Eesti Kujundusgraafikute Liidu esinaine Tiina Tammetalu. FOTO: Mihkel Maripuu

Kultuuriministeerium korraldab homme kunstiteoste tellimise seaduse teemal infopäeva. Kunstnik Tiina Tammetalu analüüsib, milliseid probleeme ja küsimusi on senine riiklike kunstihangete praktika kaasa toonud.

iimasel ajal on taas tähelepanu pälvinud kunstiteoste tellimise seadus ja seoses sellega algatatud avaliku ruumi kunstiteoste tellimise ideekonkursid. Põhjuseks on loomulikult eeskätt raha. Summad, millega siin nüüd kunstiteoseid tellitakse, on märkimisväärselt suuremad, kui on harjutud viimase paarikümne aasta jooksul.

Teema püsis pikemalt poolvarjus, kuni puhkes skandaal Haapsalu Wiedemanni gümnaasiumi tellitud teose «Lennula» ümber. Nädal-poolteist tagasi sihtis seadusega seonduvale oma fookuse ETV saade «OP!». Pea samal ajal laekus asjaosalistele teade järjekordsest konkursist.

Urvaste koolile kunstiteose tellimiseks korraldatud konkursile seatud tähtaeg on lausa uskumatult lühike: 15 kalendripäeva, kuhu sisse jääb pühade aeg. Ei ole just palju, et objektiga tutvuma sõita, riigihankeks vajalikud dokumendid kokku saada ja teose idee konkursivalmilt lauale panna.

Pole midagi öelda – «OP!-ist» kõlama jäänud nappiva aja mure taustal (aga seal oli liiga lühikeseks, osalejaid ja tellijat mitterahuldavaks ajavahemikuks kuu-poolteist-kaks!) üpris irooniliselt kõlav väljakutse.

Olukord tekitab küsimusi. Nii Urvaste konkursi suhtes kui ka laiemalt. Sest juba mõnda aega on räägitud vajadusest seadust ja konkursside korraldamist ehk seaduse rakendamist muuta.

Kitsa auditooriumiga erialaväljaannetes on soovitatud kultuuriministeeriumil koos selle või teise partneriga välja töötada juhis või hea tava. Kuhu sihitakse? Kas konsultatsioonid on juba alanud? Kellaga on räägitud? Need küsimused on vastamata. Me ei tea tänaseni, kui kaugel asi on.

Et teadmatuses on rohkem kui ühe loomeliidu juhatused, siis pole imeks panna, et küsitakse, kas Urvaste konkursil ongi juba rakendamisel mingid uued tingimused; kas ministeeriumikabinettide hämaruses plaanitakse midagi, millesse kõiki õigus­tatud partnereid polegi kaasatud?

Huvitatud poolteks on ühelt poolt Eesti avalikkus kui tellija, kes on ka avaliku ruumi kasutaja ja omanik, teisalt teoste pakkujana pea lõviosa Eesti loojaskonnast. Just nimelt, sest traditsioonilise kujutava kunsti kõrval võib tellitav kunstiteos kuuluda näiteks ka helikunsti, maastikuarhitektuuri, interdistsiplinaarse kunsti, illustratsiooni, fotograafia, valguskunsti jne (loetelu on lõpmatu) žanrisse. Konkureerida võivad professionaalid.

Käesoleva artikli kirjutamise ajal laekus värske teade: kolmapäeval, 23. aprillil korraldab kultuuriministeerium Tallinnas seaduse ja selle rakendamise teemal infopäeva. Teavet jagavad kultuuriministeerium, Riigi Kinnisvara AS, üks võitnud autoreist, Kondase keskuse esindaja, arhitekt ja ühe loomeliidu juht. Saame teada ka seadusemuudatuse kohta. Suur ja asjakohane žest! Suurepärane!

Pakun omalt poolt, et olukorra üle arutlemas võiks olla aga veel üks osaline: publik, avalikkus. Millist rolli siinkohal täita püüangi.

Tahaks kuulda Euroopa tegijate kogemusi otseallikast, st nii autoritelt kui ka publiku poolelt. Ajakirjanduse põhjal on teada, et pole see tee nii sile olnud mujalgi – kas meil oleks neist kogemustest midagi ennetavalt õppida?

Kuidas peaksime suhtuma olukorda, kui kunst avalikus ruumis otseselt või kaudselt hakkab selle ruumi kasutajat häirima? Tellitud kunst teatavasti paigaldatakse püsivalt ja tellija ei tohi seda võõrandada. Tal on kohustus teost säilitada ja hallata. Millised on avalikkuse ootused teosele, millisega ta üldse tahab ja suudab ühes ruumis edaspidi aastaid koos eksisteerida?

Kas peaksime läänemaailmas läbitud katsumused ja vead – mil kunstiteos ja tarbija n-ö ei mahu ühte ruumi – omal nahal siin Eestis läbi elama? Väikesel viisil, kuid siiski on Haapsalu teos ka sellise küsimuse tõstatanud.

