis kümme päeva aega, et jalutada sisse Venezuela konsulaati, aga ta ei teinud seda. Ega teinud seda ka pärast seda, kui oli informatsiooni üle andnud.

Me ei tea kõike, aga meie andmetel oli Vene konsulaat ainus, kuhu ta läks. Ja see andis talle loa lennata ilma sobiva passita – sest USA pass selleks ei kõlba – Venemaale. Ja ka siis ei olnud tal transiitviisat, et minna edasi Kuubale või kuhugi mujale. Niisiis, see, mida ta ei teinud, on kõnekam kui see, mida ta tegi. Juhul kui tema eesmärk oleks olnud minna Islandile, Venezuelasse, Boliiviasse või Ecuadori, oleks tal olnud võimalus seda teha. Ta ei valinud neist ühtegi. Tema valitud käigud viisid ta Venemaale.

Selle kohta, miks ta Venemaale läks, on mitmeid teooriaid. Teooria, mida mina kõige tõenäolisemaks pean, on kooskõlas meile teada olevate faktidega. See teooria ütleb, et Moskva oli koht, kus ta tahtis olla.

Kuidas selle järelduseni jõuda? Ilmselt mitte leheuudiste kaudu. Kui uudistetoimetus teeb head tööd, võib ta anda küll mõningaid fakte – näiteks et teda on nähtud Moskva hotellis –, kuid uuriva ajakirjaniku peamine töövahend deduktsioon.

Teiseks, kui ma enne ütlesin, et olulised faktid on dokumentide võtmise kuupäevad, siis nüüd ma seletan, miks. «Vilepuhumisdokumendid» võttis ta suhteliselt hilja. Palju varem, aprilli alguses, võttis ta need, mis puudutasid Hiinat. Neil ei olnud midagi pistmist vilepuhumisega. Mis selles üllatavat või avalikuks tegemist vajavat on, et luureagentuur, mis peab luurama Hiina järele, luurab Hiina järele? Uudiseks muutis selle see, et luurati ameeriklaste endi, tavaliste inimese järele. Seega loogiline järeldus oleks, et tema algne motiiv oli muu kui vilepuhumine. Kuupäevad, millal dokumendid võeti, on veenvad.

Occami habemenoa printsiip ütleb, et lihtsaim seletus on õige. Kas see alati on nii?

Kui sul on valida keerulisema ja lihtsama seletuse vahel, siis Occami habemenoa põhimõtte järgi peaks valima selle, mis nõuab vähem samme. See ei anna mingit garantiid, et sul on õigus. Aga see annab suurema tõenäosuse. Muidugi on olukordi, kus Occami habemenuga võib anda hullumeelseid tulemusi. Nagu iga noaga, sõltub see kasutajast, kelle käes nuga on, mida ta faktidena võtab ja mida mitte. Näiteks kui nuga on selle käes, kelle jaoks maavälised mõistusega eluvormid on fakt, on lihtsaim seletus Malaisia lennuki kadumisele nende sekkumine. Me teame, et see järeldus pole õiged, kuid selle ekslikkus pole Occami habemenoa printsiibi kasutamise süü. See on endiselt hea ja kasulik printsiip.

Snowdeni puhul töötab habemenoa printsiip hästi. Ta lahkus Hawaiilt Hiina eritsooni Hongkongi, oli seal ligi kuu aega, peatudes osa ajast Mira hotellis. 20 päeva kohta me isegi ei tea, kus ta oli. Seejärel läks ta otselennuga Venemaale, olles enne öelnud inimestele, et ta läheb Kuubale. Kuuba viisat ta ei taotlenud, seega polnud tal plaaniski sinna minna. Sama käib Venezuela kohta. Seega, niipalju kui me teame, ei teinud ta ühtegi katset minna kuhugi mujale kui sinna, kuhu ta läks – Venemaale. Lihtsaim järeldus on, et ta jõudis sinna, kuhu ta oli plaaninud minna.

