Koolid lähevad klassidelt üle lendudele

Inglise kolledž Foto: Arno Saar / Õhtuleht

Eesti koolid on hakanud eelistama klassipõhisusele lennupõhisust, kirjutab Sirje Pärismaa Õpetajate Lehes.

Tallinna inglise kolledži viiendasse klassi jõudnud lastest moodustatakse õpperühmi lennupõhiselt: a- ja b-klassi lapsi omavahel läbi segades. Ka vaba aega veedetakse ja projektitööd tehakse lennuna, mitte paralleelklassidena. Rapla Vesiroosi gümnaasium on juba aastaid jaotanud õpilased alates seitsmendast klassist põhi- ja süvaõpperühmadesse, ja nendeski rühmades on õpilasi nii a- kui ka b-klassist. Võõrkeele õpperühmi moodustatakse samuti lennupõhiselt. Lennupõhist õpet rakendavad ka Keila kool, Saku ja Rocca al Mare kool jt.

Miks on paralleelklasside õpilaste «segamine» hea? Sellel teemal vahetasid Õpetajate Lehe vestlusringis mõtteid inglise kolledži õppedirektor Anu Parts ning Rapla Vesiroosi gümnaasiumi õpetaja, diferentseeritud õppe spetsialist Krista Mägi.

Miks lennupõhisusele üle minnakse?

Anu Parts märgib, et inglise kolledžis tahetakse, et lapsed õpiksid suhtlema ka nende lennukaaslastega, keda nad seni veel hästi ei tunne. «Mida rohkem häid tuttavaid ja sõpru lapsel on, seda turvalisem kool,» toonitab ta, lisades, et pilkamine ja kiusamine väheneb, kui kõik üksteist tunnevad ja miski ei jää saladuseks. Lisaks püüab kolledž saada lennupõhisusega üle paralleelklasside vastandumisest: et poleks enam nii, et üks paralleel on teisest parem ja nii jääbki. Praegu paneb üks lend välja kaks või kolm võistkonda ning kõik need kolm on oma lennu eest väljas − omavahel nad ei võistle.

Rühmi lennupõhiselt ümber mängides saab jälgida ka seda, et nn negatiivsed liidrid ei satuks kõik ühte rühma, vaid jaguneksid laiali. Õpilastele meeldib, et neil on nüüd kaks lennujuhatajat, kellest üks on nais- ja teine meesõpetaja. Lennu kõigil üritustel on mõlemad lennujuhatajad kohal. Kui ühel jääb midagi märkamata, siis teine ikka märkab. Kõik lennu 56 õpilast käivad väljasõitudel, teevad projektipäevi, lennuõhtuid üheskoos ja kahe lennujuhatajaga.

Anu Parts

«Lennupõhiselt on keeleõpperühmi kergem moodustada,» lisab Parts. Ühes paralleelklassis ei ole võimalik moodustada viit teise võõrkeele rühma – üht vene, kaht saksa ja kaht prantsuse keeles −, kuid lennupõhiselt on see suhteliselt lihtne.

Krista Mägi märgib, et Rapla Vesiroosi gümnaasiumi eesmärk on pisut teine: nemad soovivad eelkõige pakkuda oma õpilastele jõukohast õpet, ja seda on hea teha lennupõhiselt, paralleelklasside õpilastest segarühmi moodustades. Vesiroosi gümnaasiumis on moodustatud eesti keeles ja matemaatikas tasemerühmad − põhirühm ja süvaõpperühm – ning mõlemas õpib nii a- kui ka b-klassi õpilasi. Kuid Mägi rõhutab, et neilgi on tänu lennupõhisusele õpilased üksteisega paremini tuttavaks saanud ja ka negatiivsete liidrite probleem pole enam päevakorral. «Põhirühmas õppimine on mahajäänutele jõukohane ja nad ei tunne enam vajadust rumalusi teha,» selgitab Mägi.

Mis põhimõttel paralleelklassidest uusi rühmi moodustatakse?

Anu Parts toonitab, et õpilaste hindeid ei vaadata. Lihtsalt jälgitakse, et uues rühmas oleksid pooled õpilased uued, sest nii tekivad uued tuttavad ja areneb suhtlemisoskus, see kujundab sotsiaalset närvi, oskust teistega arvestada. Lapsevanemad on soovitanud kasutada loosimist või luua uued rühmad seniste klasside poiste ja tüdrukute nimekirjasid kaheks lugedes.

