Agur Paesüld

FOTO: SCANPIX

Agur Paesüld võrdleb Mehhiko lahe naftakatastroofi Tšernobõliga. Mõlemad toitsid energianäljas inimkonda, kuid võimalike ohtudega arvestamist segasid aplus ja nõmedus.

Enamik kaasmaalasi mäletab 1986. aasta 28. aprilli õhtu kella üheksast «Vremjat»: Tšernobõli tuumaelektrijaamas toimus õnnetus, on hukkunuid. Katastroofi vallandanud plahvatus toimus tegelikult juba kaks päeva tagasi, kuid ametlikud kanalid suvatsesid laiemat avalikkust teavitada alles nüüd. Ebaõnnestunud turvatesti tagajärjel lendas õhku neljas reaktor, sellele järgnenud ja päevi kestnud kontrollimatu põleng paiskas atmosfääri radioaktiivset tolmu.

Tänapäeva Pompeiks muutunud katastroofikeskmest kaugele kandunud radioaktiivne tolm sadas eri piirkondades vihmana maha. Radioaktiivse kiirguse hulk, mis Tšernobõli katastroofi tulemusel keskkonda paisati, ületas sajakordselt Nagasakile ja Hiroshimale visatud tuumapommide kiirgust.

Lõviosa lendus lõõmavast reaktorituumast esimese kümne päevaga. Pidevalt radioaktiivset tolmu emiteeriv reaktor suudeti isoleerida tuhandeid tonne kaaluva betoonsarkofaagiga alles seitsme kuu pärast. Reostus ei tundnud riigipiire ning jõudis suurel määral Soome, Rootsi ja Norrasse, vähemal määral Baltimaadesse ning Poola, aga ka Lõuna-Saksamaale, Šveitsi, Põhja-Prantsusmaale ja Inglismaale. Enim reostusid Venemaa, Valgevene ning Ukraina Tšernobõli-lähedased alad, kus siiani kannatab ligikaudu neli miljonit inimest radioaktiivse reostuse mõjude tõttu, miljon nendest saab pidevat ravi. Kümne aastaga kasvas seal laste kilpnäärmevähi juhtumite arv 200 protsenti.

20. aprillil, 24 aastat hiljem, plahvatas Mehhiko lahes British Petroleumi opereeritav naftapuurtorn Deepwater Horizon, tappes üksteist inimest ja paisates praeguseks hinnanguliselt 1,38–1,65 miljonit barrelit (187 000 – 225 010 tonni) toornaftat otse merre.

Mis ühendab neid näiliselt eri ajastutesse kuuluvaid katastroofe? Tee mõlema katastroofini oli sillutatud ju parimate kavatsustega: toita energianäljas inimkonda, õigemini selle mõjukamaid pooluseid, praegust USAd ja tollast Nõukogude Liitu. Paraku on need kavatsused aplusest ja nõmedusest läbi kasvanud. 16,6 miljardi dollarilise kasumimarginaaliga BP kulutas eelmisel aastal lobby-tööks ja USA vastutavate ametkondade mõjutamiseks 16 miljonit dollarit (see on 27 protsenti sealsest 168 miljoni dollari suurusest õlitööstuse lobby-eelarvest).

Oli ka põhjust: BP ajaloost leiame nii surmaga lõppenud õnnetusi kui ka väiksemaid reostusi. Edukas lobby talutas USA maavarateenistuse hinnangule, et «suuremastaapse naftalekke võimalikkus on ebatõenäoline». 2008. aastal tagus BP vastu rinda ja teatas, et on võimeline toime tulema praegusest lekkest kümme korda suuremaga.

Kui BP ja teised naftakompaniid täidavad tuimalt oma kasumiplaani, siis Nõukogude Liidu administratsioon kibeles hambad ristis maailmale demonstreerima enese tuumavõimekust.

Rööpad seatud, määravad kursi ebakompetentne juhtkond ning organisatoorsed möödalaskmised. Valdav osa (80 protsenti) BP kompetentsist on sisse ostetud, finantsotsused tehti mitte ohutust silmas pidades, vaid odavuse printsiibist lähtudes. Tšernobõli tuumajaama juht oli poliitiline, keda ajendas katsetega kiirustama lootus magusale preemiale, ka neljanda reaktori ohutustesti teinud öise vahetuse vanem ei hiilanud kompetentsusega. Õppust ei võetud ka teiste vigadest. 1983. aastal ilmnes Leedu Ignalina tuumajaamas automaatse turvasüsteemi rike, kolm aastat hiljem sai see viga Tšernobõlis saatuslikuks.

1979. aasta juunis plahvatas ja uppus Mehhiko lahes naftapuurtorn IXTOC. Erinevalt Deepwater Horizonist asus see madalas rannavees, kuid ikkagi kulus lekke peatamiseks ligi kümme kuud, mille jooksul voolas merre ligikaudu kuus miljonit barrelit naftat. IXTOCi lekke peatamine kujutas endast suurt «katselaborit», BP tegevus ei erine sellest karvavõrdki. IXTOC kirjutati ajalukku, kui ulatuselt teine naftakatastroof maailmas.

