Andrus Karnau: kunst astus elutuppa

Andrus Karnau Foto: Pm

Protsendiseaduse üks hädasid olevat selles, et keegi ei tea selle abiga ostetud kunstiteoseid. Loodetavasti ma ei eksi, kui ütlen, et Tallinna pole ühtegi tellitud. Mistõttu ka ükski ajalehetoimetaja või kunstkriitik pole neid näinud. Ma ka pole näinud ühtegi peale ühe. Punaste juhtmete, terasest konksude ja alumiiniumist kohrutatud lindudega tööd, mis «Lennula» nime all Läänemaa ühisgümnaasiumi hoonet ehib.

Kuigi mu kunstimaitse on jäänud kuhugi Konrad Mägi ja Ants Laikmaa juurde, meeldib «Lennula» mulle väga. Hoolimata rangest koolihoonest, kuhu see stiililt ei sobitu. Või vihjetest, et tegu olevat justkui Aasia kaubamajade kujunduse plagiaadiga.

Kunstnikel on protsendiseadusega oma probleemid. Äkki saaks ettemaksu? Kas konkursi tähtajad võiks olla pikemad? Või kas kunstnike tsunfti esindajad on valikute tegemise juures ikka piisavalt mõjukad.

Kunstitarbijana on mu probleem hoopis mujal. See viis, kuidas kunsti riigihoonetesse ostetakse, on mu meelest läbinisti vale. Õige on see, et hoone ehitushinnast tuleb protsent panna kunsti ostmisse. Kõik muu peaks olema aga hoopis teisiti.

Vale on riigihange. Sellise hankega saab osta kõige odavamat hinda. Hanke tingimusi saab sättida peenematele tingimustele. Tarnetähtaegadele, materjalide omadustele, hooldusmeeskonna professionaalsusele. Võimalusi on tuhandeid, aga niisuguse ostmise viisi keskne tingimus on hind.

Protsendiseaduse hankeil on hind ette määratud. Esitan kümme maali või monumendi või kümnest tühjaks joodud kokapurgist koosneva kompositsiooni. Hind on määratud. Ole vaid osav kunstikaupmees, kes õigel ajal suudab õiged paberid konkursile esitada. Multimiljonärist töösturi Indrek Kasela edukas osalemine sellistel konkurssidel vaid kinnitab osava asjaajaja vajalikkust.

Noor Laikmaa ei saanud oma tööde eest just väga palju. Praegu on ta klassik, kelle tööd maksavad hingehinda. Kunsti väärtus kasvab, kahaneb, kujuneb hoopis teistest väärtustest lähtuvalt kui muud igapäevased tooted ja tehnoloogiad. Mida me selle hankega siis ostame? Viljandi riigigümnaasiumi näitel betoonisegu koostist või Haapsalu näitel elektripirnide tehnoloogiat. Vahemärkusena olgu öeldud, et kunsti iseärasuste tõttu sai ju tellija Haapsalus petta. Kunstnik lubas LED-lampe, aga sai tavalised hõõglambid. Ja teha pole midagi, sest Riigi Kinnisvara korraldas hanke nii, et kunstnikul on õigus teostada töö tehniline lahendus kavandist märkimisväärselt erinevalt. Aga see on pisiasi.

Tähtis on see, et kunsti väärtus peitub vaataja silmades. Kui Tallinnas pole seda keegi näinud, siis Haapsalus tuleks «Lennula» autorile anda ilmselt kunstihariduse preemia. Kuna paljud linlased leidsid, et see ei sobi koolimajja, siis osutus see oma ärapidisel kombel kunstihariduse projektiks. Korraga astus kunst piltlikult öeldes elutuppa, temast ei saanud enam mööda vaadata. Et valgusinstallatsiooni maha teha või nõuda selle paigutamist kuhugi nurgatagusesse, tuli pisutki kunstile mõelda.

Aga ikkagi oleks õigem loobuda praegusest suletud mudelist, kus üks projekt saab ühe kindla summa. Summa olgu kindel, aga andke asutuste juhtidele õigus kunsti valida. Et siis ostetakse vaid meremaale? Küsiks vastu: mille poolest on natüürmort halvem kui värvitud betoonkera või valgusinstallatsioon?

65 000 euro eest, mis pandi Viljandis betoonkeradesse ja mõnda maali, oleks võinud osta 65 noore kunstniku töid. Kunstnikud oleks saanud toetust, kool kunstikogu. Äriliselt oleks asi õnnestunud, sest keegi neist 65st on järgmine Mägi või Laikmaa.