Tallinna Ülikooli õppejõud Tiiu Kuurme

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Tallinna Ülikooli kasvatusteaduste instituudi dotsent Tiiu Kuurme kirjutab värskes Õpetajate Lehes, et ühtehoidvat klassi peaks hoidma kui väärisasja, sest kooliklass pole vaid kogum lapsi, see on aeglaselt ja tundlikult kujunev sotsiaalne organism, inimeste pideval vahetumisel muutub teise tähendus vahendiliseks ja see soosib pinnalist ellusuhtumist.

Inimese rännutung on iidne ja ajendatud mitmetest muudest tungidest. Suurem osa neist on õilsad ning arendavad. Inimese elukaares olevat koguni periood, mil paigalolek tundub elamata eluna ning janu näha ja kogeda teeb noorest muljeid ja seiklusi otsiva seljakotiinimese. Ent mida arvata, kui pealinna südames asuv soliidne kool teeb oma õpilastest rändlapsed koolimaja seinte vahel?

Mainitud auväärne kool aga kavatses esialgu selle kaaskonna kas iga seitsme nädala, poole aasta või mõne pikema perioodi möödudes klassid nii segi paisata, et kaasatulijaist on pooled paralleelklassist. Vahetuvad ka õpetajad. Klassi asemel räägitakse lennust ning 55 last hakkavad juhatama ja nende eest vastutama kaks klassijuhatajat. Kahest paralleelklassist luuakse neli rühma, kes perioodiliselt eri kooslustena mingi aja koos istuvad. Kes ja kellega − laste soovid arvesse ei minevat. Roteerumine pidi olema kasulik kohanemisvõime ja sotsiaalsete oskuste arengule.

Minu poole pöördusid selle kooli ühe 5. klassi laste mõned vanemad, kes küsisid, kas niimoodi on hästi. Oma laste läbielamiste ja iseenese arusaamade pinnal nad selles kahtlevad. Nad soovisid kaasata erapooletud majavälised asjatundjad, ent seda pole vajalikuks peetud. Oma nimesid ei soovi nad avaldada vanatestamentliku hirmu pärast, et «vanemate patud nuheldakse kätte lastele». Sest meie praeguse eetilise taseme juures olevat see koolides levinud praktika.

Sundrännu võimalikest mõjudest õppimisele

Otseseid roteerumise mõju uuringuid ma nimetada ei tea, toetun küsimustele vastates teadmisele, millega mul on olnud õnn oma ametiteel kokku puutuda. Olen konsulteerinud ka kahe kasvatusteaduste professori ning ühe dotsendiga, kes ühinesid alltoodud seisukohtadega.

Kõigepealt, kas nn laste roteerumine on praeguste kooli- ja haridusprobleemide lahendamisel see peamine, parim ja möödapääsmatu? Kindlasti mitte. Sest see ei lahenda laste koormuse ja kooliliku õppimise kogemusvaesuse probleemi, ei kergenda uute õppijast lähtuvate õppemeetodite tulemist, ei anna juurde süvenemisaega, ei kujunda demok­raatlikku kodanikku, ei arenda väärtusilma ega motiveeri tegelema oma vaimu arenguga. Võimalik, et mõeldakse rohkem oma identiteedile ja teemale, kuidas võita (uusi) sõpru ja mõjustada inimesi. Arvatavalt liigutakse sammuke edasi teel, et tuleb osata koos olla vahelduvate ja erinevate inimestega. Samas on oht, et võidakse saada käsitus inimeste vahetatavusest vastavalt välisele otstarbele. Õppimiselt võib viia tähelepanu võõristus- ja ebakindlustunne, et ei olda päris omade seas. Suhte- ja kohanemisprobleemidega tegelemine võtab ära osa õppimisele mõeldud energiast.

Sundrännu võimalikest mõjudest siseilmale ja kogukondlikkusele

Lapse elementaarsed põhivajadused on turvalisus ja kuuluvus. Mida noorem laps, seda enam sõltub tema elu temale Tähtsatest Teistest. Oma enesepeegelduseks vajab laps nende tagasipeegeldust, ning kui ollakse omade seas, siis saab uskuda, et omad tunnevad ja teavad. Võõras ei tea, tema peegeldus võib olla eksitav ja on enamasti ükskõikne. Omad annavad andeks, võõras peab veidraks.

