Reisija saatus

Foto: A.Peegel

Kui kokku põrkavad rong ja auto, on autojuhi tõenäosus surma saada 33 korda suurem kui auto kokkupõrkes teise autoga.

Enamik raudteeülesõitudel  õnnetusse sattunud autojuhtidest elab õnnetuskohast 40 kilomeetri raadiuses. See tähendab, et nad on seal raudteed korduvalt ületanud ja kaotanud ohutunde.

Need on mõned faktid rahvusvahelisest statistikast. Lisades siia veel mõne aasta taguse tõdemuse, et Eestis sõidetakse raudteeülesõidukoha tõkkepuu maha keskmiselt iga kolme päeva tagant, on raske vaielda, et raudteeõnnetustes on 99 protsendil juhtudest süüdi autojuht.

Reisija seisukohast võttes on ja jääb rongisõit autoga sõitmisest mitu korda turvalisemaks liiklemismooduseks. Sel nädalal Raasikul hukkunud rongireisija on väga, väga suur erand – rongireisija kaotab õnnetuses elu üliharva.

Aga elu on täis juhuseid. ­Tean ja tunnen inimest, kes kolmapäeval vahetult enne saatuslikku õnnetust oli vahetanud avariisse sattunud reisirongis istekohta, sest talle oli päike silma paistnud. Veok sõitis mõni minut hiljem rongile samasse kohta sisse. Jätnuks mu tuttav ümber istumata, võinuks peale hukkunud ühe reisija ja autojuhi õnnetuses otsa saada rohkem inimesi.

Õigupoolest võinuks hukka saada veel väga palju rohkem inimesi. Mis saanuks, kui Elroni uhke reisirong olnuks õnnetuse hetkel puupüsti rahvast täis, nagu uute rongide ja uue käitaja saabumise järel nii mõnelgi liinil? Mis saanuks, kui mu tuttaval poleks olnud kuhugi ümber istuda? Püstiseisvate reisijatega rongis aga loeksime praegu ohvreid ilmselt mitme käe sõrmedel.

Olen oma töö pärast näinud mitmeid rongiga kokkupõrkes elu kaotanud inimesi. Selliseid, kes on kas meelega või lohakusest rongi ette sõitnud.

Oma 15 aastat tagasi Kehras raudteeülesõidukohal nelja supelriietes inimese surnukeha vaadates hakkas mul täiesti ootamatult kahju hoopis inimestega koos autos hukkunud koerast. Väikese karvase peni laipa vaadates tabasin end mõttelt, et tema ei saanud enda päästmiseks midagi teha – ei saanud ta keelata juhti kihutamast või manitseda teda raudteeülesõidukohale lähenedes ettevaatusele. Peni oli selles surmasõidus lihtne sõnaõiguseta reisija. Täpselt samas olukorras oli kolmapäeval Raasikul rongis hukkunud naine.

Rongijuhid on raudteel juhtuvates õnnetustes harva süüdi. Lähiminevikust teame katastroofi Hispaanias, kus reisijate saatuse otsustas kiiruskatseid armastanud rongijuht. Eestis toimus 2010. aastal kahe rongi kokkupõrge, milles süüdi olnud vedurijuht oli purjus. Põhimõtteliselt ongi kõik.

Autojuhte on meie teedel tuhandeid. Rongijuhte sadakond. Neil sadakonnal on suur tõenäosus varem või hiljem töö pärast sattuda mõnda fataalsesse õnnetusse, ilma et nad selles ise vähemalgi määral süüdi oleks. Surmaõnnetuse kogemus pole kerge ka neile.

Seetõttu tuleb müts maha võtta rongijuhi tööd tegevate inimeste otsusekindluse ees seda tööd teha. Ent isegi arvestades seda, et rongijuhil on ülim tõenäosus korra elus sattuda surmaga lõppevasse õnnetusse, jääb raudteeliiklus endiselt kõige turvalisemaks liiklemismooduseks.