«Sa vedasid oma rahvast alt, Evita!» lõõritab Antonio Banderase kehastatud Che Alan Parkeri mängufilmis «Evita». Che laulus on oma iva – Argentina rahva vaimse liidri tiitlit hoidnud tarmuka presidendiproua spirituaalsus väljendus eelkõige ta enda peale kulutatud obstsöönsetes summades.
«Sotsiaalabiks kulutatavate summade üle arvepidamine on kapitalistlik nonsenss,» on proua Perón meile ise teatanud, «ma lihtsalt kulutan vaeste peale raha. Ma ei või selle lugemiseks aega kulutada.» Eva Peróni biograafia «Naine piitsaga» autor Mary Main kinnitab, et Evita heategevusfondis raamatupidamise peale aega ei kulutatud, ent näeb tolle praktika taga sootuks õelamaid motiive. Mary Maini sõnul oli oma hiilgeajal 14 000 inimesele tööd pakkunud sihtasutuse tegelik eesmärk riigi raha nihverdamine Perónide arvelduskontodele Šveitsi pankades. Kui nii, siis on Che’l nurisemiseks põhjust küll.
Kummatigi on asi nii, et ükskõik kui palju Evita ka riigi raha oma mürri, kulla ja karra peale poleks kulutanud, pole tema poolt Argentina rahvale tekitatud kahju võrreldav Juan Peróni enda poliitilise pärandiga. Argentina viimase 80 aasta majanduslik ja poliitiline ajalugu on kohutavate ebaõnnestumiste ajalugu, ja kuigi kogu süü kindral Peróni õlgadele asetada oleks ebaõiglane, on Evita mehel selles siiski suurem roll kui kellelgi teisel.
20. sajandi esimesel kolmandikul tõstsid Argentina otsatute rohtlate viljakus ja vaba ligipääs Euroopa põllumajandussaaduste turule argentiinlaste elatustaseme prantslaste ja sakslaste omast kõrgemale. 1930. aastate majanduskriis tegi sellele kuldajastule otsustava lõpu. Kiiresti kerkinud tollimüürid lõikasid Argentina ära selle peamistest eksportturgudest ning sundisid riigi poliitilist ladvikut ülerahvastatud põllumajandussektoriga midagi ette võtma. Suisa tegevusetute või äärmiselt alahõivatud agraartööliste masside ohjeldamisest saabki järgnevate aastakümnete Argentina sisepoliitika põhiprobleem.
1930. aasta sõjaväeline riigipööre avab Argentina ajaloos uue etapi ning järgneva pooleteisekümne aasta vältel on vaheldumisi võimul samavõrd ebastabiilsed militaar- ja tsiviilvalitsused. 1946. aastal valitakse riigi seaduslikuks presidendiks end särgitute (los descamisados) eestkostjana esitanud Juan Perón.
Et kindral on klassiviha õhutamisel ja suunamisel oma eelkäijatest tunduvalt andekam, jääb ta võimule ligi kümneks aastaks. Kui ta 1950. aastate keskel aga oma kapitalismivastasele retoorikale veel tuure juurde annab, panevad vihamehed seljad kokku ning pärast veel ühte sõjaväelist riigipööret lõpetab Perón eksiilis. Pärast 1983. aasta Falklandi afääri taas võimule pääsenud tsiviilvalitsus leiab eest äärmiselt polariseerunud ühiskonna ja vajaduse seda kuidagi koos hoida. Säärases olukorras on kodurahu väga kallis kaup. Erinevad valitsused on püüdnud seda ülimat hüvist erinevalt rahastada ja jõudnud kas hüperinflatsiooni (Raúl Alfonsín) või võlakriisi (Carlos Menem ja tema õnnetu järglane).
Et glamuurne presidendiproua oli aga just särgitute sümpaatia süvendamisel oma mehele hindamatuks poliitiliseks aktivaks, langeb märkimisväärne osa peronismi kahetsusväärsest pärandist Evita arvele. «Ma olen aastaid laulu «Ära nuta mu pärast, Argentina» kuulates mõelnud, et miks me ei peaks nutma,» kirjutas aasta tagasi lahkunud filmikriitik Roger Ebert, «nüüd ma mõistan: meil pole vaja nutta, sest (a) Evita sai elult kõik, millest ta eales unistas, ja (b) Argentina peaks nutma enda pärast.»