Nõukogude võim hoidis avalikkust teadmatuses kaks ööpäeva. Ametlikul hinnangul lendus atmosfääri maksimaalselt viiendik reaktoris olnud kahesajast tonnist tuumakütusest. 2002. aastal väitsid aga Saksamaa ja Venemaa teadlased, et atmosfääri paiskus enamik tuumakütusest. BP esialgsed hinnangud purunenud kaevust väljavoolava nafta koguse kohta jäid pehmelt öeldes «tagasihoidlikuks». Tuhandest barrelist päevas on nüüdseks saanud 20 000 barrelit päevas.

Keskkonnaorganisatsioonid kritiseerivad ka BP agarat dispersantide kasutamist. Sellega püütakse küll naftat lõhustavate bakterite tööd kergendada, kuid seni võib dispersantide lõhutud naftalaik mere põhja vajudes (muu hulgas «silma alt ära») hoopis suuremat kahju põhjustada. Osa teadlastest jagab seisukohta, et tekkinud pisikesed naftagraanulid satuvad teel merepõhja poole kalade ja vähikeste hingamiselunditesse, samuti puudub täpne teave dispersantide toksilisuse kohta.

Katastroofi mõju kumuleerub alles aastatega. Vahetult radioaktiivse mürgituse tagajärjel suri Tšernobõlis alla poolesaja inimese, kuid mõjupiirkondades püsivaid tervisekahjustusi saanuid loetakse miljonites, radioaktiivne saaste püsib ökosüsteemides aastakümneid.

Nafta kleepub lindude sulestikule, mille tulemusel see kaotab sooja- ja veepidavuse, sulestikku puhastades neelab lind naftat ja kõht läheb lahti, lõpuks ta hukkub. Naftaga kokkupuutunud merikilpkonna nahk ei reguleeri enam vere soolsust, pinnale õhku hingama tõusnud loom võib neelata naftaosakesi või dispersante, mis põhjustavad mürgitust.

Praeguse seisuga on hukkunud linde, merikilpkonni ja mereimetajaid leitud tuhatkond. See ei jää kahjuks lõplikuks numbriks. Juba praegu ületab Deep­water Horizonist merre voolanud nafta Exxon Valdezi, USAs seni suurimat kahju põhjustanud naftareostuse koguse. Toona loeti kokku 35 000 hukkunud lindu, tuhat merisaarmast. Hukkunud lõhemaime hinnati miljarditesse. WWF hinnangul ohustab Mehhiko lahe naftareostus 400–600 loomaliiki. Louisiana, Mississippi, Alabama ja Florida rannikuil eluneb, talvitub või pesitseb kolmveerand USA veelise eluviisiga lindudest. Siinsetel märgaladel on alanud pesitsushooaeg. Ohustatud ja hävimisohus merikilpkonnad tulevad maist oktoobrini randa munema.

Naftareostuse pikaajaline mõju avaldub väärtuslike elupaikade kahjustamises või hävimises. Rannikule jõudnud ja põhja vajunud nafta kleepub põhjataimestikule, mis lainetuse mõjul lahti rebitakse. Järele jääb «põletatud maa», mille taastumine võtab aastakümneid. Hävivad kalade, krevettide, austrite jt elupaigad, rändekoridorid ja koelmud. Korallriffidele jõudnud nafta ummistab polüüpide õõned, korall sureb ja koos sellega kogu rohke elustik (korallriffe nimetatakse «merede vihmametsadeks»), mis korallist sõltus. Surnud korall allub lainetusele ning riff hakkab tasapisi lagunema, nõnda kaob rannalt kaitsebarjäär. Korallriffide taastamine on ülimalt vaevarikas töö, samas kaovad korallriffide ökosüsteemid üleilmsest kliimasoojenemisest tuleneva pleegitumise, merevee taseme tõusu ja destruktiivse massiturismi tõttu peadpööritava kiirusega.

Koos elupaikade hävimisega kaovad ka mereandide varud. Exxon Valdezi katastroofi tagajärgi likvideeritakse tänapäevani, lõhe- ja krevetivarude taastumine võttis kümme aastat. 73 protsenti krevettidest, 59 protsenti austritest ning 14 protsenti kalast, mida USAs aastas tarbitakse, püütakse Mehhiko lahest. Praegu moodustab naftareostuse tõttu mereandide püügiks suletud ala kolmandiku USA Mehhiko lahe majandusvööndist, s.o 4,5-kordne Eesti pindala.

ÜRO keskkonnaprogrammi andmetel on ligi kolmandik maailmamere kalavarudest hävinud, ligi kolmandik üleekspluateeritud ning pisut üle kolmandiku tugevalt ekspluateeritud – märk sellest, et oleme jõudnud ressursipuuduse ajastusse, mil oma toidulauaga mängimine ei ole arukas. Paraku just seda me teeme. Nabanööriga nafta ja selle produktide küljes rippudes on raske kainelt uut teed valida.

Tšernobõli katastroofi loetakse üheks NLi lagunemise katalüsaatoriks, sest see paljastas režiimi ületamatud sisemised nõrkused. Kas üldse ja millise status quo murendab Mehhiko lahe naftakatastroofist tekkiv teadmine?

Autor on Eestimaa Looduse Fondi globaalsete keskkonnateemade ekspert.