Kaitseminister Sven Mikser.

FOTO: Toomas Huik

NATO peab otsustavalt suurendama kohalolekut piiririikides, keda Venemaa agressiivne käitumine enim ohustab, kirjutab kaitseminister Sven Mikser värskes Diplomaatias.

Venemaa agressioon Ukraina vastu tõi maailma jaoks valusa ärkamise ja mõistmise, et Fukuyama poolt lubatud ajaloo lõpp on selleks korraks kindlalt läbi saanud. Võib eeldada, et see julgeolekukriis pole omadega veel kaugeltki ühel pool, kuid me saame ja peame toimunust juba täna õppust võtma ja mitmed senised toimimispõhimõtted ümber hindama. Kui jätame järeldused tegemata ja laseme sellel valusal õppetunnil niisama raisku minna, on selle pikaajalised tagajärjed Euroopa julgeoleku jaoks kurvad.

Samavõrd, kui Moskva jaoks tulid üllatuse ja šokina Ukraina rahva väljaastumised president Janukovõtši mullusügisese «kursimuutuse» vastu, üllatas läänemaailma Venemaa presidendi Vladimir Putini reaktsioon Janukovõtši režiimi langemisele. Kuigi Krimmi okupeerimine, kohaliku nukuvalitsuse ametissepanek ja Vene parlamendi otsus poolsaare annekteerimise kohta viidi ellu suisa välgukiirusel, ei tohi see mingil juhul tähendada, et Euroopa kaart ongi lõplikult ümber joonistatud ja Moskva pääseb sellest avantüürist karistuseta.

Meie, Venemaa lähinaabrite jaoks, on praegune ajaloohetk omamoodi«me-ju-ütlesime-teile» moment. Liitlased ja partnerid, kes veel mõne kuu eest püüdsid meid veenda, et sõjaline oht meie julgeolekule on vaid mineviku painest tingitud haiglane ettekujutlus, möönavad täna, et oht on täiesti olemas. Aga meie poolt oleks mõistagi viga unustada end pikalt oma ettenägelikkuse ja teiste naiivsuse üle kibedat kahjurõõmu tundma. See võimaluste aken, mille kestel on võimalik ühise julgeoleku kindlustamiseks vajalikes muudatustes kokku leppida ja need kokkulepped ellu rakendada, võib hakata õige pea taas koomale tõmbuma ja lõpuks sootuks sulguda.

Kuidas on julgeolekupilt muutunud?

Tõdemusest, et Euroopa julgeolek on Ukraina kriisi järel fundamentaalselt muutunud, on saanud peaaegu klišee. Selleks aga, et selgusele jõuda, mida peaksid Euroopa Liit ja NATO oma arusaamades ja tegutsemisviisides üle ja ümber vaatama, on paslik esmalt analüüsida, milles täpsemalt seisneb julgeolekuolukorra radikaalne muutus.

See, mis näib uus, on mõnikord unustatud vana. Moskva imperiaalne ambitsioon ja soov lähinaabrite üle kontrolli omada ei ole iseenesest midagi uut. Ka Vene kodanike või lihtsalt kaasmaalaste huvide kaitsmine naabrite siseasjadesse sekkumise ettekäändena ei ole uus. Mäletame, et sedasama argumenti kasutasid nii Putin kui Medvedev juba 2008. aastal Gruusia-vastase sõjakäigu õigustamiseks. Ent kui Gruusia sõja puhul võis keegi veel arvata, et tegu oli ühekordse ja erakordse avantüüriga, siis Krimmi okupeerimise järel võib rääkida juba selgest mustrist, mis piisavalt karmi vastuseta jäädes võib õige pea järje saada.

Uus murettekitav trend on seegi, et üha sagedamini räägivad Vene poliitikud ja Kremli-meelsed analüütikud päris varjamatult sellest, et Moskva ei pruugi tulevikus naaberriikide vastaseid agressiooniakte kavandades hakata üldse mingeid ettekäändeid otsima või neid provokaatorite abiga ise looma. Pigem leitakse, et sõjalist jõudu Venemaa lähinaabruses võidakse edaspidi kasutada ka lihtsalt selleks, et tõmmata NATO ja eeskätt ameeriklaste tähelepanu eemale mõnelt teiselt maailmanurgalt, kus Moskva tunneb oma huve kahjustatute või ohustatutena. Kuivõrd lääneliitlaste konventsionaalne jõuülekaal Venemaast ei ole Balti regioonis kaugeltki niisama ilmne kui globaalses plaanis tervikuna, siis teeb Vene doktrinäärse mõtteviisi selline areng meid mõistagi ettevaatlikuks.

