Arvo Adelbert: kas veteranipäev tõrjub välja jüripäeva?

Arvo Adelbert Foto: Erakogu

Kes või mis tingis eesti rahvakalendrist jüripäeva ärakaotamise, selle asendamise või ümbernimetamise veteranipäevaks, küsib veteran Arvo Adelbert Postimehe arvamusportaalis.

Kas veteranipäev peab välja tõrjuma jüripäeva ja sellega koos ka Jüriöö ülestõusu eestlaste vabadusvõitluse pikast ajaloost? Kahtlemata on igati väärikas meenutada kõige nooremaid (sõja-)veterane, kuigi meil on veel alles ka viimase suure (vennatapu-)sõja veterane. Vaenlaste poolt pealesunnitud sõjateele mindi sisemise veendumusega seista ju Eesti iseseisvuse eest, ehk siis tänapäevasemalt öelduna: eestlase identiteedi ajendil.

Veteranipäeva esmakordne tähistamine leidis aset aasta eest. Kas ehk juhuslikult sattus see jüripäevale, mis aegade algusest peale on olnud maarahva kalendri üheks oluliseks tähtpäevaks? Mitte juhuslikult ei läidetud muistse vabadusvõitluse tõrvikut (Eduard Bornhöe  «Tasuja») just jüriööl, tänaseks 671 aasta eest. Ajalooürikutes on kutsutud seda ka Suureks Eesti mässuks.

Lahutamistehtest 2014-1343=671 näeme, et Jüriöö ülestõusu ümmargusest tähtpäevast on vaikimisi mööda hiilitud. Miks? Vaid Jüri Ratas pidas möödunud aastal päevakohase kõne Tallinnas Jüriöö pargis jüritule süütamise juures. Terve aasta jooksul ei leidnud Jüriöö ülestõusu ümmargune tähtpäev laiema avalikkuse ees mingilgi viisil äramärkimist, rääkimata selle tähistamisest.

Küll aga leidis Eesti ajaloo ühe tähtsaima sündmuse, Jüriöö ülestõusu teemal aasta algul aset terav diskussioon seoses «Eesti ajaloo II» ilmumisega, selles muistse vabadusvõitluse mõistest loobumisega. Diskussioon oli tingitud selles mahukas ajalooraamatus Jüriöö ülestõusule osutatud napist tähelepanust, mis ei küündinud isegi kahe leheküljeni. Pealegi on see vaid sündmuse väga pealiskaudne kirjeldus. Samaväärses mahus oli pühendatud tähelepanu ja põhjalikkust ühe Läänemaa piiskopi lampkasti uputamise üksikasjadele.

«Kas meil suhtutakse Euroopaga assimileerumisse praegu sedavõrd positiivselt, et me võiksime identiteediküsimustel minna lasta,» küsib ajaloolane Enn Tarvel intervjuus  Sirbile (22.03.2013), kritiseerides skandaalseks paisunud Eesti keskaja uut kontseptsiooni. «Kuid ka neid ja XIII sajandil mujal toimunut arvesse võttes ei olnud sakslaste ja kristlaste tulek ning see, kuidas Liivimaa kristianiseeriti, sugugi ilmsüütu armutegu. Sõda ja vägivald ning ammugi Alberti kurjategijalik käitumine ei olnud paratamatus ning seda tuleb ka nõnda vaadata.»

Üks selle raamatu kaasautoreid, Marek Tamm ütleb, et «see polnud juhuslik, vaid teadlik valik. Seda paarikümmet aastat 13. sajandi alguses, mida senini tunti muistse vabadusvõitlusena, vaadatakse nüüd hoopiski Kirde-Euroopa ristisõjana.» (PM, 11.01.13). Postimees jätkab samas: «Mingis mõttes võib öelda, et näiteks Liivimaa piiskop Albert või Mõõgavendade ordu, kes traditsioonilises käsitluses on meie vaenlased ja anastajad, on muutunud osaks «meist». Nende tegemised on ka meie ajalugu ja kui keegi ütleb, et ka Albert ja ordurüütlid on meie esivanemad, siis «Eesti ajalugu II» sellele vastu ei vaidle.» Mäletatavasti üritas ajaloolasest peaminister Laar sisse seada ka mingit piiskop Alberti nimelist auraha, mis jäi avalikkuse vastuseisu tõttu siiski küll korda saatmata.

Diskussiooni käigus selgitavad ajaloolased, teose autorid, uutele arusaamadele jõudmist pingsa ja tulemusliku uurimistööga Saksamaa, Taani ja ka Rootsi arhiivides.

Kuid kust on siis pärit senised ajaloosündmuste kirjeldused Bornhöe, Saali, ja paljudes teistes muistset vabadusvõitlust käsitlevates kirjandusteostes? Vastupidi, Eesti keskaja uue kontseptsiooni autorid on väitnud, et muistne vabadusvõitlus on salvestatud eestlase teadvusse belletristikaga ajaloo teemal, mis ongi Kreutzwaldi-Jakobsoni aegadest peale vaid ilukirjanduslik fiktsioon, kujundanud mitme põlvkonna vältel väärarusaamu euroopalikust ajalookäsitlusest. Eva Piirimäe, üks autoritest, kinnitab 06.02. 2013 Postimehes, et «uuem ajalookäsitlus peegeldab ja võimendab juba toimuvaid muutusi rahvuslikus identiteedis, ei lammuta senist rahvuslikku identiteeti.»

