Suure Võluri ja Jutustaja lahkumine

Gabriel Garcia Marquez Foto: AP/Scanpix

Teate nobelist Gabriel García Márqueze (6. märts 1927 – 17. aprill 2014) surmast võtsin vastu mõõtkavas, kuhu kuuluvad kõik maailmakirjanduse suurkujud alates Cervantesest ja Shakesepeare’ist ning lõpetades Tolstoi, Faulkneri, Heming­way, Joyce’i, Kafka ja Thomas Manniga. Mitmest mainitust on ka Márquez sõnakunstnikuna mõõtu võtnud. Sest pole kahtlust, et ladina-ameerika maagilise realismi isa, colombialase Márqueze kirjanduslik pärand on üks 20. sajandi maailmakirjanduse sümboltekste, mis jääb oma pöördelisuse ja plahvatusliku jõuga eeskujuks ka tulevaste sajandite sõnakunstivõimalustele.

Seejuures söandan oletada, et Márquez ei kivistu siiski klassikuks, kelle tekstide tundmine kujutab endast kohustuslikku osa kirjanduslikust haritusest, vaid tema looming ja eriti selle kese, romaan «Sada aastat üksildust» (1967, e.k 1975) kestab elava allikana, mis jagab katkematult oma lumma igaühele, kes selle kohale võtab kummarduda.

Jüri Talvet, kes Márqueze suurromaani eestikeelse tõlke on järelsõnaga varustanud, tema novelle ka ise tõlkinud ning mitmel puhul temast kirjutanud, põhjendab kirjaniku peateose kütkestavust sellega, et see on 20. sajandi maailmakirjanduses üks väheseid romaane, mis suudab helisema panna kogu oma «keha», s.t mille vaimsus ilmub vaid selle kaudu. «Romaan ei kõnele üksnes oma peaga lugeja ajudele,» jätkab Talvet Márqueze proosa vaibumatu lumma põhjusi eritledes, «vaid lüüriliselt varjundatud kujunditetulvana, mis paneb teose filosoofiat ja psühholoogiat tundma kui midagi, mis ürgsest elukõiksusest on võõrandamatu.»

Kindlasti on igal lugejal, kes Márqueze loominguga kokku puutunud, sellega oma elamuslik suhe. Võtan siinkohal meenutada oma esmast kokkupuudet Márqueze meistritööga.

Romaani «Sada aastat üksildust» lugemine mõjus kui ilmutus. Juba avaleheküljel kohatud «kõhnade varblasekätega kerekas mustlane» Melquíades ja tema kuulutus, et «asjadel on omaenda elu, tarvis on äratada nende hing» mõjusid otsekui võlurikepp. Mitte ainult asjad ja loodus, vaid ka aeg ja ajalugu ning inimesed neis asetuvad maagilisse suhtesse. Kõik on pidevas, külluslikus, ajuti kaootilises liikumises. Ja kuidas see kõiksus omakorda sõnadesse ning kohati lausa pöörastesse kujunditesse valatakse – seda suudab vaid Márqueze-taoline kirjandusgeenius.

Kuigi Tuglase, Tammsaare, Gailiti proosakunstist vaimustununa oskasin juba hinnata eesti keele võimalusi taasluua tegelikkust ühelt poolt värviküllases mitmekesisuses, teiselt poolt aga ka filosoofilises sügavuses, avastasin ometi romaani «Sada aastat üksildust» lugedes, et meie oma keelgi võib olla nii ihulis-meeleline, barokne, kõlav ja lummav ning samas eksistentsiaalseid kihte paljastav.

Aita Kurfeldt, kelle võimsaks luigelauluks selle romaani tõlkimine kujunes, oli korraga nii teejuht Márqueze loodud imelisse maailma kui ka eesti keele kirjandus-kujundilise  suutlikkuse  näitlikustaja. Loo, õieti kümnete-sadade lugude jutustajana astub Márquez meie ette nagu mõni iidne muinasjutuvestja, varjutades neid iroonia, pulbitseva groteski või absurdiga. Ometi läbib Márqueze loomingut äratuntav ja selge eetiline allhoovus – elu sünnib ja kestab vaid armastuses.

Márqueze romaanide kõrval on sama väärtuslik aga ka tema novellilooming. Meistri surm  ajendab nii mõnestki neist otsima tema minakujundeid. Ikka ja jälle võtan lugeda «Kadunud aja merd» (e.k 1980), milles Tobíase-nimeline tegelane laskub härra Herbertiga neid ümbritsevast kõledast maailmast mere põhja, avastades seal küla, mille terassidel õitsevad roosid. Aga see on saladus, mida tuleb endas kanda. Sest niipea, kui see välja lobiseda, kui sellest loobuda, mis tähendaks ühtlasi loobumist armastamast, kaob ka rooside lõhn.

Márqueze surmaga on tema «sada aastat üksildust» lõppenud. Nüüd ongi ta nagu seesama Tobías laskunud mere põhja igavese armastuse küla juurde. Aga tema looming kiirgab sealt «kadunud aja merest» jätkuvalt  lumma. Nii sünnib vaikusest igaviku kõne.


Márquez eesti keeles

Romaanid:

•    «Sada aastat üksildust» (1975, 2002, 2006), tõlkinud Aita Kurfeldt

•    «Merehädalise jutustus» (1991), tõlkinud Ruth Lias

•    «Patriarhi sügis» (2005), tõlkinud Ruth Lias

•    «Armastus koolera ajal» (2006), tõlkinud Marin Mõttus

•    «Minu mälestus kurbadest hooradest» (2006), tõlkinud Külli Artman

Novellid:

•    «Kadunud aja meri» (1980), tõlkinud Jüri Talvet

Memuaarid:

•    «Elada, et sellest jutustada» (2007), tõlkinud Ruth Lias