5. klassi lapsed on vanuses, mil kodu kõrval saab elutähtsaks sõpruskond, mil suhteprobleemid võivad varjutada kõiki muid probleeme, mil sõprade kaotus võib olla tragöödia. Peamine koolimeeldivuse allikas selles eas ongi sõbrad. Viiteid sellele kohtab mahukas koguteoses «Lapse arengu mõistmine», ent ka 2007. a lõppenud viimases suuremas kooliuuringus Marika Veissoni juhtimisel. Pealegi on 5. klassis niigi palju uut – ained ja õpetajad – ja kohanemist peaks pigem kergendama kui tegema keerulisemaks. Lapsed (aga ka meie, täiskasvanud) vajavad tõsist inimsuhteõpetust, et suhteid sõlmida ja hoida, et endaga toimuvat mõista ja analüüsida, näha end kõrvalt, lahendada suhteprobleeme. Kindlasti ei korva sedalaadi õpetuse puudumist mehaaniline klasside segamine. Introvertsemaid ja väheseltsivaid see heidutab. Ka moodsa aja inimene ihkab enesele kogukonda, kes tunnistada omaks ja kes sinugi omaks tunnistab. Kogukond on turvaruum, seal lähed sa korda, seal on su käekäik tähtis. Lapse esmased sotsialiseerumiskogukonnad on mõistagi pere, õuemängude kaaslased ning siis lasteaiarühm ja kooliklass. Et olla oma kogukonnale kindel, see eeldab teatud stabiilsust, isegi rutiini. Ja siis on juba hea kindel tunne minna avastama ka uut ning leida uusi inimesi.

Kuidas hinnata toimuvat kooliklassi kui laste kogukonna seisukohalt?

Kooliklass pole vaid kogum lapsi, see on aeglaselt ja tundlikult kujunev sotsiaalne organism. Kooliklassis on omad sotsiaalsed rollid: liidrid, eestkõnelejad, abistajad, vahendajad, naljamehed, tarkpead, probleemide lahendajad, organisaatorid jm. Siin harjutatakse mitmeid rolle ja saadakse kaasa lähisuhted kogu eluks. Kooliklassis kujunevad põlvkonnateadvus ja sõpruskonnad, siin võetakse ette suuremaid ja väiksemaid asju ning saadakse organiseerimiskogemusi. Kujuneb häälestus maailma asjade suhtes. Kooliklass võib olla turvaruum ja sõpruskond, ent ka vaenulik ja hirmutav inimkooslus, kui asjad on läinud isevooluteed ning lapsed on jäetud halbade väärtuste valda. Ühtehoidvaks kogukonnaks kujunenud kooliklassi peaks võetama kui pedagoogilist väärisasja, mis teeb õpetaja töö lihtsamaks ja lihvib sealseid asukaid. Just sellise sõpruskonnaks kujunenud klassi lõhkumine oligi antud juhtumil vanemate mure põhjus.

Muutunud lapsepõlv ja selle väljakutsed koolikasvatuses

Inimesed on järjest enam juurtest lahti, paikkonna identiteedist lahti, ka peresidemeist lahti. Lapsed kogevad ebakindlust ja muutumisi juba varakult, kui vanemad lahkuvad tööotsinguil maalt linna või Eestimaalt välja. Kui kooli juhtkonna argument on laste harjutamine muutustega, siis seda harjutavad lapsed elu sunnil nendetagi. Pedagoogid teavad, kui teistmoodi on lapsed võrreldes isegi lähimineviku lastega – rahutud, keskendumisvõimetud, ärrituvad, kiiresti väsivad, autoriteetideta, vähenenud suutmisega viia oma tööd lõpuni. Peamiseks põhjuseks arvatakse olevat digimaailm, aga ka üldine ebastabiilsus ja tahtele allutamatud muutused. Pidev inimeste vahetumine lähiümbruses ei lase tekkida sügavamatel suhetel. Aga uuringute alusel lahendavad pikemalt koos olnud sõbrad probleeme paremini, õpivad sügavamalt ja toimivad konstruktiivsemalt (vt koguteos «Lapse arengu mõistmine»). Sest on usaldus ja samas rütmis mõtlemine. Inimeste pideval vahetumisel muutub teise tähendus vahendiliseks ja soosib pinnalist ellusuhtumist. Suhete kujunemine täna on õrn, nende püsimine habras ja lagunemine lihtne, seega peaks õppima neid hoidma.

