Lõuna-Korea parvlaev Sewol võttis 16. aprillil uppudes ilmselt kaasa üle 300 elu, suurem osa neist ühe nüüdseks leinast muserdatud kooli õpilased. Eile toodi külma mereveega täitunud laevast välja 183 surnukeha. 121 inimest on endiselt kadunud, ent lootus, et keegi neist elusana leitakse, kustus päästjate jaoks juba päevi tagasi. Pääses vaid 174 inimest, teiste seas laeva kapten Lee Joon-seok ja veel vähemalt 19 meeskonnaliiget.
Kas kapten peab minema koos laevaga põhja? Vastus on «ei», seda ei nõua otseselt ka Lõuna-Korea seadused. Seesama küsimus peidab endas siiski tõsiasja, et kapten vastutab nii laeva kui kõigi selle pardal olijate eest. Sel korral vist ei veetnud kapten meeldivalt aega veiniklaasi ja kauni daami seltskonnas, nagu juhtus 2012. aastal Itaalia laeva Costa Concordia pardal, ega väitnud ka tolle kapteni Francesco Schettino kombel, et kukkus päästeparve kogemata. Küll aga ei olnud ta kaptenisillal – laeva juhtis suhteliselt kogenematu 26-aastane kolmas tüürimees – ja tunnistas, et viivitas evakueerimiskäsu andmisega.
Põhjuseks tõi kapten Lee hirmu, et reisijad triivivad muidu laevast liiga kaugele ja neid on raske leida ning külm merevesi võib saada neile saatuslikuks. Laeva side salvestistelt on kuulda, et meeskonnaliikmed küsisid korduvalt enne vastava käsu saamist, kas alustada evakuatsiooni, ent jaatav vastus saadi alles pool tundi pärast laeva vajuma hakkamist. Seni kästi reisijatel selga panna päästevestid ja püsida oma kohal. Paljud neist sinnasamma jäidki, kui vesi koridoridesse tuhises ja põgenemisteed sulges.
Enne laeva täielikult vee alla vajumist tehtud fotodel on näha laevast väljapääsenuid paati korjavate päästjate selja taga kajutiakende taga ka oranže kogusid, kes sealt ilmselt elusana enam välja ei pääsenudki. Mitmed ellujäänud pääsesid tänu meeskonnaliikmete korralduste eiramisele, ent paljud laevas olnud kooliõpilased kuulasid ilmselt autoriteetsete täiskasvanute korraldusi ja uppusid.
Iroonilisel kombel esines kapten Lee 2010. aastal videos, kus rääkis laevasõidu ohutusest ja kinnitas, et kuni reisijad järgivad meeskonnaliikmete korraldusi, on nende turvalisus tagatud.
«Mul on väga kahju ja mul on häbi,» sõnas kapten Lee Joon-seok, kui ta lõpuks avalikkuse ette astus. Sügava kapuutsi varju peitunud mees oli ilmselgelt murest murtud ja vajas kahe mehe tuge. Lisaks südametunnistuspiinadele võib kaptenit oodata ka reaalne vangistus. Lõuna-Korea seadused nõuavad, et laeva meeskond tagaks kõigepealt reisijate ohutuse ja võib alles seejärel ise aluselt lahkuda. Kohtulik karistus võib järgneda isegi siis, kui tagajärjed ei ole niivõrd traagilised.
Kapten ja veel 11 meeskonnaliiget vahistati, neist suuremale osale esitati süüdistus hooletuses. Laeva põhjaminemises neid praegu otseselt süüdlasteks ei peeta, kuigi uurimiskomisjoni hinnangul oli oma osa kindlasti enne vajumist tehtud liiga järsul pöördel. Sellele lisanduvad aga veel võimalik ehitusviga laeva ülemiste korruste ümberehitamisel, mis vähendas selle võimet end uuesti püsti ajada, ja valesti kinnitatud last, mille nihkumine võis samuti aidata kaasa laeva kiirele vajumisele.
Uuritakse ka võimalust, et laeval oli lubatust enam lasti – selleks vaadatakse üle kõigi kaubaomanike dokumente, samuti puistatakse põhjalikult laeva omanike kontoreid. Viimane on aga Lõuna-Koreas sageli ka samm näitamaks, et võimud võtavad uurimist tõsiselt.
Kaotusvalust murtud hukkunute lähedased nõuavad nii selgitusi kui surnukehasid ja kiiret tegutsemist nende välja toomisel. «Tooge meie lapsed välja enne, kui nad lagunevad,» ütles üks kurja saatusega leppinud ema, hoides kinni viimasest lohutusest, mis veel jäänud on – korralikust hüvastijätust.
Kapten, kes hülgas nii palju reisijaid, käitus ilmselt ellujäämisinstinktist lähtuvalt, ent teadmine, et ta oleks ehk suutnud päästa rohkem elusid, tähendab, et tõenäoliselt ei lahku ta oma mõtteis sellelt laevalt enam kunagi. Lõksus on seal aga lisaks surnutele ka kõik need, kelle lähedaste viimaseks reisiks jäi sõit Sewoli pardal, ja needki, kes pääsesid, aga nägid oma kaaslaste hukkumist.