Vahur Kersna: kas Mihkel Raua harakiri?

Vahur Kersna Foto: Postimees.ee

Õelad inimesed ütleksid, et teletuntuse vahetamine poliitiliseks peenrahaks on üks lihtsamaid asju ses keerulises maailmas. Piece of cake, delo tehniki, vormistamise küsimus. Näiteid jagub. Lähiajaloo prominentsemad ja õnnestunumad nimed on ehk Enn Eesmaa, Heimar Lenk, Urve Tiidus. Enne neid leidus veel üksjagu tegelasi, kelle ekraanihoog hakkas raugema, ees terendasid best before kuupäevad ning ETV ekraanisoojusest piimakombinaadi külma väravaputkasse kolinud Kalmer Tennosaare õõvas­tav saatus. Aga – ärgem välistagem ka võimalust, et mõnedki neist tõesti uskusid sealtkaudu maailma paremaks tegevat.

Kuid praegu loob Mihkel Raud siiski pretsedendi, olles Eesti esimene kõrgtasemel ja loometipus, end poliitiliselt positsioneeriv tegevajakirjanik. Kui mitte ehk arvestada Peeter Võsa, kelle eetriväärtuse hääbumise Kanal 2 ilmselgelt õigel ajal ära haistis. Saate «Võimalik vaid Eestis» lühikeseks jäänud tähelend vaid kinnitas möödunud sügisel konkurentide varasemat kõhutunnet.

Valehäbita – Mihkel Raud on multitalendina meie rahvuslik aare. Mitmed tema laulud kõlbavad kuulata ka saja aasta pärast. Jüri Pihli halastamatu ja kirglik fileerimine otse-eetris jääb õpikunäitena Eesti teleajalukku. «Musta pori näkku» kinnistub meie literatuurkultuuri kui teedrajavalt aus ajastukirjeldus, mahlane dokument, mis tähenduselt võrreldav Heinz Valgu «Pääsemisega helgest tulevikust». Tema teost saatnud müügieduni oleks sel sajandil lootust küündida ehk ainult Vilja Savisaar-Toomastil, kui proua mingil põhjusel otsustaks kirjutada samavõrd ausa raamatu oma esimesest abielust. Mihkli kodust olukorda arvestades oli pommhüpe poliitikasse loogiline, aus, sünergialootuslik samm. Avalikkuse jaoks on aga tegu ootamatult julge eksperimendiga. Võib sellest saada tema professionaalne harakiri?

Delfis ütleb Mihkel: «Ma arvan, et professionaalne saatejuht on võimeline poliitikuid – või ükskõik keda – hästi intervjueerima oma parteilisest kuuluvusest või mittekuuluvusest sõltumata.»

Ma ei kahtle Mihkli professionaalsuses, tahtmises ja võimes säilitada selge silmavaade ning ohjeldada «Kolmeraudse» eetris oma põuetaskust väljaturritavat punaroosi. Aga kui mõistev, lojaalne ja andestav on tema 100 000-pealine publik? Kuidas reageerib ühiskondlik kollektiivne alateadvus? Kas kujutate ette Priit Kuuske, Aarne Rannamäed või Indrek Treufeldti ilmumas ekraanile, laubal helendav erakonnatempel? ERR kihutaks nad samal õhtul laiast maailmast õnne otsima. Kuidas käitub TV 3?

Loomulikult peaks liberaalses ja demokraatlikus ühiskonnas igal inimesel olema õigus isiklikule maailmavaatele. Niikuinii kumab see paljude vormiliselt parteitute saatejuhtide sõnade ja hoiakute tagant tihti üsnagi selgelt välja. Kuid maailmavaate vormistamist pole seni saanud Eestis endale lubada veel ükski tõsiseltvõetav tegevajakirjanik. Muidugi tooks see asjadesse selgust ja ausust. Anvar Samosti kiire kastistumine pärast tegevajakirjandusest lahkumist heidab tagantjärele üsnagi selgitava valguse tema viimaste aastate raadiosaadete ja artiklite meelsusele. Kui mõni meediatudeng viitsiks magistritööna analüüsida Samosti juhitud väljaande viimaste aastate tonaalsust, näeksime ehk üsna huvitavaid tulemusi.

Mihkel Raua kaelamurdmist põlgavat sukeldumist saab olema eriti huvitav jälgida põhjusel, et mees pole viimasel ajal peaaegu milleski ebaõnnestunud. See teadmine süstib lootust kogeda sündimas midagi värsket ja seniolematut. Aga kindlasti leidub ka neid, kes pigem teeksid panuse kiirele naasmisele vanade liistude juurde. Nii nagu juhtus Hannes Võrno või Henrik Normanniga.

Jah, sõbrad, on aeg sõlmida kihlvedusid.