Oli väga armas ja liigutav näha, kui kenasti ja vapralt kaitses mainitud saates «OP!» Haapsalu teost kultuuriministeeriumi kunstinõunik. Teisalt tekib küsimus, miks pidi seda ebamugavat ülesannet täitma just tema. Tellija ja hanke korraldaja polnud ju kultuuriministeerium.

Miks ei võtnud vastutust ega astunud kaamera ette mõni jõuline žüriiliige, kelle mõjukal survel nimelt see ideekavand välja valiti? Miks see otsustaja tänini oma nägu varjab? Kuluaarides veeretatav jutt, et valikut nagu polnudki, ei ole kuigi veenev. Kavandeid oli ju lausa kuus. Kõik proffidelt.

Millegipärast, ja vist mitte põhjuseta, meenub siin lugu Aavik­soo ristisamba tellimiskonkursi ümber: ka seal olla justkui häid kavandeid nappinud. Nagu hiljem kuulda võis, osales siiski hulk eesti kunsti tippautoreist, neist mõnigi kõrget rahvusvahelist erialast tunnustust pälvinud. Ometi suudeti korraldada asi nii, et ajas kestma mõeldud Eesti esindusmonumenti sattusid hämmastaval kombel kujundama kogemusteta noored arhitektid ja kõige tipuks arendas ideed jõudsalt ning üsna omal viisil konkursi žürii ise, kes kogu auväärsusele vaatamata ei olnud kunstiküsimustes kõige kompetentsem.

Olgu eelöeldu remargiks Reet Varblase murele, kes hiljuti morbiidselt manas, et asi kunstiteoste tellimise seaduse ümber olla «nutune», seadus nuditud, sest omavalitsusi ja erakapitali seadus ju ei kohusta jne.

Aga tuletagem meelde, miks neid seaduse alla painutada ei õnnestunud: eks rahapuudus ühelt poolt, aga teiselt – sellesama ristisamba pärast, mis seaduse väljatöötamise aegu kõigil veel liigagi selgelt meeles oli. Mitte ükski arukas omavalitsusjuht ei tahtnud samasugust tüli oma õuele.

Nüüd, mil Aaviksoo on õnnelikult endiste ministrite sekka rännanud, peaks ka koolijuhid kunstiteoste tellijatena kergendatult hingama: surve eelmiste aastate konkursižüriist, kus mõni mees liigagi hästi ministri tahet arvas teadvat, peaks olema maha võetud.

Ei jaga Sirbi kunstitoimetaja arvamust, et kohalike omavalitsuste eemalejäämine seadusest mingi eriline mureallikas on. Pigem vaataks sellele kui võimaluste mitmekesisusele, mis on pigem positiivne. Pea kõigis valdades on professionaalseid kunstnikke. Las vald või linn tellib ise, kõik ei pea tingimata tsentraliseeritult ja keskuse kontrollile allutatult käima.

On ju meie kõigi eesmärk siiski avalikku ruumi kunstiga rikastada (mitte kehtestada üht tellimisskeemi üle riigi igal tasandil).

Seadus välistab vahetegemise piirkondlikul printsiibil. Omavalitsus võib sellest oma trumbi teha, tellides kunsti oma maakonna professionaalidelt – üks tänapäeva iseärasusi ongi see, et rahvastiku üldise keskustesse koondumisele vastukaaluks liigub osa loovisikuid vastupidises suunas, pöördudes tagasi kodukohta juurte juurde. Oma-koha-tunne tänu sellele tugevneb – hea näide on Seaküla loome Virumaal.

Erakapital saab osta olemasolevat kunsti. Või väliseesti klassikute kunstikogude omandamine ja haldamine – miks mitte jätta seegi erakapitali või omavalitsuste hooleks. Kas poleks auasi esitleda kohalikku identiteeti oma külast-linnast pärit maineka väliseesti autori loomepärandit vallates?

Resümeerime, et seadus on hea ja käima läinud. Kõige suurem probleem on autorite karjuvalt puudulik ettevalmistus riigihankel osalemiseks. Neli-viis aastat tagasi seadust tehes sellele piisavalt ei mõeldud. Ministeeriumis on meeskond praeguseks täiesti vahetunud, uutel inimestel tuleks välja mõelda mingi lahendus tollase lünga täitmiseks.

Kuni kunstnike võimekus selles vallas kasvanud pole, ei saa kuidagi pahaks panna, kui mõni galerii või kunstnikku esindav organisatsioon siin oma õla asjaajajana ning krediidiandjana alla paneb.

Arvan ka, et eri loomeliitudest võiks edaspidi kutsuda žüriisse võimalikult palju esindajaid. Loovisiku professionaalne ja isiklik vastutus oma autorinime ja -au pärast on garantii, mida tasub usaldada. Kunstiinimesed on sotsiaalse ettevõtluse vähetunnustatud vormis lasknud lahkelt oma au ja südametunnistust ekspluateerida päris vabatahtlikult. Nii toimivad edukalt mõnedki asjatundjate komisjonid eri institutsioonide juures.