Evelyn Kaldoja: äkki rääkimine aitab?

Evelyn Kaldoja Foto: Andres Haabu / Postimees

Ma ei tea, kui paljud Barcelonas käinud on seal märganud katalaani rahvuskangelase Rafael Casanova kuju. Väliselt toreduselt jääb see monument alla paljudele Kataloonia pealinna tunnusobjektidele. Sümboolselt on see aga teatud mõttes suurem kui Sagrada Família katedraal, Barceloneta rand ja Pablo Picasso muuseum kokku. Oletan, et kolme viimase juurde pole FC Barcelona kapten ja president kunagi klubi värvides pärga viinud.

Omal jõulisel moel avaldas 18. sajandi alguse Kataloonia väejuhi mälestusele tunnustust isegi Hispaania diktaator Francisco Franco. Sellega, et lasi katalaani rahvustunnete näitamise objektiks kujunenud monumendi 1939. aastal eemaldada. Veel samal aastal leiti kohalt, kus skulptuur oli seisnud, selle tilluke koopia. Juures kiri: «Sa kasvad.»

Prohvetlikud sõnad. Pärast Franco surma «kasvaski» tagasi Casanova monument. Samuti selgus, et kuigi katalaani rahvuslust oli vahepeal – näiteks keele avaliku kasutamise keeluga – kõvasti rapitud, olid juured tugevalt alles ja neist tärkasid uued võrsed. Mis, kui aiandussõnadega jätkata, on nüüd lopsakalt lehte – et mitte öelda õide – läinud. Väetisena on mõjunud nii majanduskriis kui Madridi tõre reaktsioon.

Praeguseks tundub, et katalaani rahvakultuuri osad pole mitte ainult castell’ideks kutsutavate inimpüramiidide moodustamine ja sardana tantsimine, vaid ka miljonimeeleavalduste korraldamine. Mullu korraldati inimkett Kataloonia ühest otsast teiseni, tänavu moodustatakse mööda kaht Barcelona pikemat tänavat rahvast hiiglaslik «V».

See, et katalaanid saavad meeleavaldusi korraldada, näitab Hispaania demokraatlikkust. End hetkeks español’i rääkivate hispaanlaste rolli kujutades on mõistetav ka nende vastumeelsus katalaanide eraldumisjutu osas. Ka nemad on rahvus oma patriotismi, riigi ja selle piiride tunnetusega. Ning on ka mõistetav, miks teised Euroopa riigid – oma piiride ja teinekord ka rahvuspingetega – ei tõtta liitlase siseasju torkima.

Vaadates aga iseseisvuslippe Kataloonia rõdudel ja rahvuslusmeeleolu nende avalikus ruumis, näib kahtlane, kas paks džinn enam pudelisse tagasi mahub. Kõrvaltvaataja pilguga tundub, et Hispaania parim võimalus džinni enda juurde meelitamiseks on kõnelused – avatud meele ja sõbraliku naeratusega –, lihtsalt eitamine ainult tugevdab trotsi ja kestvad meeleavaldused kasvatavad priiuselembese põlvkonna.

Me ei räägi siin ju olukorrast, kus Barcelonas sündinud naaberriigi peaminister Manuel Valls oleks saatnud tähelippe lehvitavad erariides sõjaväelased oma katalaani aktivistidest isa ja vanaisa maa piiriala destabiliseerima, et see siis kahe nädalaga korraldatud referendumi tulemusel teisel pool Püreneesid laiuva Roussilloniga ühendada. Võib isegi oletada, et kui Prantsuse katalaanid on üsna assimileeritud, siis Korsika pärast on Pariisi huvides pigem ühtne Hispaania.