Rahutu ja ebakindel inimlaps vajab kindlust ja stabiilsust. Kuid päris kindlasti vajavad täna kasvavad lapsed ka sootuks rohkem eneseregulatsiooni- ja sotsiaalseid oskusi, elavaid kogemusi, probleemide lahendamise ja mõtlemisoskust. Ent ka rahu ja süvenemisaega. Kas ja kuivõrd Eesti koolide lapsed seda saavad? Kas nüüd loetakse väärtuseks üksnes see, mida PISA mõõdab? Ja mis mõõtmisele ei allu, sellega arvestama ei peagi? Näiteks suhete iseloom, eluusk, rõõm, kindlustunne jne.

Allakirjutanu on koos tudengitega alustanud uurimust laste soolisest identiteedist koolis. Esimesi tulemusi, mis pani jahmuma, on laste suutmatus kirjeldada oma tundeid koolipäeva jooksul, õieti ei suudetagi tundeid nimetada ega vist lugeda ka oluliseks. Õhtumaine hariduslugu toetub ratsionaalsele inimesele, tunded on loetud kõrvaliseks ja tähtsusetuks. Tulemuseks poolteadvel või kasimata tundeeluga inimene. Ja ränk psühholoogiline keskkond, mis olevat üks eestlaste maalt lahkumise põhjusi.

Kuidas hinnata roteerumist ehk perioodilist klasside segamist õpetaja ja õpilase suhte seisukohalt? Kui tunnistame, et koolis toimib kasvataja ja kasvatatava suhe ehk kasvatussuhe, mida on palju uuritud ja millest kirjutatud nt kriitilise ja vaimuteadusliku pedagoogika tüvitekstides, siis selline suhe eeldab head vastastikust tundmist, mitmelaadilisi koosolemisviise, hoolimist igaühest. Ja taustade teadmist. Oma õpilasi tundev õpetaja teab, miks mõni laps on just täna hajevil, millised on tema õppimistahet kustutavad suured eluprobleemid, mille järele küsib tema hing. Selline kasvatussuhe on päästnud paljud lapsed, aidanud välja hingelisest madalseisust ja toetanud annete arengut. Hea ja hooliv kasvatussuhe käib õppimise eel. Kui õpetaja hoolib sinust, hoolid sina tema ainest. Rändlaste õpetajasuhe, kui õpetajad pidevalt vahelduvad, kujuneb kui veereval kõrbetaimel. Ta on vahetatav, fookuses olemisele järgneb õpetaja ükskõiksus, sest palka just selle lapse eest saab siit siiamaani. Kuidas meeldib see õpetajatele? Hingelt pedagoogile kindlasti mitte, tunniandjal-klienditeenindajal on arvatavalt ükskõik.

Vahel on rändamine arendav

Avatud õpetuse suuna (meil olemas hea alguse liikumisena) üks põhimõtteid on, et lastel peab olema õigus luua enesele ise rühmi. Kui põhikursus saadakse oma tavapärases klassis, siis süvendatud kursusteks või valikaineteks liitutakse huviliste rühmadeks eri klasside ja ka vanuseastmete piires omal valikul. Tänapäevastes koolides on rohkesti projektipäevi ja -nädalaid. Mingi teema ümber koondutakse huvi printsiibil ja siin ei mängi oma klass enam rolli. Ka õpilaste uurimistööd võivad toimuda rühmades, sellega on seotud uurimisseminarid ja määravaks saab huvi. On loomingulisi projekte, sotsiaalse abi projekte (tugiõpilased), ekspeditsioone, matku, spordimeeskondi, muuseumisõprade klubisid jne. Siin seob lasterühma mitte rutiinne koolikohustus, vaid ühine eesmärk, ühine huvi, ühine tegu, ja kõik muu tuleb selle järel. Eri rühmades ja huvide päraselt õppimine on väga loomulik juba gümnaasiumieas, ent ka seal vajatakse pesatunnet oma sõpruskonna näol.

