Me oleme oma geenide teenrid

Raamat Richard Dawkins «Isekas geen» Inglise keelest tõlkinud Lauri Laanistu Varrak, 438 lk Foto: Pm

Kui 1980. aastate alul muutus võimalikuks panna mõned ingliskeelsed raamatud Helsingi kokkuleppe järel müüki ka meie raamatupoodidesse, oli USA ja NSVLi vahel kokku lepitud küll rahaline maht, ent mitte valdkonnad, ja nõnda arvasid Moskva kavalpead, et täidavad selle leppe enamjaolt teaduskirjandusega, mis on kallis ja esoteeriline. Ent sekka lipsas ka populaarteadust ja üks neist oli Richard Dawkinsi «Isekas geen». Kui ma selle raamatu akadeemik Lippmaa kokkumuretsetud raamatukogu vasakpoolse riiuli kõige kõrgemalt korruselt avastasin, tabas mind seniunustamatu õnnelaine. Midagi nõnda eripärast ja haaravat ei olnud ma veel lugenud.

Dawkinsi peaidee oli lihtne ja seda võluvam, et etoloogina pakkus ta hulganisti tõestusi loomariigist, millega kaasnes kui mitte just pead pööritama panev, siis mõtet ergutav matemaatika. Oma eessõnades on Dawkins läbi raamatu eri trükkide püüdnud lugejaid rahustada: «Isekas geen ei ole mitte midagi muud kui Darwini teooria, millisena too oma evolutsiooniteooriat ei esitanud,» – ja siin teeb Dawkins ülbevõitu oletuse – «kuid mille sisemise iluga oleks ta kindlasti nõustunud.»

Mul õnnestus tänu Loomingu ajakirja rahva edumeelsusele 1984. aasta 6. numbris seda Dawkinsi raamatut tutvustada, küllap esmakordselt Eestis. Sestap on veel huvitavam mõlgutada, kuidas seisab see raamat nüüdseks edenenud geneetika taustal.

Kui Varrak oleks veel kaks aastat oodanud, saanuks Dawkinsi «Iseka geeni» väljaandega tähistada raamatu 40. sünnipäeva. Pole hullu, Darwini «Liikide tekkimise» tõlkimine võttis aega 142 aastat, Einsteini ja Infeldi «Füüsika evolutsioonil» läks paremini, vaid 24 aastat.

Dawkins on olnud oma ideede tuline kaitsja. Milles oponendid teda süüdistavad? Eelkõige lihtsustamises.

Dawkins vaatles oma raamatus isekuse ja isetuse bioloogiat, hoiatades lugejat, et tõde võib olla kummalisem kui väljamõeldis. Ta tegi panuse ühele kaardile: me oleme ellujäämise masinad ja meie kui liigi kestmine sõltub replikaatoritest ehk geenidest. Me oleme kestad, keda kasutavad geenid, et end edasi kanda, paljundada ja maailmas teiste geenidega võidelda.

Kas pole tore – saada aupostilt maha lükatud mingite DNA-jupikeste poolt, mis pealegi on laiali mööda sedasama DNAd ja mille kohta ei tollal ega ka nüüd kõike ei teata.

Dawkins tegi oma raamatuga triki, mis on õnnestunud vähestel. Nimelt andis «Isekas geen» panuse mitte ainult teaduse populariseerimisele, vaid teadusele enesele. Ses mõttes võib Dawkinsit võrrelda Charles Darwiniga, kes ju oma aastakümneid salajas hoitud raamatu trükkis vaid ohus, et Alfred Russell Wallace teeb seda varem, ning rõhutas, et «Liikide tekkimine» on teaduse populariseerimiseks kirjutatud. Dawkinsi kiituseks tuleb öelda, et ta juhib tähelepanu, et ka Einstein ei olnud just kõige kehvem teaduse populariseerija, ülalmainitud ja õnnekombel 1962. aastal eesti keelde tõlgitud raamat kaasa arvatud. Jah, saab siia ritta panna ka füüsikud Stephen Hawkingi ja Richard Feynmani, kes suhteliselt äsja eesti keeles avaldatud. Eesti suurteadlastest võib nende teadlaste kõrvale asetada kahtlemata Ernst Öpiku oma ohtrate astronoomiat populariseerivate raamatute, artiklite ja kommentaaridega.

On asjakohane mõtiskleda, mis on Dawkinsi raamatus selle 40 aastaga, mil geneetika on teinud tõelise vägihüppe, säilinud, mida saab pidada veel tõeks, mis on ümber lükatud.

