Varro Vooglaid: vassimisest ja valetamisest

Varro Vooglaid Foto: Erakogu

SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks juhataja Varro Vooglaid väljendab traditsiooniliselt oma pahameelt kooseluseaduse üle.

Ühes valitsuse vahetumisega on tõstetud uuesti päevakorda ka kooseluseadusega seonduvad küsimused. Kahjuks iseloomustab aga kogu seda teemat rohke vassimine, valetamine ja manipuleerimine, mida on kodanikuna piinlik vaadata ja raske taluda.

Esmalt eksitatakse avalikkust absurdsete manipulatsioonideni langenud massiivse meediakampaania teel jutuga sellest, et kooseluseadust on tarvis mitte ainult homopaaridele, keda on rahvaloenduse tulemuste kohaselt vaid mõnisada, vaid ka kümnete tuhandete mehest ja naisest koosnevate, ent mitte abielus olevate paaride põhiõiguste tagamiseks.

Kuid erinevalt homoaktivistidest ei kuule me kümneid tuhandeid (ega isegi sadu või kümneid) koos elavaid mehi ja naisi kurtmas, et neil ei ole võimalik omavahelisi õiguslikke suhteid korraldada. Niisiis oleks kooseluseaduse näol mehest ja naisest koosnevate paaride jaoks tegemist selgelt ülearuse regulatsiooniga.

Järgmiseks nähtub kooseluseaduse läbisurumise püüde manipulatiivsus tõsiasjast, et objektiivselt ei ole seda tarvis ka homoseksuaalidele. Et homopartnerluse seadustamiseks puudub reaalne juriidiline tarvidus, nähtub ehk kõige selgemini asjaolust, et isegi homoseksuaalid ei pea vajalikuks seda kasutada. Justiitsministeerium on sellegi tõsiasja esile toonud, sedastades, et Rootsis oli 2004. aastaks oma partnerluse registreerinud vaid 0,76% ja Taanis kaheksa aasta jooksul vaid 1,73% eeldatavast homoseksuaalide hulgast. Kui homopartnerlust oleks hädasti tarvis, peaks need arvud olema ilmselt vähemalt kümme korda suuremad.

Selgelt valelik on ka jutt sellest, et Eestil on homopartnerluse seadustamiseks rahvusvahelistest lepingutest, ELi õigusest või põhiseadusest tulenev kohustus. Tegelikult ei ole see muud kui poliitiline otsus, milleks ei kohusta meid ükski õiguse allikas.

Kuid milleks siis kooseluseadust üldse tarvis on? Justiitsministeerium on tunnistanud, et mitmetes lääneriikides pole homopartnerluse seadustamine lähtunud mitte vajadusest lahendada õiguslikke probleeme – millest räägitakse pelgalt suitsukatteks –, vaid pigem eesmärgist manipuleerida ühiskonna kõlbeliste hoiakutega: «Esimese riigina võeti kooseluseadus 1989. aastal vastu Taanis, kus see seadus teenis peamiselt poliitilist eesmärki: ainus viis pakkuda samasoolistele isikutele täielikku sotsiaalset tunnustust oli pakkuda neile peaaegu samasugust õiguslikku raamistikku, nagu see oli ette nähtud erinevast soost isikutele. Seega kasutati seadusi instrumendina ühiskonna hoiakute muutmiseks.»

Ent riigikogul, valitsusel, õiguskantsleril, kohtutel ega ühelgi teisel institutsioonil ei ole vähimatki õigust rahva kõlbeliste alusveendumustega ideoloogiliselt manipuleerida. Inimestel, kes sellest aru ei saa või kes ei taha sellega leppida, ei tohiks üldse võimupositsioonidele asja olla.

Ehk kõige piinlikum on kogu loo juures asjaolu, et kooseluseaduse eelnõu eestvedajad püüavad suruda seadust läbi täies teadmises, et see samm riivab tugevasti enamiku Eesti inimeste kõlbelisi alusveendumusi, sh veendumust, et homoseksuaalsed suhted on ebamoraalsed ja et neil ei ole perekonnaga midagi pistmist.

Juba eelmise aasta mais, vahetult pärast seda, kui olime andnud riigikogule üle enam kui 38 000 inimese allkirjad protestimaks homosuhete õigusliku tunnustamise vastu perekonnana, toimus homoaktivistide eestvedamisel rahvusraamatukogus paneeldiskussioon.

Arutelu põhiküsimuseks kujunes hämmastaval kombel see, kuidas suruda kooseluseadus läbi hoolimata tõsiasjast, et see on nii paljudele inimestele vastuvõetamatu. Kiiresti jõuti üksmeelele, et ükski partei ei julge võtta kooseluseaduse läbisurumist enda kanda, sest see tooks kaasa kümnete tuhandete valijate pahameele ja seeläbi ka erakonna toetuse vähenemise. Sellest sündis omakorda plaan hajutada vastutust ja esitada kooseluseaduse eelnõu vähemalt näiliselt kõigi erakondade ühise initsiatiivina.

Siit jõuame järgmise vassimiseni. Ilmse valelikkusega selgitataksegi nüüd avalikkusele, et ükski erakond ei tohiks teha kooseluseadusest oma soolot – justkui keegi sooviks seda teha – ja et eelnõu lähtub kõigist erakondadest ühiselt. Samas on juba teada, et tegelikult ei toeta kooseluseaduse eelnõu ei IRLi ega ka Keskerakonna fraktsioon ning et seda surutakse läbi valitsuskoalitsiooni parteide ehk sotside ja reformierakondlaste eestvedamisel.

Ülevaadet kooseluseadusega seonduvatest manipulatsioonidest saaks pikalt jätkata. Kuid mõelgem pigem, kuidas võiks näha välja kooseluseadusega seonduvate küsimuste lahendamine väärikal moel. Pakun selleks kaks elementaarset käiku.

Esiteks tuleks lõpetada hämamine kooseluseaduse sooneutraalsuse teemal ja öelda keerutamata välja, et sisuliselt on tegu homosuhete õigusliku tunnustamisega perekonnana.

Teiseks tuleks lõpetada püüdlused suruda kooseluseadus läbi vastu rahva tahtmist. Et tegu on niivõrd olulise küsimusega, oleks igati kohane panna see rahvahääletusele ning lähtuda küsimuse lahendamisel rahva kui kõrgeima riigivõimu kandja otsusest. Selleks avaneb suurepärane võimalus juba 25. mail, kui inimesed on nii või teisiti valimiskastide juurde kutsutud. Nii peaks normaalses ühiskonnas demokraatlik protsess toimima.

Kui homopartnerlus rahva vastuseisust hoolimata läbi surutakse, teeb SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks eesoleval aastal kõik endast oleneva, et meenutada enne riigikogu valimisi järjepidevalt kümnetele tuhandetele inimestele üle Eesti, kes parlamendiliikmetest nimeliselt selle poolt hääletas ja keda ei tohiks seega enam ühelegi poliitilisele ametipostile valida.

Kokkuvõttes on kahetsusväärne ka see, et niisugune manipulatiivne seadusandlik tegevus, mida kooseluseadusega seonduvalt näeme, õõnestab veelgi rahva niigi napiks kulunud usaldust riigivõimu vastu ja lõhestab ühiskonda.

Pressinõukogu arutas Varro Vooglaiu kaebust Postimehes 21. aprillil 2014 ilmunud artikli «Vassimisest ja valetamisest» peale ja otsustas, et leht rikkus head ajakirjandustava.