(:)kivisildnik: (:)esiteks sõda, teiseks kaotus, kolmandaks…

(:)kivisildnik Foto: Erakogu

Ma ei salga, et sõda on minu kinnisidee. Olen kirjutan mitu sõjaraamatut – «(:)soari evangeelium» ja «(:)enne sõda ja kõike seda» – ehk näen tonte, ehk näen natuke kaugemale, peagi selgub. Täna, kus demokraatia ja sõda tulevad meile käsikäes iga päevaga lähemale, on põhjust sõjateemal pikemalt peatuda.

Kauge maa tark senaator käis meil just külas ja soovitas kaitsekulutusi suurendada. Küllap ka suurendatakse, Eesti ei vaja käske, soovitustest piisab. Ma arvan, et sõjaks tuleb kindlasti valmistuda, aga selles mõttes, et tuleb valmistuda kaotuseks. Nii nagu meil on miski maks, mida me maksame selleks juhuks, kui peaksime kaotama töö.

Ühesõnaga, me ei peaks suurendama mitte kaitsekulutusi, vaid kaotuskulutusi, loe: investeeringuid, mida tehakse väga tõenäolise kaotuse puhuks. Ma ei alahinda meie kaitsejõudude ja Kaitseliidu võimekust, aga ma olen väga realistlikel positsioonidel, mis puudutab meie poliitikute ja ametnike reetmisvõimekust ja hääletu alistumise entusiasmi.

Alistumisretoorikud hindavad kõrgelt inimelu sõjaajal, aga rahuajal jätavad nad inimesed rahumeeli väliskapitali nülgida, kommertsmeditsiini tükeldada või sotsiaalsüsteemi alandada, kuni elavalt mädanemiseni välja. Rahuajal elavalt mädaneda on hea, lahingus, relv käes, kodumaad kaitstes hukkuda on paha. Seda juttu me teame kõik.

Vaatame aga lähemalt viimast suurt kaotust ja küsime endalt: mida on sellest õppida? Mida andis investeerimine relvastusse? Mitte midagi, ebaseaduslikult võimu haaranud diktaator Päts reetis meid kõiki. Mida andis metsavendlus? Nalja sai. Mida andis pagulus? Perversse Pätsi-kultuse ja kiire ümberrahvustumise; väliseestlastel on fenomenaalne võime kahe põlve jooksul eesti keel ja kultuur täielikult minetada.

Üldistavalt võib öelda, et meile teadaolevad sõjalised ja sõjast otseselt tingitud tegevused ei andnud mingit pikaajalist positiivset tulemust. Kõige kasutum oli pagulus, kes ühe põlvkonna käratses ja siis haihtus olematusse. Mis oleks juhtunud siis, kui kogu eesti rahvas oleks läinud pagulusse? Ometi ei joo me praegu kirsasäärest vodkat ega ole üdini venestunud, ainult väike sotsialismiviga on küljes.

Kaks inimpõlve okupatsiooni koos räigete repressioonide, genotsiidi ja ajupesuga viisid ikkagi lõpuks haliseva revolutsioonini laulukaare all. Kuidas siis meie terasest võitjatel nii halvasti läks, Sinimägedes kaotasid põlisvaenlased 200 000 meest ja isegi ei aevastanud, aga mingil kombel said siiski lõpuks lonti ning tambiti maatasa? Põhjuseid ei ole vaja kaugelt otsida, kultuurifaktor otsustas kõik.

Esiteks oli eesti kultuur nõukogude sotsialistlikust realismist mõjukam, sageli ka tehniliselt arenenum, aga inimliku sisu poolest igal juhul peajagu üle. Ei saa ju võrrelda Leberechti ja Tammsaaret või Vildet ega ka noort Unti, kes tõi komnoorte elu kujutamisse oraalseksi motiivi. Investeeringud kultuuri on igati põhjendatud kaotuskulutused, mis pärast sõja kaotamist võimaldavad kaotada uusi sõdu nii Iraagis, Afganistanis kui ka Kesk-Aafrikas.