Krista Mägi märgib, et Vesiroosis on vastupidi – lennupõhiste rühmade moodustamise aluseks on just hinded. Kellel on õppimises lüngad, lähevad põhirühma, kellel lünki pole, süvarühma. Mägi rõhutab, et nendegi süsteem arendab õpilaste sotsiaalseid oskusi ja viib lennukaaslasi omavahel rohkem kokku. Näiteks ühes klassis olid aktiivsed ja arukad tüdrukud, kuid tagasihoidlikud poisid. Paralleelklassis olid just poisid aktiivsed ja arukad. Mõlemad sattusid ühisesse süvaõppe rühma. Tüdrukud olid kuu aega täiesti vait. Nad avastasid, et poisidki võivad kirjandustunnis püsti tõusta ja arukat juttu rääkida. Nii õpib kogu lend üksteist paremini tundma.

Kui tihti uusi rühmi tehakse?

«Inglise kolledžis segatakse õpilased viiendas klassis uutesse rühmadesse ja niimoodi kord aastas rühmi segades minnakse üheksanda klassi lõpuni,» märgib Anu Parts. Kuuendas ja seitsmendas klassis muutub rühmade koosseis juba vähem, sest suuremat osa lennukaaslasi on tundma õpitud, sealhulgas ühiste projektide käigus, sporti tehes, kooris lauldes ja muul viisil.

Krista Mägi

«Vesiroosi gümnaasiumis moodustatakse tasemerühmad seitsmendas klassis ja minnakse nendega üheksanda lõpuni,» ütleb Krista Mägi. Kuid Vesiroosis muutub rühmade koosseis iga veerandi lõpus: süvarühmas hätta jäänu läheb üle põhirühma, põhirühma edukas süvarühma. Mägi on väga rahul, et paljud poisid lähevad põhirühmast süvarühma – hakkavad tõsiselt õppima. Põhirühma ei peeta süvarühmast halvemaks, lisab ta, sest õpilaste jaoks on see põhiliste asjade äraõppimise ja lünkade likvideerimise koht. Näiteks üks sportlane soovis süvarühmast põhirühma minna, et oleks rohkem aega trenni teha, kuid pärast tuli tagasi − eelistas süvarühma.

Ka Vesiroosi gümnaasiumis on arutatud, kas süsteemi ei peaks laiendama ja tasemerühmi varem tegema. Mõnel õpilasel on juba kuuendas klassis huvi õppimise vastu täiesti kadunud, sest lüngad teadmistes on nii suured. Jõukohase õppega põhirühmas saaks jalad jälle alla.

Kuidas on muutunud õpilaste hinded, käitumine?

«Inglise kolledžis on õpilaste käitumine paranenud, pilkamise ja kiusamise juhtumeid on varasemast vähem ja need lahenevad rutem,» nendib Anu Parts. «Hinded on ka paremad, sest rühmades on töörahu rohkem,» lisab ta. Kuid ainehinnetest rohkem huvitavad kolledžit üldpädevused: iseenda tundmine õppijana, endast erinevate inimeste mõistmine ja aktsepteerimine, kohanemine teiste inimeste ootuste ja vajadustega. «Mil määral see on saavutatud, seda näeb vist alles kümmekonna aasta pärast, kui noored tööle lähevad,» arvab Parts.

«Vesiroosi gümnaasiumi õpilaste käitumine on märkimisväärselt paranenud,» märgib Krista Mägi. Kui õpilasel on jõukohast tööd, siis ta pahandust ei tee, selgitab ta. Samas on hinded muutunud vähe. Kes oli enne viis, on edasi viis, kes kolm, see kolm. Huvitav on aga, et õpilased ise usuvad, et neil on hinded paranenud. Ühe aasta ankeedis arvas nii koguni 60 protsenti põhirühmast. Küllap on asi selles, et nüüdne kolm ei ole enam välja venitatud, selle hinde taga on teadmised, oletab Mägi. Paljud lapsed on hiljem öelnud ka, et põhirühmas hakkasid nad iseseisvalt õppima, ei vaadanud enam pinginaabri pealt maha. Iseseisvumine oli parim, mis nendega juhtuda sai, on nad öelnud.

Kuidas lapsed lennupõhisesse õppesse suhtuvad?

Anu Parts ütleb, et viiendas klassis on lapsed olnud mõnevõrra pidetud. See tuleneb ka klassiõppelt aineõppele üleminekust. Nad on oma koduklassist kabinettides laiali paisatud, neil on palju õpetajaid, lennujuhatajad, hinded lähevad algul natuke kehvemaks. Tekib nägelemisi: keegi lõi palli natuke vales suunas jms. Aga kuues klass on juba väga rahul, et viiendas klassis paralleelklassid omavahel ära segati ja nad uusi sõpru leidsid. «Kuid lapse hoiak oleneb ka kodu hoiakust,» lisab Anu Parts. Kui vanem murelikult tõdeb, et ega seal uues rühmas vist hea ole, siis võib ka laps murelikuks muutuda.

