FOTO: Corbis/Scanpix

Miks on haarav ja huvitav vaadata merd, tähistaevast, rünkpilvi või mägesid? Sest neid silmitsedes seostame end paratamatult millegi suuremaga kui kõik see, millega me igapäevaselt tegeleme. On hulk asju, mida me päevast päeva üritame oma kontrolli alla saada: pooleliolevad ja tegemist ootavad tööülesanded, asjatoimetused, kohustused, meeldetuletused, kohtumised, meilid, telefonikõned, kodu ja asjade korrashoid, söögitegemine, särkide triikimine ja kõik muu.

Meie tähelepanu ootavad või lausa nõuavad lähedased inimesed, lapsed, kodu-, aia- ja töö-masinad, meie enda tervis, kodu- ja välismaine poliitika, kirjandus, teater, ajalehed ja lõputu veebiruum. Ja siis on seal kusagil midagi nii suurt ja omasoodu kulgevat, nagu meri või pilved. Ja nagu tähed ja mäed – sellised liiga majesteetlikud asjad, et neid kuidagi organiseerima hakata.

Seda sorti asjade peale me tavaliselt ei mõtle, sest nende teiste organiseerimine kurnab ära ja võtab nii võhmale, et tahaks toibumiseks hoopis meelt lahutada. Lülitame televiisori sisse ja ajud välja, ning oleme homme puhanuna valmis järgmiseks katseks seda asjade massiivi, mida me kutsume eluks, oma kontrolli alla saada. Aga pühade puhul võiks ju korraks ka nende suuremate asjade peale mõelda? Seda muidugi juhul, kui munad on ostetud, nende värvimise vahendid on varutud ja laste jaoks valmis seatud.

On kaks asja, mis on meie kalkuleeriva kontrolli alt täiesti väljas. Arvasite, et rikkaks saamine ja valimistulemused? Või saatus ja armastus? Need on seda ainult osaliselt. Aga täiesti kontrollimatu on tegelikult selline igapäevane asi nagu magama jäämine ja selline ühekordne sündmus nagu surm.

Fenomenoloog Merleau-Ponty on näidanud, et magama jäämine ei ole protsess, mida inimese teadvus juhiks. Tõsi küll, inimene võib ennast magama jäämiseks ette valmistada: ta võib voodisse minna, tuled ära kustutada, lambaid loendada, lõdvestuda ja aeglaselt hingama hakata, kuid nagu unetuse käes vaevlevad inimesed hästi teavad, ei pruugi ta siis ikkagi magama jääda. Üleminek unne toimub alles siis, kui inimene minetab kontrolli oma keha ja hingamise üle. See üleminek pigem juhtub inimesega, kusjuures see juhtub just nimelt alles siis ja sedamööda, kuidas ta enam olukorda ei kontrolli.

Sellepärast ei saagi ennast magama panna, kuigi inimene võib viia oma keha magamise asendisse ja simuleerida magamisele omast hingamist. Kui inimene saaks uinuda nii, nagu ta kõiki teisi oma toimetusi korraldab, siis unetuse probleemi ei eksisteeriks. Aga ta ei saa. Magama jäämine on meie argine dimensioonivahetuse ime, mis katkestab ühe reaalsuse ja asendab selle teisega. Ärkveloleku-maailm jääb kuni hommikuni ootele, ning selle asemele astub kõigepealt eimiski ja hiljem – aktiivse une faasides – ka mingisuguste ebareaalsete kujutluste maailm, mis ühel hommikusel hetkel katkeb ja jälle ärkveloleku-maailmaga asendub.

Ärkamine on dimensioonidevahetuse ime teine ots, aga sellega suudame me kaudselt päris hästi manipuleerida – äratusekella abil näiteks. Une seest on tahtejõu abil palju raskem välja tulla. Kuid magama jäämist inimene oma kontrollile allutada kuidagi ei saa, kuigi ta saab tekitada olukorra, kus see temaga kergemini (või raskemini) juhtuda võib. Erinevalt ärkamisest ei saa inimene jätta unenäoreaalsusesse äratuskella, mis tema ärkveloleku maailma katkestaks ja ta unne tagasi tooks. Siirdumine ärkveloleku-maailmast unne on seetõttu põhimõtteliselt raskemini kontrollile allutatav kui ärkamine.

Ka suremine sarnaneb samal põhjusel rohkem magama jäämise kui ärkamisega. Ka siin võib inimene endale võimaluse ja tingimused luua – näiteks ennast vette heites või oma keha mingil muul viisil kahjustades –, kuid surm tuleb ikkagi alles siis, kui inimene enam endaga midagi teha ei saa.

Aga surma esilekutsumine on erandlik olukord. Enamasti püüame surmaga lõppevaid olukordi vältida. Olukord on vastupidine magama jäämisele, mille puhul me ise regulaarselt kutsume esile olukordi, mis uinumist soodustavad.

Aga ei magama jäämise ega ka suremise puhul ei saa me esile kutsuda seda sündmust ennast, vaid ainult luua olukordi, kus sellel sündmusel on «kergem tekkida». Ja just sellepärast, et me saame manipuleerida ainult olukorra ja eeltingimustega, mitte aga surma endaga, ta meid ükskord vaatamata meie katsetele asju kontrolli all hoida ootamatult tababki.

Magama jäämise analoogiast võib olla kasu ka suremise kogemuse mõistmisel surija enda perspektiivist. Meile on tuttav meditsiiniline arusaam suremisest, mis määratleb selle kui keha organite töö peatumise. Aga kui minu enda keha organid enam ei tööta, siis seda seisundit ma enam kuidagi kogeda ei saa.

