Paul Tammert: mis saab eelarve- ja maksupoliitikast

Paul Tammert. Foto: Erakogu.

Eesti elu, majandust ja poliitikat on kandnud individualistlik liberalism vähemalt 15 aastat. Seda maailmavaadet ja valitsuskultuuri on teostanud kordamööda Isamaa, Reform ja Res Publica, oma panuse on andud ka sotsiaaldemokraadid ning isegi Keskerakond.

Milles probleem

Eesti ärimaailm ja seda teenivad erakonnad - esmajoones Reformierakond - on läbi aegade jutlustanud «õhukesest riigist». Veel juuli lõpus pahandas Rein Kilk Keskpäevatunnis, et «kui palju siis peab ettevõtja teenima, et seda riiki ülal pidada». Nüüd aga on ootamatult tõstnud liberalismi eesrääkija, justiitsminister Rein Lang isiklikult mässu ja ei tahagi enam riigi kulusid vähendada. Ega teisedki koalitsiooni ministrid pole valitsevast eelarvepoliitikast vaimustunud - õrnalt öeldes.
Probleemid johtuvad maailmas toimuvatest muutustest ja kohalike ettevõtjate üliagarusest, mis lõppkokkuvõttes kasvatavad igapäevaseid tegevuskulusid kolossaalse kiirusega. Sealhulgas ka riigieelarve vajadusi. Riigieelarvet toitev maksutulude kasv aga on liberalistlikust maksupoliitikast - õigemini küll maksukoormuse vähendamise poliitikast - johtuvalt hakanud kulude kasvust lootusetult maha jääma.

Tänane olukord on poliitilises mõttes lausa paradoksaalne: sotsiaaldemokraadist rahandusminister käsib eelarvekulude kasvu piirata ja loobuda eelarvekuludest, mis pole hädavajalikud. Liberaalset lippu kandvad Reformierakonna ja IRLi ministrid aga mässavad, sest nad pole rahul neile planeeritud eelarvega!

Mida siis teha

Meie eelarveolukorras pole midagi uut, seda probleemi on valitsejad läbi ajaloo ikka ja jälle pidanud lahendama juba 6000 aastat ja arvata võib, et need probleemid ei lõpe tulevikuski. Lahendus probleemile on väga lihtne, kui riigi tulud ei kata kulusid, siis tuleb vähendada kulusid või suurendada tulusid.
Kuna selgeks hakkab saama, et kulusid enam vähendada ei saa, s.t «õhukese riigi» kontseptsioonis on müür ette tulnud, siis tuleb järelikult hakata suurendama tulusid. Vastutustundlikud valitsejad on sellisel puhul suurendanud maksusid, vastutustundetud ja arad aga asunud agaralt raha kokku laenama. See, et laenude tasumise kohustus jääb reeglina järeletulevatele põlvedele, pole nende jaoks kunagi olnud probleem. Eks ütle ju rahvasuugi, et loll on see, kes oma tegudele põhjendust ei leia. Viimasel juhul tekib muidugi kohe küsimus eelarvetasakaalust, mis taas on individualistliku valitsuskultuuri «püha lehm».

Kui laenusid ei saa võtta ja tavapäraseid maksusid ei taheta tõsta, mida siis teha? Üheks nutikaks viisiks, millest on läbi ajaloo ikka ja jälle abi otsitud, on kaudsete maksude rakendamine. Võiks näiteks, nii nagu seda tegi Prantsuse päikesekuningas, hakata müüma ametikohti tasu eest. Veelgi parem mõte oleks aga valimismaks - igaüks, kes tahab osaleda riigi poliitilise arengu määramises, peab tasuma riigile summa. Kes maksab rohkem, saab rohkem hääli. Peeter I praktikast lähtudes võiks rakendada ka habememaksu!

Eriti nutikad riigijuhid on tulude suurendamiseks ära kasutanud riigi omanduses või kontrolli all olevaid ettevõtteid. Meie saaksime monopoolses asendis olevate riigiettevõtete - näiteks Eesti Energia, Tallinna sadam või lennujaam ning muud infrastruktuuri ettevõtted - poolt osutatavate teenuste hindasid suurendada. Kasumina tekkinud ja dividendidena väljavõetava rahaga saaks suurendada märkimisväärselt riigi tulusid. Hundid söönud ja lambad terved!

Maksureformi võimalustest

Tõsisemalt rääkides tuleb hakata mõtlema senise maksupoliitika muutmisele. Kuid igasugune maksupoliitika muutus tähendab olemuslikult riigi valitsuskultuuri muutumist. Seetõttu tasub nüüd olla väga tähelepanelik ning panna tähele, missugused poliitilised jõud missuguseid muutusi välja pakuvad.

Kui meie individualistlikus valitsuskultuuris on valitsevaks tõusnud kapitali kontsentreerimist taotlevad jõud, siis tehakse ettepanek üldise käibemaksu määra või -koormuse suurendamiseks. Patriarhaalse elitarismi ehk isaliku klassiühiskonna valitsejad eelistavad valikuliselt rakendatavaid tootemakse (näiteks automaksu jms). Puhta elitarismi puhul on lahendus eriti lihtne ja radikaalne - ühtne ja totaalne peamaks. Oluline on seejuures see, et kõik need maksud kahjustavad kõige vähem rikka eliidi heaolu.

Individualismi tugevnemisel keskendutakse riigi majandusaktiivsuse suurendamisele, mille saavutamiseks tuleb suurendada omandimakse, eriti aga maamaksu. Kollektivismi tugevnemisel minnakse veelgi kaugemale ning suurendatakse rikkuse (kinnis- ja vallasvara, väärtpaberid ning pangas seisev raha) maksukoormust. Need maksud panevad tootmisressursid liikvele, sest hinnalangusest johtuvalt muutuvad nad kättesaadavaks igale aktiivsele ja ettevõtlikule inimestele. Samas kahjustavad need maksud aga passiivsete rikaste ehk rantjeede heaolu ja mugavat toimetulekut.
Kõige rohkem tooks raha riigieelarvesse egalitaristlik (võrdsustamisele suunatud) maksupoliitika, mis keskendub tulu maksustamisele. Selle arengusuuna karmimate võtete hulka kuuluvad progresseeruv tulumaks ning pärandi- ja kinkemaks. Samas kahjustavad need maksud kõigi nende inimeste huvisid, kes on huvitatud kapitali kontsentreerimisest ja saavutatud jaotuse kinnistamisest.

Kokkuvõtteks

Tundub, et Eesti rahva jaoks on saabunud muutuste aeg ja ilmselt tuleb saata senine «õhukese riigi» poliitika prügimäele. Riigi ja rahva seisukohalt oluliste teenuste tagamiseks tuleb kõigepealt peatada maksukoormuse langus. Kui sellest ei piisa, siis tuleb maksukoormust hoopiski suurendada. Muidu juhtubki nii, nagu ennustab Soome kriminoloogia- ja õigusteadlane Johan Bäckman, et Eesti riik lõpetab eksistentsi kümne aasta jooksul.
Eestis tegutsevad ettevõtjad, eriti aga eesti soost ettevõtjad peaksid ükskord mõistma, et nad ei tegutse väljaspool aega ja ruumi ning nende eduka toimetuleku esmaseks tagatiseks on riigi toimetulek. Seetõttu on küsimus vaid selles, millist maksu suurendada. Vastus sõltub Eesti poliitikas valitsevatest ringkondadest ning nende poolt teostatavast valitsuskultuurist.