Koolis saadakse arusaam oma mõjupiiridest sootsiumi liikmena

Kuidas kõne all olevas koolis kõik toimus? Olevat toimunud väljaspool laste kaasarääkimisõigust ning põhjendusi esitamata. Lapsed eraldatud kahte rühma nn tõmblukumeetodil, nagu rahvastepalli meeskonnad kehalise tunnis. Lastevanemate väitel õppemeetodeis uuenemist ei toimunud. Samas olevat koolis palju didaktilisi uuendusi. Nii jääbki muutuse idee väljast vaatajale segaseks. Selle kaugema mõju osas aga võib väita, et igasugune kool annab sotsiaalsete süsteemide toimimise ja selle liikme mõjupiiride kogemuse. Ennast demok­raatlikuks määratlevas riigis peaks olema välistatud, et lastega võetakse ette midagi ilma nende enestega aru pidamata ja nende soove arvestamata. Sest nii saame kuuleka lepliku inimmassi, ent mitte vaba riigi vabad kodanikud. Siia sobib mujal vahetus­õpilaseks olnu kogemus:

«Olen lennupõhises süsteemis õppinud. Sarnase süsteemiga koole on mujal maailmas nii Euroopas kui ka USAs, kuid seal põhineb süsteem valikuvabadusel: klasse või õppegruppe ei moodustata kooli juhtkonna suva järgi, vaid laste eelistuste järgi. Igal lapsel on koolis oma nõustaja, kelle juurde laps saab iga kell murega pöörduda. Iga semestri eel pöördub laps tema poole oma soovidega – milliseid aineid ta soovib õppida, millise õpetajaga ning milliste sõpradega olla ühes klassis. Nõustaja komplekteerib lapsele sobiva tunniplaani. Kõik ei saa igal semestril alati oma täit tahtmist, aga reegel on, et kui eelmisel poolaastal jäeti oma soovitud tunnist ilma, siis järgmisel valikuperioodil on valimiseks esmaõigus. Lapsed tunnetavad, et nende arvamusest midagi sõltub. See aitab neil julgeteks ja enesekindlateks kasvada.»

Meie kasvatustraditsioonis on rohkesti neid, kelle arvates peab laps juba varakult kogema, kui ebakindel, karm ja kuri paik on maailm. Ning kui vähe loeb sinu väike tahtmine. Hoopis harvem kohtab siinmail seisukohta, et kohelgem lapsi säästvalt, armastavalt ja hellalt, siis on nad karmimate elukogemuste ees tugevad ja tasakaalukad. Ning nende loodud ühiskond hooliv ja inimlik. Selliseid jooni leiab Põhjamaade ühiskondadest, kus juba ammu koolides lapsest lähtutakse. Uuringute alusel hindavad tööandjad kõrgelt Waldorfi koolide lõpetanuid just nende sotsiaalse võimekuse ja probleemilahendusoskuste tõttu. Waldorfi koolides on laste koduklass süsteemi üks nurgakivi.

Audiatur et alter pars ehk ära tuleb kuulata teine pool – seda nõuab igasugune aus ühe või teise ettevõtmise kriitika. Nüüd võiks siis jääda ootama nende kogemuste, uuringute ja teaduse seisukohtade kirjeldusi, mille väitel on hea teha lastest varakult rändlapsed. Minu vaate piirides oli kasvatusteaduse see ala, mida nimetatakse humanistlikuks, ja teisalt lapsevanemate mure, kes on toimuvast sügavalt häiritud ja väidavad end olevat valede rõngas. Siit edasi oleks see probleem põhjendatud vastuargumentide või siis uuriva ajakirjanduse pärusmaa. Ent siiski juba täiesti subjektiivselt: kuidas meeldiks selle kooli juhtkonna härrastele, kui neid iga seitsme nädala, poole aasta või aasta tagant pandaks juhtima uut kooli?