Kuid kust on üldse pärit senine Eesti keskaja ajalooliste sündmuste faktoloogia, mille põhjal on kujunenud ärkamisajast peale eestlase arusaamad muistsest vabadusvõitlusest ja seitsmesaja aasta pikkusest orjapõlvest?

Vastus: K./Ü. LOODUS, Tartus, 1926 - 1929, EESTI BIOGRAAFILINE LEKSIKON. Peatoimetaja prof. A.R.Cederberg.*

Selles leksikonis sisaldub Eesti ajalugu ajalooliste isikute elulugudes, kelle elu ja tegevus on seoses Eesti, eesti rahva poliitilise, kultuurilise arengu ja eksistentsiga.

Juba mõne üldtuntud nime, nagu Läti Henrik, piiskop Albert, Kaupo, Dreileben järelt avaneb sootuks teistsugune pilt ajast, millest «Eesti Ajalugu II» on vaikides mööda hiilinud, et mitte öelda - nagu Jüriöö ülestõusuga seoses - maha vaikitud. Juba põgusal tutvumisel ajalooliste faktide kirjeldustega selles leksikonis ilmneb, et kõik need on pärit balti-sakslaste sulest ning kirjeldatud ammu enne Kreutzwaldi-Jakobsoni aegu.

Kuna jüripäeva ajaloolise tähenduse minetamine on vahetult seotud veteranide päeva sisseseadmisega jüripäeva, 23. aprilli peale, siis vaatame, mida on kirjutatud Jüriöö ülestõusust ühe selle peategelase, Liivimaa ordumeistri Burchard von Dreilebeni eluloos.

… Harju-Viru vasalkonna õiguste arenemine mõjutas talupoegade seisukorra äärmise viletsuse. Selle tagajärjel tekkis Harjus 1343. aastal mäss, mille ohvriks said kõik eestlaste kättelangenud võõrad. Rahva poolt valitud juhtidega eesotsas liikus eestlaste vägi Tallinna alla. Eestlaste vastuhakkamine sai seda hädaohtlikuma iseloomu, et nad Rootsi võimudelt Viiburis ja Turus ning Pihkva venelastelt (viimased olid sel korral sakslastega vaenujalal) olid abi otsinud, mida need ka olid valmis andma. Paidesse põgenenud sakslaste, nende hulgas ka Tallinna piiskopi, palvel tuli appi ordumeister Dreileben, kellel tol korral väed Pihkva vastaseks võitluseks just koos olid. Dreileben oli 4. V Paides, kuhu läbirääkimisteks olid kutsutud Eesti väejuhid-saadikud ühes saatjatega. Need kaebasid läbirääkimiste aegu junkrute jne. survevalitsuse üle;nad peeti ülekohtuselt kinni ja raiuti tükkideks, kui nad meelepahas neile antud julgeoleku-tõotuse murdmise pärast vastu hakkasid.

… Tallinna lossi jäi orduvõimu esindajaks selleaegne Viljandi komtuur Goswin von Herike. Ordumeister ise läks kaasasolevate vägedega Läänemaale, teel hirmsasti rüüstates ja tappes, kus eestlased Haapsalut piirasid (Hoeneke järele algas mäss Läänes samal ajal kui Harjuski). Kuid eestlased ei oodanudki siin sakslaste päralejõudmist ja põgenesid metsadesse ning soodesse. Eestlastest appi palutud Rootsi võimud Soomest jõudsid laevastikuga Tallinna alla alles paar päeva hiljem; Ka õnnestus Riia komtuuril Lõuna-Eesti jne. orduvägedega ja Tartu piiskopi sõjavägedega mai lõpul  Tartu piiskopkonda sisse tunginud ja Otepääni edasi jõudnud Pihkva venelaste vägesid tagasi hoida. Seega oli mässuliikumisele mandril piir pandud.

… Mässu rahustamisel olid eestlased raskelt kannatada saanud. Hukkunute arv oli tolleaegse rahva arvuga võrreldes kohutavalt suur, nii suur, et Eesti mässu mahasurumine on võrreldav verisemate ajaloosündmustega. Suures Eesti mässus kannatas eriti ka Harju-Viru ja Lääne vasalkond, kelle liikmeist mässus palju hukkus. Ka oli vasalkondadele tulunduslikult raske hoop antud: mõisad maha põletatud ja palju orjuse- jne. kohustuslikke hukatud. Eriti rasked olid aga mässu tagajärjed talupoegadele, kes kaotasid oma ehitused ja liikuva vara. Sakslased olid mässu mahasurumisel hirmsa töö teinud: alguses tapeti kõik, kes ette juhtusid, pärast hakati hukkamise piiri pidama, et enesele töötegijaid orje säästa. Suure Eesti mässu mahasurumine on tumedamaid ja verisemaid lehekülgi ajaloos.

Seega - kes või mis tingis eesti rahvakalendrist jüripäeva ärakaotamise, selle asendamise või ümbernimetamise veteranide päevaks? Peaks ju Valentini-, sõbra-, emade- ja paljude teiste «päevade» kõrval vabu päevi kalendris ikka veel leiduma!

Ja mis saab nüüd Tori kiriku ees troonivast Püha Jüri ratsamonumendist?

________________

* Faksiimile (M.Tambergi teostus, 2001) koopia