Mis suhe on uurival ajakirjandusel vandenõuteooriatega?

Need, kelle huvides ei ole uuriva ajakirjanduse poolt paljastatud saada, näitavad seda suhet hea meelega. Tegelikult on need vastandlikud asjad. Erinevus on kahes asjas: andmetes ja deduktsioonis. Uuriva ajakirjaniku jaoks algab kõik andmetest. Kui ma tahan teada saada, kus Snowden nende 20 päeva jooksul Hongkongis viibis, kui ta Mira hotellis ei elanud, siis ma küsitlen hotellide vastuvõtulaua töötajaid, vaatan läbi turvakaamerate salvestised, küsitlen inimesi.

Vandenõuteoreetiku puhul on vastupidi: tema jaoks algab kõik vandenõust, eeldusest, kuidas asjad toimusid. Näiteks näeb ta faktis, et 20 päeva jooksul Snowdenit hotellis ei olnud, kinnitust oma teooriale, et Snowden töötas Venemaa huvides, ja leiab, et järelikult elas Snowden vahepealse aja Vene saatkonnas.

See võib nii olla, aga võib ka mitte olla. Kindlasti ei järeldu neist 20 kadunud oldud päevast see, et ta Vene saatkonnas oleks elanud. Eksitud on mõlema, nii andmete kui deduktsiooni suhtes.

Allikad ei ole ju alati usaldusväärsed. Keegi räägib kellegagi, see omakorda järgmisega, info moondub nagu telefonimängus.

Allikad on erinevad. Kui näiteks USA valitsus teeb avalduse, on see avaldus verifitseeritav, seda saab kontrollida. Võib juhtuda, et valitsus annab meelega ekslikku informatsiooni. Näiteks et Snowden on Moskvast lahkunud. Tavaliselt valitsused end nii otsese valega ei seo, sest kui Snowden kolm päeva hiljem kellelegi Moskvas silma jääks, oleks see üsna piinlik. Seega: isegi kui valitsuse näol ei ole tegu kõige usaldusväärsema allikaga, võib ometi arvata, et nende antav info on enam-vähem tõene, kuna nad ei saa riskida otsesõnu valetamisega. Suurte asjade puhul, nagu näiteks luuramine teise riigi diplomaatide järele, see on teine asi, sel juhul võivad nad selle riski võtta. Kuid väikestes asjades, nagu selles, kas Snowden on ikka veel Moskvas või mitte, nad vaevalt et otse valetamise peale lähevad. Seega on valitsusest tulnud info enamasti õige.

Raskem on olukord muude allikatega. Mida teha, kui leiad uuriva ajakirjanikuna kellegi, kes töötas Snowdeniga samas osakonnas ja kes ütleb, et on täiesti välistatud, et Snowden sai NSA turvakontrollist läbi andmekandjaga, sest kõiki töötajaid kontrollitakse? Ma olen nende inimestega sealsetest turvanõuetest rääkinud. Üks töötaja ütles, et sind kontrollitakse töölt lahkumisel, kuid see on juhuslik kontroll, ta on tulnud ja läinud kakssada korda ja teda ei ole veel kordagi kontrollitud. Teda usun ma rohkem. Ma ­tean, et ta töötab NSA heaks, ma ­tean, et tal pole ühtegi põhjust valetada. Muidugi võib olla tegu liialdusega – võib-olla ei käinud ta edasi-tagasi kakssada, vaid sada korda –, kuid see ei muuda palju. Selline allikas on samuti üsna usaldusväärne.

