Pärast iga traagilist juhtumit tulevad avalikkuse ette arvajad, kes täpselt teavad, kuidas asjad tegelikult olema peavad. Kuna teema on inimeste meelel ja keelel, pääsevad nende mõtted ka kergemini meediasse.
Hanneli Rudi: mõistus hirmu asemel
25. aprill 2014, 14:19
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eelmise nädala traagiline õnnetus Raasikul on selle kohta hea näide. Üksteise järel ilmusid artiklid, kus pakuti tõemeeli lahendusi, kuidas raudteel turvalisust parandada. Tõkkepuu ja lamava politseiniku soovitamine ei vääri teiste lennukate ideede kõrval tegelikult isegi mitte mainimist. Ka usk videovalve imejõusse pole kuhugi kadunud.
Kuskilt veebiavarusest jäi silma soovitus tõsta raudtee postidele, et see maanteega ei ristuks. Pole ülesõitu, pole probleemi. No kui selleks Eesti riigil raha ei jätku, siis võiks ju käiku lasta ühe teise mõtleja suurepärase idee – asustatud paikades eraldada raudtee muust maailmast vähemalt kõrge aiaga, sest oh õudust, lapsed mängivad raudtee kõrval palli ja vanamemmed lähevad üle tee.
Seda ettepanekut lugedes meenus mõne aja tagune pahameeletorm, kui selgus, et Rail Balticu tulemine tähendab, et kahele poole raudteed tulevad kõrged turvaaiad. Ja see ei sobinud Eesti rahvale mitte üks põrm. Ausalt öeldes ei usu ma, et nõmmekad lepiksid kogu raudtee tarastamisega, mis kodukandi sisuliselt kaheks jagaks. Ja miks nad peaksid? Jaamade lähistele ja muidu probleemsetesse kohtadesse on Eesti Raudtee võrkaiad juba paigaldanud. Muide, kuna neid aedu kiputi usinalt lõhkuma, veeti sinna alla äärde võimas okastraat, mis rahva taas välja vihastas, sest enam pole koonduslaagri aeg.
Tegelikult meenutab kogu see poleemika kangesti noore ema paanikat, kuidas maimukest maailmas valitsevate ohtude eest kaitsta. Nii ostetakse söögilauale kummist nurgad, et laps jumala pärast ennast ära ei lööks. Köögisahtlite lukustamiseks leiab beebipoodidest ka erivahendi, mis tagab, et teravad noad ja käärid lapsekese kätte ei satuks ja näpud sahtli vahele ei jääks. Aga ükskõik kui palju vanemad ka ei püüaks, ühel hetkel satub laps ebaturvalisse pärismaailma ja kui teda pole õpetatud ohtu kartma ja vältima, siis on vaid aja küsimus, millal ta viga saab.
Sama asi on ka raudteega. Riik ja raudteeomanik võivad ju ülesõidud varustada kõikvõimalike kellade ja viledega, aga suurim ohuallikas asub, nagu politseinikud ütlevad, istme ja rooli vahel. Kui autojuht sõidab ülesõidule välja, eirates liiklusreegleid, siis ei aita ka videovalve ega senisest vingem helisignaal. Pigem nõrgendab teadmine lisaviledest juhtide ohutunnet veelgi. Rohkem kui kelli ja vilesid on vaja kainet mõistust ja oskust ohtu hinnata, aga neid riigi raha eest ei saa.