Et mõista Venemaa Ukraina-vastase agressiooni teisi võimalikke mõjusid globaalsele julgeolekupildile, peab meenutama ka 1994. aasta Budapesti memorandumit, millega Ukraina loobus Nõukogude Liidu lagunemise järel tema valdusse jäänud maailma suuruselt kolmandast tuumaarsenalist. Sama dokumendiga kohustusid Venemaa, Ameerika Ühendriigid ja Suurbritannia tagama Ukraina suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse ning hoiduma sõjalisest, poliitilisest ja majanduslikust survest Ukraina vastu.

Täna on Venemaa oma Budapesti memorandumist tulenevaid kohustusi jõhkralt rikkunud ning see tekitab mõistagi põhjendatud küsimuse, kuidas saavad Ukraina võimud või teised Venemaa naaberriigid tulevikus tunda vähimatki kindlust, et Putini režiim mistahes lubadusi ka tegelikult pidada kavatseb.

Lisaks tasub pingsalt jälgida seda, milliseid järeldusi teevad Ukraina kriisist Iraan ja Põhja-Korea. Kui Ukraina sai omal ajal tuumarelvast loobumise eest turvagarantii, mis on tagantjärele osutunud katteta lubaduseks, siis võib selline pretsedent panna Iraani liidrid arvama, et julgeolekutagatistesse uskumise asemel on targem oma pomm maksku mis maksab valmis ehitada.

Miks tuli agressioon ootamatusena?

Vaatamata pingutustele, mida Putini režiim on viimastel aastatel oma relvajõudude moderniseerimiseks teinud, jääb Venemaa täna, nagu juba öeldud, Euro-Atlandi julgeolekukogukonnast nii sõjaliselt kui majanduslikult kaugele maha.

Ent Putin mõistab suurepäraselt, et tema režiimi ebademokraatlik olemus annab talle Lääne ees ka ühe olulise eelise. Selleks eeliseks on ajafaktor. Langetades otsuseid üksi ja ainuisikuliselt on Vene president vaba kollektiivse otsustamisega paratamatult kaasnevast inertsist, vajadusest kooskõlastada, läbi rääkida, kompromisse leida. See tähendab, et eelhoiatusaeg, mille rahvusvaheline kogukond Moskva agressiivsete sammude ennetamiseks saab, on viidud miinimumini.

Just sellele olematust eelhoiatusest tulenevale šokifaktorile oli rajatud Putini taktika nii 2008. aastal Gruusias kui tänavu Ukrainas. Kui rünnaku tarvis vägede koondamist suudetakse vähemalt osaliselt varjata veel ka «korraliste» õppuste või näiteks olümpiamängudega kaasneva turvaoperatsiooni taha ja kui rünnakuotsuse langetamine ise saab toimuda hetke ajel, siis juhtubki nii, et Moskva suudab luua maa peal «uue reaalsuse» enne, kui rahvusvaheline kogukond jõuab end koguda.

Putin teab, et tema poolt relva jõul loodud «uue reaalsuse» jõuga tagasipööramine – ükskõik kas Lõuna-Osseetias ja Abhaasias loodud «mänguriikide» või Venemaaga liidendatud Krimmi puhul – on rahvusvahelise kogukonna jaoks nii poliitiliselt kui füüsiliselt tunduvalt keerulisem, kui oleks agressiooni ennetamine. Seetõttu loodabki ta, et varem või hiljem õnnestub kriisi lahendamine suunata diplomaatilisse voolusängi ja hakata kriisieelse olukorra taastamise püüete asemel tegelema «pingete deeskaleerimisega».

Varem või hiljem saab «muutunud reaalsus» harjumuspäraseks, taandudes paremal juhul vaid veel üheks külmunud konfliktiks paljude samalaadsete seas Venemaa lähiümbruses. Lõpuks tüdineb mingi osa rahvusvahelisest kogukonnast Venemaa kallal «näägutamisest» ja siis saab allesjäänud kriitikuid tembeldada russofoobideks, kellel on raskusi omaenda kibedast minevikust ülesaamisega.

Mida peab Lääs tegema?

Et seekord nii ei läheks ja et Putin ei tunneks kiusatust sama avantüüri peagi kusagil mujal korrata, selleks peavad NATO ja Euroopa Liit kiiresti astuma mitmeid põhimõttelisi samme, millest mõned annavad koheseid tulemusi  ja teised omavad pikaajalist strateegilist mõju.