Kõige usaldusväärsemad on puhtad andmed. Juriidilised dokumendid, kohtuotsused, politseiraportid, turvakaamerate ajamärkega salvestused. Üldiselt on usaldusväärsed ka Facebooki sissekanded, eriti kui seal on kohamärge ja fotod. Näiteks Catherine Fitzpatrick, endine ajakirjanik, kes samuti Snowdeni asja uurimisega tegeleb, küsitles häkkereid, kes võisid Snowdeniga kokku puutuda. Üks neist oli Jacob Appelbaum, kes on ilmselt ainuke inimene, kes intervjueeris Snowdenit enne seda, kui ta Hongkongi läks ja paljastustega avalikuks tuli. See toimus tema sõnul Hawaiil 2012. ja 2013. aasta aprillis. Seda kinnitasid samal perioodil Maui saarelt Facebooki postitatud fotod. Samamoodi on uurivale ajakirjanikule abiks blogid, Twitter, Instagram ja muu sotsiaalmeedia.

Facebooki postitus võib olla meelega tehtud viitega valele kohale.

Seda põnevam. Falsifitseerimine, st nende faktide leidmine, mis teised ümber lükkaks, on uuriva ajakirjaniku töö kõige huvitavam osa. Inimeste räägitavad valed annavad asja kohta palju enam informatsiooni kui tõed. Näide selle kohta puudutab Snowdeni Eesti-sidemeid. Kui keegi ütleb enda nimeks Mel Kaldalu, tekib kohe küsimus, miks tal on vaja valetada.

Iga luuretöötaja teab, et inimesi on võimalik väära infoga eksitada. Oletame, et Snowden oli Hongkongis Vene konsulaadis ja Venemaa sai aru, et ta ei suuda garanteerida, et see info avalikuks ei saa. Uksehoidja, liftipoiss, koristaja, kes iganes võis teda näha ja info avalikuks teha. Või lobisenuks Snowden ise selle välja. Mida siis teha? Võib rääkida väikse vale. Näiteks kuna ta nagunii varem konsulaadis käis, siis vahetada jutus ära kuupäevad. Uuriva ajakirjaniku asi on see väike vale läbi näha. Nagu Mel Kaldalu nimega. Muidugi oli see segadusseajav, sest see meenutas nime, mida kandis hoopis teine inimene. Võib ette tulla, et ajakirjanik mõtleb ise välja seose, mis vastuolu lahendab. Tõsine ajakirjanik ei mõtle muidugi ise midagi välja. Küll aga võib juhtuda, et kui allikas ei ole usaldusväärne ja kui infot ei õnnestu kontrollida, kasutataksegi ekslikku infot.

Doktoritöö kirjutasite te poliitilisest tõest. Kui palju poliitiline tõde päris tõest erineb?

Ajakirjaniku jaoks on tõde miski, mis tuleb avastada ja ilmsiks teha. Poliitilist tõde, vastupidi, luuakse, ja sellel on kindel eesmärk. Pärast president Kennedy tapmist 1963. aastal loodi Warreni komisjon, mis selle uurimisega tegeles. Kui Johnson 1964. aastal uuesti presidendiks kandideeris, seletas ta lahti selle komisjoni vajalikkuse: oleks halb talle ja halb riigile, kui levivad jutud Kennedy tapmisega seotud vandenõust. Komisjoni loodav poliitiline tõde oli mõeldud selleks, et need jutud lõpetada.

Poliitiline tõde ei tähenda tingimata valetamist. Warreni komisjonile oli võrreldes teiste uurimisrühmadega iseloomulik see, et kõik selle liikmed teadsid: kui avastatakse midagi, mis ei sobi kokku eesmärgiga, tuleb need faktid kõrvale heita. Nende ülesanne oli see uks sulgeda, mitte uusi avada. See sisaldub memodes: kui üks komisjoni uurimisrühm oli leidnud, et Oswaldil oli kaks kaaslast, ja neid sooviti samuti uurida, vastati talle just nii. Seega, poliitiline tõde kujundab tõde teatud mõttes ümber. See järgib kindlat narratiivi, mis peaks sobima kokku poliitilise eesmärgiga. Warreni komisjoni eesmärk oli tõmmata kogu sündmusele joon alla. Sama oli 9/11 komisjoniga. Kui nad leidsid fakte, mis ei sobinud eriti hästi ülejäänud looga, püüdsid nad leida viisi, kuidas neid seletada olemasoleva narratiivi raames ja mitte edasi uurida. See on halb seepärast, et selline teguviis ei summuta vandenõusid, vaid annab neile hoogu juurde. Enamasti täiesti asjatult.

