Juhtkiri: nagu punakollane rätik Hispaania härjale

Foto: Urmas Nemvalts

Kataloonia iseseisvuspüüdlused on Madridi ärritanud niivõrd, et kasutusele on võetud hirmutamistaktika, ja peamise trumbina käiakse välja Euroopa Liidu kaart. Hispaania välisminister Garcia Margallo ütles hiljuti, et iseseisvus paiskaks Kataloonia üksikuna avakosmosesse ja eraldaks ta Euroopa Liidust igaveseks ajaks igavesti. Hispaania peaminister Mariano Rajoy aga võrdles iseseisvat Katalooniat Robinson Crusoe üksiku saarega.

Kokkuvõttes on Madridi maalitud tulevikupilt järgmine: Kataloonia kaotaks euro, kaotaks ühisturu, kaotaks Schengeni ruumist tulenevad eelised ja paisataks isoleeritusse, tema kodanikud aga jääksid ilma ELi riigi kodakondsusest ja kõigist neist eelistest, mis sellega seonduvad.

Ometi näitab Kataloonia valitsuse tellitud ekspertanalüüs, mida hiljuti esitleti, pea vastupidist: Euroopa Liidu huvides oleks hoida Katalooniat liikmena. Seega, tõenäoliselt ei peaks see piirkond iseseisvumise korral üldse liidust lahkuma, või kui, siis vaid üürikeseks ajaks, kuni formaalsed küsimused on lahendatud. Ehkki seaduse järgi ei kuuluks iseseisev Kataloonia enam Euroopa Liitu, ei oleks probleemi liikmesuse taotlemisega või lahendataks olukord teisti, seadusi õgvendades.

Põhjus pole ekspertanalüüsi järgi mitte üksnes poliitiline, vaid ka majanduslik. Leitakse, et liidu huvides oleks, kui heal majanduslikul järjel ja strateegiliselt olulise asukohaga piirkond kunagi EList ei lahkuks, vaid jääks sinna, kus on tema õige koht.

Ometi on selge, et ekspertanalüüs ei suuda Hispaaniat kuidagi veenda oma seisukohtade nõrkuses. Eriti kui kõrvaltvaatajale jääb mulje, et nad ei taha pidada diskussiooni Kataloonias referendumi korraldamise, veel vähem Kataloonia eraldumise üle. Samas näib olukorras, kus iseseisvuslaste lipud Kataloonia linnade rõdudelt kuhugi kaduvat ei paista, dialoog ja vähemalt Barcelona ärakuulamine ainsa lahendusena.  

Samasuguseid argumente on kuulda ka Šotimaa iseseisvusreferendumi asjus. Ühe erinevusega: kui London avastas, et hirmutamisstrateegia ei tööta, vahetas ta retoorikat. Enam ei räägita niipalju sellest, kui väikeseks, üksikuks ja isoleerituks iseseisvunud Šotimaa jääb, vaid rõhutakse emotsionaalsetele argumentidele: kui Šotimaa lahkub, siis Inglismaa süda murdub. Praegu vähemalt näib, et emotsioonidele rõhumine on hirmutamisest tulemuslikum.

Iseseisvusküsimus ei ole üksnes Šotimaa ja Inglismaa või Kataloonia ja Hispaania vaheline probleem. Küsimus, kas rahval peaks olema enesemääramisõigus, puudutab demokraatlikkuse aluspõhimõtet, millele Euroopa on rajatud. Kui Hispaania vastab iseseisvustaotlusele eitavalt ja välistab referendumi – ükskõik, kui viisakas vormis või millise seadusandliku põhjendusega –, tähendab see, et need aluspõhimõtted tuleks uuesti selgeks rääkida.