Margus Kolga: Venemaa lobi ÜROs on tugev

Margus Kolga Foto: Sergei Trofimov / Den za Dnjom

Eesti suursaadiku ÜRO juures Margus Kolga sõnul ei saa maailm Ukraina kriisist sugugi ühtmoodi aru.

Ehkki Venemaa vetostas ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni, mis oleks kuulutanud Krimmi referendumi õigustühiseks, võttis ÜRO peaassamblee selle enamalt jaolt samas sõnastuses hiljem siiski häälteenamusega vastu. Kui suur mõju resolutsioonil on?

Erinevalt julgeolekunõukogu resolutsioonidest ei ole peaassamblee resolutsioonid juriidiliselt, vaid poliitiliselt siduvad. Praktikas tähendab see, et riigid võivad neid tahtmise korral ka ignoreerida.

Tulemus, kus sada liikmesriiki Krimmi annekteerimise hukka mõistis, oli väga positiivne. Üllatav oli aga nende arv, kes jäid erapooletuks (58 riiki) või keda üldse kohal ei olnud (26 riiki), see tähendab, kes hoidusid arvamust avaldamast.

Ukrainlased tahtsid panna küsimuse peaassamblee päevakorda juba mõned päevad pärast küsimuse vetostamist julgeolekunõukogus. Õnneks võtsid nad kuulda soovitusi ja ootasid veel nädala. Kui nad jäänuksid oma algse plaani juurde, oleks see hääletustulemus olnud tõenäoliselt ka teistsugune ja meie huvide kontekstis negatiivselt teistsugune, lihtsalt erapooletuid või eemalejääjaid oleks olnud rohkem. Seda ohtu küll ei olnud, et resolutsioon oleks maha hääletatud.

Hääletus andis päris hea pildi sellest, kuidas Ukraina sündmustest maailmas laiemalt aru saadakse. Meile Euroopas tundub, et see on praegu kõige olulisem küsimus üldse. Maailma kontekstis võib arusaam olla teine.

Riikide arusaamad maailma toimimisest on tihti palju mitmekesisemad, kui meile oma mätta otsast vaadatuna tundub. Mitmed riigid näevad Ukrainas toimuvat kui vägivalla kaasabil toime pandud riigipööret või on valmis seda juttu uskuma. Kui vaadata Aafrika riike, kelle seas oli kõige enam erapooletuid ja puudujaid, siis see piirkond on selliste võimu ümberjagamiste suhtes eriti tundlik – neil toimub selliseid asju väga tihti ja see on nende jaoks päris eluline probleem. Paljud peavad Ukrainas toimuvat lihtsalt suurriikide mänguks või lihtsalt üheks piirkondlikuks probleemiks Euroopas, mille suhtes ei peeta vajalikuks seisukohta võtta. Kui me tahame, et maailm saaks Ukraina kriisist aru nii, nagu meie saame, on vaja seletada ja selgitada. Terve ELi liikmeskond töötas selle nimel, lobi tehti igal tasandil ja laial rindel.

Peaassamblee hääletuse juures võis täheldada ka üht negatiivset aspekti. Kaks julgeolekunõukogu liiget – Rwanda ja Argentina – muutsid oma hääletuseelistust. Kui nad julgeolekunõukogus olid suhteliselt sama resolutsioonitekstiga nõus, siis peaassamblee saalis jäid nad erapooletuks. Hiina seisukoht on aga olnud kogu aeg selline, et kriis tuleb lahendada rahumeelselt, see ei tohi eskaleeruda, ja aeg-ajalt on tunne, et Hiina näeb USA ja ELi sanktsioone samuti olukorra eskaleerimisena. Venemaa kasutab seda retoorikat juba läbivalt.  

Kui tugev Venemaa lobitöö on?

See on päris tugev. Ma arvan, et Venemaa selgitustegevus siin oli oma intensiivsuselt ja mahult oluliselt suurem kui Ukraina oma. Neil on lihtsalt rohkem vahendeid. Ja lisaks on ÜRO olnud klassikaliselt organisatsioon, kus Venemaa on olnud kui mitte esimene viiul, siis koht, kus lääs või siis USA pole nende viiuldamist väga palju ohjeldanud, erinevalt muudest organisatsioonidest. Seetõttu tunnetavad venelased siinseid mehhanisme palju paremini, neil on siin väga lai võrgustik, väga suur esindus, neil on ÜRO enda administratsioonis tööl väga palju vene rahvusest inimesi, kellest osa eeldatavalt tegutseb ka oma riigi huvides. Nii et nende võime midagi saavutada on päris suur. Eks nad teevad tihti oma arrogantse ja üleoleva käitumise ja tegutsemisega ka vigu, aga me ei saa sellega arvestada, et see alati nii on.

