Susann Kivi: Dussmanni oodates

Susann Kivi Foto: Erakogu

Eesti raamatuturu edust kõnelejatel, neil, kes räägivad «lugevast rahvast», tarvitseb sõita ainult mõnisada kilomeetrit autoga Tallinnast või Tartust Eesti rahvaarvult kolmandasse maakonda, Ida-Virumaale, ja see raamatulettide maailm kaob nagu sinine suits. Kui trükin Google’isse sõnapaari «raamatupood Ida-Virumaal», saan vastuseks märgilise «Raamatukoi – «Bandiitlik Ida-Virumaa»». Uurin edasi ja leian uudise 2011. aastast: «Jõhvi viimane raamatupood lõpetab tegevuse.»

Raamat oli ajaloo esimene massikommunikatsioonivahend ja on endiselt neist kõige olulisem. Raamatupood Valgus oli viimane raamatupood Jõhvis ja on 2011. aastast kinni. Valguse asemel on nüüd lastetarvete pood; mälestus raamatutest seisab poe fassaadil otsekui tükk raami pandud musta pimedust.

Ida-Virumaal elab üle 150 000 inimese, kellele ei pakuta midagi. Siin on kioski mõõtu ja uhkelt särada püüdvaid raamatupoode, ent siin ei ole poode, kus saaks koos raamatuga maha istuda, et seda sirvida. Istuda ja sirvida ja seeläbi maailmaga tuttavaks saada.

Miks ma kirjutan raamatute sirvimisest ja mitte lugemisest? Raamatufilosoof Gabriel Zaid ütleb, et raamatut hoiavad elus kaks asja: sisukord ja sirvimine. Ta lisab, et kui ostame e-raamatute lugemiseks tahvel­arvuti, saame kaasa kasutusjuhendi: sisukorraga raamatu. Ja veel: juba ainuüksi raamatute sirvimine, nendest saadud killukeste kokkupanemine aitab luua suuremat pilti elust ja inimestest. Sirvimine on eeletapp lugemisele, sellele paljude inimeste maailmaga tegelemise viisile.

Inimese elu on mõttekas, kui ta saab olla teadlikum, intensiivsem, rohkem ärkvel kui eile. Ida-Virumaal, 3300 ruutkilomeetri suurusel maalapil on palju väikesi, ent väärikaid inimesi, kes usuvad sedasama; kelle elutunne toitub kunstilistest elamustest; kelle silmavaate löövad selgemaks ja taju teravdavad raamatud. Kirjandus on nende rikkus. Aga selle rikkuse kogumine pole neile väga hõlpsaks tehtud.

«Tahaksin Tartusse, raamatupoodi. Tahaksin uusi raamatuid sirvida,» sõnab vanaema ühe sagedamini. Vanaema, pea pool sajandit kirjandusõpetajana töötanud Ida-Virumaa pensionär, tahaks mujale. Raamatupoed on mujal ja raamatuid sirvida saab ka mujal.

Mujale tahaks minna ka suur hulk nendest, kellest integratsiooni taustal valjult, ent kurvalt kõneldakse: Ida-Virumaa venelased. Suur osa venelastest elab Vene kultuuriruumis ainuüksi sellepärast, et Eesti ei paku neile midagi. Pakub emakeelseid, aga ei paku eestikeelseid raamatuid Ida-Virumaa keskustes. Võiks ju öelda, et võib-olla pole huvi nii suur ja et raamatuäri ei tasu ära. Aga huvi ei saa tekkida, kui maitset pole suhu saanud.

Eesti mõistmiseks peab lugema neid raamatuid, mida Eesti loeb. Kui veel lugeda eesti keeles, leiab ridade vahelt palju seda, mida lisaks arusaamisele on võimalik tajuda. Kui Eesti tahab Ida-Virumaa venelastega vestlust pidada, peab Eesti ja Ida-Virumaa venelaste vahele kogunema mingi hulk nii-öelda ühiseid sõidutunde kultuuriruumis, muu hulgas kirjanduses.

Hiljaaegu lugesin Loomingust Jaak Jõerüüdi «Härra Dussmanni raamatuäri». See rikas härra tahtis teha midagi, mis teda huvitaks, ilma et peaks mõtlema rahale. Ta asutas Berliini südames raamatuäri. Dussmanni äri Das KulturKaufhaus kujunes talle endalegi üllatuseks väga edukaks. Pood on lahti varahommikust keskööni. Kui 150 000 idavirumaalast ei ole suurte raamatuärimeeste huvi, siis ei jää vist üle muud, kui oodata härra Dussmanni. Rikast onu, kes avaks suure raamatupoe. Lihtsalt oma lõbuks.