Dawkins ise ei näe eriti paljut, mida ta peaks häbenema – või kui, siis seda, et ta on ehk liialt rõhutanud inimese sündimist isekaks, lükates aga tagasi süüdistused antropomorfismis, pidades seda lihtsalt kirjanduslikuks nipiks.

Dawkinsi keel on siin lihtne ja eriti ta ei vigurda, võib-olla ei lasknud seda teha toimetajad. Ise peab ta oma parimaks raamatuks «Laiendatud fenotüüpi», («The Extended Phenotype»), mis ilmus 1982. aastal, mulle on imponeerinud enim raamat, millele ta eriti ei viitagi, ja nimelt mitte niivõrd 1995. aastal eesti keeles ilmunud «Jõgi Eedenist», kuivõrd 1998. aastal ilmunud «Vikerkaare lahtiharutamine» («Unweawing the Rainbow»), kus ta alustab John Keatsi luuletuse lahtiharutamisest, mis kurdab, et Newton on rikkunud vikerkaare ilu, ja mängib eri ajastute inglise keelerikkusega, tõestamaks, et Newton hoopis tõi ilu lagedale.

Dawkins on olnud nõnda isekas teaduskirjanik, et söandas tulla lagedale raamatuga, milles kukkus tõestama, et jumalat pole olemas (eesti keeli «Luul jumalast», Valgus, 2011). Mu meelest sama lootusetu ettevõtmine kui võtta kätte nagu Descartes ja tõestada, et Jumal on olemas. Maailm võib olla tänulik, et Dawkins on olemas, aga ka suuremeelne ja mõned väikesed segadused, mida ta raamatud on kippunud põhjustama, ära kannatada. Sest vaadake, teaduse jõgi ei seisa paigal, ja kui lubada jämedakoelist lihtsustamist, siis ei voola see ühes suunas, vaid edasi-tagasi nagu pendlike seitsme kitsetalle kodus kellakapis, kuhu vähemasti üks talleke sai hundi eest peitu pugeda. Kord on geen tähtsaim, kord jälle valk.

Kui inglise 19. sajandi füüsikult Michael Faradaylt küsiti, mis kasu on teadusest, vastas ta varmalt: «Mis kasu on vastsündinud lapsest?» Selle nelja aastakümnega, mis on möödunud Dawkinsi «Iseka geeni» ilmumisest (pealkirjaks võinuks kirjastaja nõudel saada ka «Võidukas geen» või midagi veel hullemat), on molekulaarbioloogide arvamus geenidest üsnagi muutunud. Geen, pärilikkuse üksus, asub laialipaisatuna mööda DNA ahelat ja selle vahel ei ole teps mitte rämps-DNA, vaid miski, mida organism vajab. Haigused ei ole tavaliselt põhjustatud ühestainsast geenist ja nii nagu me ei saa eales mõõta korraga ja täpselt elektroni paika ja impulssi, nõnda ei saa me ka eales täpselt ütelda, et inimese geenikogum määrab talle selle või teistsuguse saatuse.

Hullem veel, üha enam kõneldakse epigeneetikast, see tähendab geenivälisest mõjurist, mis elusolendi saatust mõjutab ja mis ei piirdu vaid keskkonnaga, mille osa pole keegi kunagi eitanud. Valgud on tähtsamad, kui 40 aasta eest arvati, ja kole lugu küll, kuid mingis mõttes võis Lõssenkol isegi õigus olla: elu keskel omandatu võib olla päritav. Epigeneetikast on siin-seal temale omase täpsuse ja selgusega kirjutanud TÜ professor Toivo Maimets.

Ja last not least – Dawkins sünnitas oma raamatu lõpp-peatükis idee meemidest, mida on edendanud Susan Blackmore, kah eesti keelde tõlgituna. Loosungid on isekad ja vahel ühed vastikud tüübid, aga see on juba teine valdkond, olgu kutsutud filosoofiaks või semiootikaks. Lootus jääb: «Meie, ainsana maailmas, võime hakata mässama replikaatorite iseka türannia vastu,» hüüab Dawkins. Söandan lisada kurvavõitu tõdemuse: kui meie loodud e-maailm meile seda lubada suvatseb.


Raamat

Richard Dawkins

«Isekas geen»

Inglise keelest tõlkinud Lauri Laanistu

Varrak, 438 lk