Poliitiline tõde ja ajakirjanduslik tõde on vastuolulised asjad?

Jah. Aga siin on veel üks aspekt. Iga advokaat vormib kohtus informatsiooni nii, et see sobiks tema kliendi eesmärgiga. Seega pole need üksnes poliitikud, kes vormivad informatsiooni. Kuid kohtusüsteemi põhimõte on see, et on kaks jõudu, kaitsja ja süüdistaja, kes mõlemad vormivad informatsiooni endale meelepäraselt, ja seega tuleb tõde lõpuks päevavalgele. Kuid poliitilistes raportites, nagu valitsuse komisjonid, ei ole opositsiooni häält juures, keegi ei võta saatana advokaadi rolli.

Selle rolli peavad võtma ajakirjanikud?

Täpselt. Ajakirjanikel on sellises olukorras opositsiooni roll. Ajakirjanike asi on küsida küsimusi, mis tõe välja toovad, just nagu see kohtusaalis juhtub. Komisjonidel omakorda on kalduvus salastada protokollid ja anda välja üksnes lõppjäreldused. Või keelata komisjoni liikmete küsitlemine. Warreni komisjoni puhul olin ma ainuke, keda intervjueerima lubati, ja seda üksnes seepärast, et ma polnud toona veel ajakirjanik, vaid üliõpilane. Teadustööle rõhudes sain hiljem ka memosid lugeda, kuid ühelegi ajakirjanikule neid toona ei näidatud. Kui sul on aga üksnes järeldused, siis tähendab see, et sul on üksnes arvamused. Ei ole aga midagi, millele toetudes nende arvamusteni jõuti. Tõeni jõuda tahtva ajakirjaniku seisukohalt on see muidugi ebaaus ning on arusaadav, miks ajakirjanikud ja poliitikud tunnevad end eri pooltel olevat. Nende arusaam tõest on erinev.

Meil arvavad poliitikud, et ajakirjanikud on liiga kriitilised.

Uurival ajakirjanikul ongi kriitiku roll. Poliitik ja ajakirjanik on teatud mõttes ürgvaenlased. Kui nad seda ei ole, on midagi ajakirjandusega valesti või on midagi valesti riigikorraga. See ei tähenda, et poliitik ja ajakirjanik ei võiks läbi saada, kuid mis tõesse puutub, siis on vastuolu paratamatu. Poliitikud loovad karjääri, töötavad end üles. Noorpoliitik pole just eriti hea olla, kõik tahavad olla presidendid. Ärimeestega on teisiti, ja kes teenib korralikult ka madalamal ametikohal, ei pruugi tahta saada juhatajaks. Poliitiku jaoks pole argument raha, vaid võim. Kui nad teevad oma karjääri jooksul vigu – ja seda nad kindlasti teevad –, püüavad nad teha kõik endast oleneva, et vältida nende vigade ilmsikstulekut või luua poliitilise tõe kilbi neid vigu varjama.

Mõned vead on väiksed, eriti siis, kui poliitik ise on noor. Need ei vääri konflikti. Mõned vead on suured, ja ajakirjaniku asi on poliitilise tõe alt tõde välja tuua. Mõned vead on nii suured, et puudutavad tervet riiki või isegi selle julgeolekut. Kui ajakirjanik teab, aga tõde välja ei too, vastutab ta kaudselt nende vigade eest samamoodi. Kui aga viga välja tuuakse, talletub see kusagil ja takistab poliitiku edasist karjääri.