Esiteks tuleb Venemaale selgelt mõista anda, et rahvusvahelist õigust ja käitumisnorme eiraval tegutsemisel ja piiride sõjalise muutmise katsetel on tõsised ja Venemaa jaoks äärmiselt ebameeldivad tagajärjed. Teisisõnu: on oluline, et Vene tipp-poliitikute vastu suunatud sanktsioonid ei kujutaks endast üksnes sümboolset ühekordset karistust, vaid et need avaldaksid Vene poliitilisele juhtkonnale reaalset ja tuntavat survet seni, kuni režiim oma käitumist muudab ja tehtud kahju heastab.

Teiseks peab Venemaa mõistma, et lääneriikide suhtluse muutumine Venemaaga ei ole ajutine solvumine, vaid et kriisieelse tavasuhtluse taastumist ei ole oodata enne, kui Ukraina territoriaalne terviklikkus on taastatud ja Kreml on oma ekspansionistlikest ambitsioonidest naabrite suhtes täielikult loobunud. Nii Moskva kui Kiiev peavad kindlalt teadma, et demokraatlikud riigid jäävad Krimmi puhul lõpuni kindlaks okupatsiooni ja anneksiooni mittetunnustamise poliitikale – täpselt niisamuti, nagu lääneriikide absoluutne enamus keeldus tunnustamast Balti riikide okupeerimist ja annekteerimist Nõukogude Liidu poolt.

Ka NATO kollektiivkaitse tuleviku jaoks sisaldub Venemaa Ukraina-vastases agressioonis mitu olulist õppetundi, mis sunnivad meid kiiresti oma seniseid harjumuspäraseid tegevuspõhimõtteid ümber vaatama.

Esiteks peab allianss tervikuna ja iga liitlasriik iseseisvalt parandama oma võimet kiiresti muutuvat julgeolekuolukorda hinnata ja analüüsida, et tulla toime lühenenud eelhoiatusajaga. Samuti tuleb saavutada pidevalt toimiv kiire ja tõhus, ent samas turvaline luureinfo jagamine liitlaste vahel.

Eraldi õppetund puudutab NATO heidutusvõime parandamist. NATO liikmesus annab Eestile ja teistele alliansi «piiririikidele» kindla garantii, et mistahes sõjalise ohustsenaariumi käivitumisel asuvad liitlased ühiselt meie kaitsele. Selle Washingtoni leppe ühe aluspõhimõtte kindlat toimimist on Ukraina kriisi ajal kinnitanud kõik liitlasriikide poliitilised liidrid ja NATO kõrged ametnikud. Ent ei tohi unustada, et heidutuse toimimiseks peab NATO alusleppe 5. artikli vankumatusesse ja kohese ning ülekaaluka vastulöögi paratamatusse uskuma ka potentsiaalne agressor.

Liitlasriikide poliitilisel solidaarsusel on tugev heidutusjõud. Aga see heidutusjõud on veel määratult tugevam, kui ta on tagatud ka arvestatava sõjalise jõuga ja detailse sõjalise planeerimisega. NATO peab otsustavalt suurendama kohalolekut piiririikides, keda Venemaa agressiivne käitumine enim ohustab, ning regulaarselt ajakohastama iga liitlasriigi ühise kaitsmise detailseid plaane. Lisaks täiendavate üksuste ja varustuse paigutamisele ning kaitseplaanide perioodilisele uuendamisele sisaldab heidutusvõime tõstmine ka suuremat rõhku liitlaste ühisõppustele, mis peavad toimuma senisest sagedamini, olema suuremahulisemad ja keskenduma realistlike ühiskaitseliste stsenaariumide läbiharjutamisele. Ükski neist meetmetest ei tohi olla sümboolne ega vajuda unustuse hõlma niipea, kui Ukraina kriis taandub «kuumast» faasist külmutatud konfliktiks.

Lühidalt kokku võetuna tähendab kõik eelöeldu NATO naasmist oma algse tuumikfunktsiooni juurde, milleks on liitlasriikide territooriumide ühine kaitsmine sõjaliste ohtude vastu. Washingtoni leppe viies artikkel, mille ülekordamist alliansi tippkohtumiste lõppkommünikeedes on Nõukogude impeeriumi kokkuvarisemise järel mõneski pealinnas hakatud pidama vahvaks, kuid sisutuks rituaaliks, peab tagasi saama oma algse sisu ja mõju ning toimima tugeva heidutusena reaalselt eksisteeriva välise ohu vastu.