Krista Mägi möönab, et uute koosluste kokkusulatamine võtab neilgi aega. Esialgu hoiavad lapsed tükk aega kahte lehte, olgu süva- või põhirühm. Kevadel tehtud ankeetküsitluses märgib aga 99 protsenti, et neile meeldis uues rühmas õppida. Süvarühma õpilased on toonud esile, et nad pidi tunnis rohkem tööd tegema, ning põhirühma õpilased märkisid, et nad hakkasid kõigest paremini aru saama ja õpetaja aitas neid rohkem. Krista Mägi lisab, et mõni laps on hakanud põhirühmas esimest korda elus õppima. Tal on eredalt meeles, kuidas üks väga nõrkade teadmistega seitsmenda klassi poiss rühmaga keelemängu mängides äkki pahaselt käratas: «Mis kuradi asi see nimisõna siis on!» Noormees huvitus grammatikast! «Sellise ärkamiseni jõudmine eeldab põhirühma õpetajalt muidugi suurt pedagoogilist professionaalsust ja ka kannatlikkust,» lisab Mägi.

Mida arvavad lennupõhisusest lapsevanemad?

«Inglise kolledžis vanemad üldiselt toetavad uuendust või on neutraalsed,» ütleb Anu Parts. On pakutud, et uued rühmad võiks moodustada loosimise teel. Mõned vanemad on siiski vastu ka. Nad ütlevad, et õpilaste vahetamine rühmas vähendab laste turvatunnet, nad pole rahul, kui lapse sõber satub teise rühma jms. Tegelikult ei satu laps täiesti võõrasse keskkonda, sest pooled uue koosluse õpilastest on talle juba esimesest klassist tuttavad. Anu Parts leiab, et üldiselt määrab kodu selle, kui turvaliselt laps ennast koolis tunneb. «Saksa arengupsühholoogid rõhutavad lapse pesatunde tähtsust, aga lapse esimene pesa on kodu, kool on alles teisel kohal,» toonitab Parts, lisades, et ilmselt peab kolledž lapsevanematele lennupõhisuse eeliseid senisest põhjalikumalt selgitama.

Vesiroosi gümnaasiumis on samuti lapsevanemad olnud lennupõhiste rühmad vastu. Üks vanem ütles, et see käib ta au pihta, kui tema laps õpib põhirühmas. Üldiselt on aga vanemad suhtunud hästi. Mägi rõhutab, et see hoiak on saavutatud visa tööga. Lapsevanemad võetakse alati enne tasemerühmade moodustamist kokku, mängitakse nendega võimalikke olukordi läbi, kuulatakse nende ootused ja kartused ära. Igal kevadel saadakse lapsevanematega uuesti kokku ja vaadatakse, mis talve jooksul on juhtunud, analüüsitakse ankeetide andmeid. Mis sõbra teise rühma sattumisse puutub, siis selle kohta ütleb Krista Mägi, et tund on ju õppimise, mitte sõbrustamise koht. Sõbrasuhteid arendatakse edasi vahetunnis, huviringis, sporti tehes. Vesiroosi lapsed peavad seda loomulikuks.

Missugune on õpetajate hinnang?

«Viienda klassi rühmad on neljanda klassi paralleelidest koostöisemad,» märgib Anu Parts. Seda väidavad õpetajad, kes on neid lapsi õpetanud nii neljandas kui ka viiendas klassis ja saavad olukorda võrrelda. Põhjuseks pakutakse, et rühma liidrid on muutunud. Õpetajale on lennupõhisus tööd juurde toonud, kuid õpetaja on niigi ülekoormatud.« Kui nad on aga üks kord selle aja leidnud, on järgmine kord palju kergem,» kinnitab Parts.

Krista Mägi lisab, et nende kooli ankeetides on kõik klassijuhatajad märkinud, et lapsed ja klassid saavad omavahel varasemast paremini läbi. Ei ole meie ja teie, vaid meie. Ja Vesiroosi õpetajad märgivad samuti, et tööd on alguses palju rohkem − tööplaane tuleb teha teisti, tööülesanded uutmoodi läbi mõtelda jpm. Aga kui see töö on üks kord tehtud, on efekt võimas – sama teema õpetatakse selgeks väiksema vaevaga. Õpetaja kulutab palju vähem energiat. Vesiroosi klassijuhatajad toonitavad, et jõukohane õpetamine on kõige parem kasvatamine – kes õpib, see pahandust ei tee.