Nii et jah, poliitik näeb ajakirjanikku paratamatult kui vaenlast. See on nii igas demokraatlikus riigis, USAs on olukord eriti hull. Kui sa oleksid New York Timesi, Washington Posti või Wall Street Journali ajakirjanik, oleksid sa täielikult sõltuv allikatest, mis võimaldavad sul oma tööd teha. Igal uurival ajakirjanikul on oma allikas Valges Majas ja senatis. Kui sa ohustad oma allikat või tema tööandjat, pole sul võimalik töötada, sest sa ei saa oma allikalt enam informatsiooni. Sa kas saad poliitilise tõemasina osaks ja rahuldad oma allikate vajadusi või satud konflikti. Muidugi on ajakirjanikke, nagu Seymour Hersh, kellel on informatsiooni kogunenud nii palju, et ta saab minna välja kauplemise peale: kui sa ei anna mulle infot selle kohta, teen ma teise asja avalikuks. Kuid selliseid ei ole palju.

Ajakirjanikul peab olema toimetaja, peatoimetaja ja rahastajate suur toetus, sest surve on tohutu. Muidu avastad ühel hetkel ikka, et lihtsam on võtta pressiteade ja sellest uudis teha, küsida juurde mõne poliitiku seisukoht ja teenida sellega tema silmis heakskiitu, et hiljem saada informatsiooni. See on põhjus, miks ma ei tööta lehes, vaid kirjutan raamatuid. Leidsin, et nii on mul kergem avaldada enda kasutada olevat informatsiooni, ilma et sellest satuks ohtu minu töö ajakirjanikuna.

Kaks Pulitzeri võitnud ­James Risen New York Timesist on avastanud mitmeid CIAga seotud probleeme, üks neist puudutas 2000. aastal korraldatud operatsiooni «Merlin». Tema selja taga oli New York Times, üks võimukamatest väljaannetest. Ometi eelistas ta osa oma avastustest avaldada raamatus, mitte artiklis. See on raske mäng. Mõned ajakirjanikud usuvad, et teabe saamiseks võib mõnikord ka seadust rikkuda. Ja kui sa oled edukas, kui sa avastad midagi, mida ei oleks tohtinud avastada, muutub su elu väga keeruliseks.

Kas te olete teabe saamiseks seadust rikkunud?

Ma olen avaldanud dokumente, mida ametlikult ei tohiks avaldada. Allikaid välja ei anta, seepärast ma ei saa sellest rääkida. Mulle need dokumendid andnud inimene on haavatav. Kui teada saadaks, et nende avaldamise taga on tema, mõistetaks ta süüdi.

Aga ma pole häkkinud telefone, murdnud sisse kellegi arvutisse ega korterisse.

Mis siis, kui seadusrikkumise tulemus on sama, mis Snowdeni puhul – see toob lõpuks kahju?

Võib öelda, et Snowdeni tõttu ei saa NSA Ukrainas toimuval silma peal hoida. See on tõsine tagajärg. Ajakirjanikel on reegel, et ei avaldata informatsiooni, mis puudutab sõjalist julgeolekut. James Risen New York Timesist avastas, et USA kasutas Iraanis sabotaaži. See avaldati alles aastaid hiljem, kui oli kindel, et selle avaldamisega ei kaasne sõjalise julgeoleku kohalt ohtu. Samamoodi kaaluti Wikileaksi ajal iga materjali puhul, kas selle avaldamine kaalub üles võimaliku kahju, mida sellega tehakse.

Muidugi tahavad ka siin väljaanded lugusid kohe lehte panna, aga nad ei taha, et nende tegevuse pärast inimeste elud ohtu satuksid. Eetika käib ärihuvidest eespool.


Edward Jay Epstein

•    Sündinud 1935

•    USA uuriv ajakirjanik

•    Doktorikraadi sai Harvardi ülikoolist, doktoritöö käsitles poliitilist tõde

•    Endine Harvardi ja California ülikooli poliitikateaduse professor

•    Kirjutanud 15 raamatut, teiste seas J. F. Kennedy mõrvamisest, Warreni komisjonist, CIAst, uuriva ajakirjanduse probleemidest

•    Praegu töötab Edward Snowdeni paljastusi puudutava raamatu kallal