Seega ei ütle meditsiiniline arusaam surmast minu surma kohta mulle midagi. Me võime olla kogenud kellegi teise surma, kuid ka see kõrvaltvaataja pilk surmale ei aita meil kuidagi mõista, mis on surm minu enda seisukohast lähtudes.

Kui keegi sureb minu kõrval, siis jääb alles maailm, kus seda inimest enam ei ole. Aga surija perspektiivist kaob ka kogu see maailm, mida ma elavana kogen. Ja kuna mul ei ole ärkvelolekus aimu mingist teisest maailmast kui see, mida ma kogen, siis kaasneb koos surmaga mitte ainult minu, vaid kogu maailma kadumine.

Unekogemus võib aidata meil surma fenomeni mõista just seetõttu, et ta tutvustab meile igal õhtul meie tahtele kontrollimatut reaalsuse dimensioonide vahetust. Uinumine ja magamine on sündmused, mille käigus ärkveloleku-maailm kaob olematusse, selle seest kasvavad välja unenäomaailmad, ning siis ühel hetkel vahetuvad nad jälle ärkveloleku-maailma vastu välja. Üleminekud ühest reaalsusest teise ei ole kuidagi seletatavad selle reaalsuse enese loogikaga ega ole selle seest esile kutsutavad, kuid nad on lihtsad, suhteliselt kiired ja hästi toimivad.

Surres eeldatavasti, aga ainult eeldatavasti, mingeid unenäomaailmalaadseid reaalsusi ei teki. On ainult ärkveloleku-reaalsuse järkjärguline hajumine millessegi, millel ei ole nime ega mingeid muid objektiivsuse pidemeid. Une vallas – ma ei mõtle siin unenägude nägemise faase – ei moodustu maailmu ega keskkondi mingitest püsivatest või muutuvatest asjadest koos neid kogeva inimesega. Tekib eimiski ilma vähemagi paineta mingite asjade või inimese enda puudumise pärast.

Subjektiivsuse puudumine ja selle seisundi loodumine üleminekul ärkvelolekust magamisele ei ole mingil moel traagiline või raske sündmus, pigem kõige sündmusliku hääbumine – kõige selle tagaplaanile jäämine, mida iseloomustab selgepiirilisus ja määratletus.

Aga mis tuleb magama jäädes esiplaanile, kui kõik ärkveloleku-reaalsuses olev tagaplaanile jääb? On selge, et see pole mingit tüüpi ärkveloleku-maailma terminites kirjeldatav asi või nähtus. Aga sellegipoolest on see millegi oodatu ja vajaliku, isegi mingis mõttes magusa ja tagaigatsetu esiletulek, millesse me justkui sisemise tahtmise sunnil sukeldume.

Mõistagi on kõik kasutatud epiteedid unemaailma kohta ebakohased laenud ärkveloleku-maailmast, kuid mingeid teisi tähenduseloomevõimalusi meil pole. Unemaailm seob lahti kõik need tähendusseosed, millega me ärkveloleku-maailma koos hoiame. Ei ole enam mingeid pidevusi asjades ega erinevusi nende vahel, kõik plaanid ja tegevused, kõik hierarhiad ja väärtustamised on justkui tühistatud. Seega see miski, millega me magama jäädes silmitsi seisame, tundub kõike nivelleeriva nähtamatu jõuna, mis haarab meid sama kindlalt ja turvaliselt kui ärkveloleku-maailm oma püsivate asjadega. Uni tõmbab, aga mitte uute tähenduste, asjade ja hierarhiatega ahvatledes, vaid mingi teise jõuga.

Aga mis veel olulisem, magama jäämist ei saa võtta sündmusena, mis leiab aset teadvuse sees või teadvuse endaga. Magades mul teadvust lihtsalt ei ole. (Siin ei tule taas mõelda mitte unenäo-teadvusest, vaid sellest seisundist, mis iseloomustab inimest nn sügava une faasides.) Seega ei ütle sündmuse toimumine – magama jäämine – mu teadvuse kohta pärast seda sündmust mitte midagi.

Uinudes ei liigu mu teadvus edasi, vaid ta jääks justkui une piiri peale mind ootama. Teiste sõnadega, mu teadvus ei soorita magama jäädes üleminekut ühest reaalsusest teise, vaid pigem jääb ta maha sinna eelmisesse reaalsusse, kust mina ta või õigemini tema minu ärgates jälle üles leiab. Kusjuures mul ei ole mingit kogemust sellest ootamisest, enda liikumisest teadvusest välja, ega enda eemalolekust oma teadvusest.

Kui surm on nagu magama jäämine, siis jääb mu teadvus mind justkui lõputult ootama selles reaalsuses, mida ma oma ärkveloleku-maailmas nimetan eluks. Mitte midagi ei juhtu ei minu ega selle maailmaga. Ma ei koge enda hajumist olematusse ega maailma jäämist minuta. Kui surmareaalsust üldse kuidagi kirjeldada, siis hetkena, kus ma jään ennast igavesti ootama selles ärkveloleku-maailmas, mille ma arvasin olevat ajutise ja millest ma teiste surijate eeskujul arvasin ennast lahkuvat.

Fenomenoloogiliselt mõeldud surm muudab järelikult elu igavikuliseks, aga see igavik pole teispoolne, vaid seisneb minu elus endas – nii nagu ma seda elanud olen. Nii nagu päeva lõpus magama jäädes jäävad alles nii maailm kui mina, jäävad nad mind ootama ka surres. Aga seekord mitte hommikuni, sest seda ei saabu, vaid igavesti. Mu elu muutub igavikuliselt minu omaks. Ma väljun ajast – nii nagu magama jäädeski – ja tardun oma elu tervikusse. Viimase teadliku ajahetke võtab üle mu elu igavik.