Samas tuleb öelda, et asjad on mõnes mõttes ka paremuse poole liikunud. Kui võrrelda peaassamblee Ukrainat puudutavat hääletust sellega, mis toimus 2008. aastal ja puudutas Gruusia sisepõgenikke, siis jaotusid hääled 14 poolt, 11 vastu, ülejäänud erapooletud. Võrreldes sellega on Ukraina hääletuse tulemus väga hea. See näitab, et maailma arvamus või vähemalt tähelepanu aste on teatud mõttes muutunud.

Hääletustulemuste juures oli märgiline see, et kui lugeda üles need 11 riiki, kes Ukraina resolutsiooni vastu hääletasid, siis räägib see iseenda eest. Sinna kuuluvad riigid, keda me koos enamikuga maailmast peame nn paariariikideks.

Hoolimata Venemaa lobist oli probleemiks pigem erapooletute kui vastuhääletajate hulk.

Venemaa lobi on korralik, aga õnneks Venemaa juttu lõpuni väga ei usuta.  

Samas vaatavad väga paljud riigid  toimuvat siiski kui piirkondlikku probleemi, kui ELi või USA või lääne probleemi Venemaaga: «Kaks suurt on kakelnud läbi ajaloo ja kaklevad jälle. Püüdku need asjad omavahel korda ajada ja ärgu meid sellesse segagu.»

Eesti sõnum ÜROs on, et tegemist ei ole regionaalse konfliktiga, probleem on palju laiem. Annekteerimine, territooriumi äravõtmine ühelt riigilt teise riigi poolt on probleem kogu maailmale. Kui selline käitumiskoodeks muutub reegliks, siis on kõik riigid ja nende iseseisvus varasemast suuremas ohus. Ja reegliks muutub see siis, kui rahvusvahelist õigust lastakse karistamatult rikkuda ja kokkulepitud käitumisreegleid enam ei järgita. Siis pole mõtet enam loota, et rahvusvaheline õigus toimib. Mis jääb aga alles? Suurte ülemvõim ja kontrollimatu isetegevus? Selle negatiivne mõju on aga suurim väikeriikidele.  Selle sõnumiga püüame neid erapooletuid oma kaitsekookonist välja tuua.

Aga erapooletuse taga on ka teisi argumente. Paljud maailma riigid on tekkinud koloniaal­impeeriumite lagunemise tagajärjel. Sellest tulenevalt on alles suur umbusk oma endiste peremeeste suhtes ja neid ei olda valmis kuulama või kuulatakse suurte reservatsioonidega. Paljud maailma riigid vaatavad ka praegust Euroopa või lääne väärtuspõhist maailmakäsitlust pilguga, nagu oleks see uus trikk, kuidas teiste arvel rikastuda või teiste toimetamisi enda huvides kontrollida. Arvatakse, et kogu väärtuspõhisuse retoorika seisneb ainult selles, et uute meetoditega omi huve teistele peale suruda. Nii nagu vanasti suruti jõuga, püütakse seda nüüd pehme lähenemisega. Üllatavalt on selline arusaam päris laialt levinud. Eesti ja teiste Balti riikide sarnane ajalooline taust – Nõukogude impeeriumist vabanemine – teeb meile aga endistest kolooniatest tekkinud riikidele lähenemise palju lihtsamaks kui nende endistel peremeestel.

Kas ÜRO koridorides räägitakse ka võimalusest, et see kriis võib Ukraina piiridest väljuda?

Hüpoteetiliselt. Garantiid, et Venemaa käitub ühte või teist moodi, ei ole ei meil ega teistel riikidel kunagi olnud. Kindel on see, et Ukraina sündmustel on olnud väga suur mõju Euroopa tulevikule. Kui küsida, kas siin räägitakse ka sellest, et järgmised võivad olla Balti riigid, siis seda kuuleb vähe ja ehk pole ka õigustatud, kui me ise seda konteksti liigselt rõhutame. Pigem on mõtet rääkida sellest, et oma ajaloo tõttu tunnetame teistest paremini Venemaa käitumismustrit. Oleme lihtsalt olnud samas olukorras ja seetõttu tuleks meid uskuda, kui ütleme, et see, mis seal toimub, pole nii, nagu Venemaa seda seletab. See on mäng samade elementidega, mida on varem juba ajaloos nende poolt  mängitud, ainult et natukene aeglasemas tempos.

Venemaa kui suurriik tahab, et neid respekteeritaks, aga Venemaa arusaam respektist tundub põhinevat hirmul ja selle tekitamisel. Mida suurem hirm, seda suurem ka respekt. Meie suurim probleem oleks, kui me selle arusaamaga kaasa läheksime ja selle järgi käituma hakkaksime. Tegelikkuses on meie tugevus, meie suurim julgeolekugarantii hooliv, salliv ja õiglane ühiskond.

Ukraina-hääletus

ÜRO peaassamblee nn Ukraina resolutsiooni hääletus 27.03.2014

•    Ukraina ja lääneriikide seisukoha poolt: 100 riiki

•    Venemaa seisukoha poolt: 11 riiki

•    Erapooletuid: 58 riiki