Tõnis Kõiv

FOTO: Mihkel Maripuu

1. juulil jõustuv korra­kaitse­seadus muudab hoopis rohkemat kui ainult öörahu kellaaegu. Seda võib nimetada lausa müra­reformiks, kirjutab riigikogu liige Tõnis Kõiv (Reformi­erakond).

Korrakaitseseadus sätestab põhimõtteliselt teisiti avaliku korra ja inimese käitumise reeglid. Enam ei määratleta avalikku korda kohaliku omavalitsuste avaliku korra eeskirja ehk inimene ei pea teadma, millise valla territooriumil ta parasjagu asub. Avalik kord tähendab tavade, heade kommete, normide või reeglitega kinnistatud isikutevahelisi suhteid ühiskonnas. Suhteid, mis tagavad igaühe avaliku kindlustunde ühtemoodi kogu Eestis.

Avalik kord on õigusaktidega kooskõlas elukorraldus, kus on kaitstud isikute eraõiguslikud subjektiivsed õigused ja ühiskonna turvalisus. Inimene on vaba realiseerima oma õigusi talle sobival moel kuni piirini, et ta ei takista teist isikut omi õigusi realiseerimast. Kortermaja ees tänaval autos valju muusika nautija kasutab oma vabadust niimoodi, et sama maja esimesel korrusel elava inimese vabadus mitte kuulata muusikat võib olla rikutud.

Avaliku korra eest on vastutav isik, kelle tegevusest tuleneb avaliku korra rikkumine või selle oht. Piisab, kui ta on oma tegevusega loonud võimaluse, millega tekib ohukahtlus või oht avalikule korrale. Omanikul on kohustus mitte kasutada oma omandit üldiste huvide vastaselt, ning omandiga kaasneb vastutus asjast avalikule korrale lähtuva ohu eest.

Kui avaliku korra rikkumise oht tuleneb loomast, on avaliku korra kaitse looma omaniku ülesanne. Kui hundikoer haugub elurajoonis ööd ja päevad läbi, rikub koera omanik sellega avalikku korda, sest ta ei võta kasutusele vajalikke abinõusid haukumise kui naabrite häirimise ärahoidmiseks.

Seadus loeb avalikuks koha, mis on antud määratlemata isikute ringile kasutamiseks, olgu see siis maa-ala, ehitis, ruum või selle osa, samuti ühissõiduk.

Avalik koht on ka selline koht, mille omaniku selge tahe seda avalikuks kasutamiseks anda ei ole tuvastatav, kuid mis on faktiliselt avalikus kasutuses, nt tähiste ja tõketeta eraisikule kuuluv maatükk, mida avalikkus kasutab. Eelkõige on avalikeks kohtadeks avalikud teed, väljakud, pargid, avalikud supelrannad, kasutamiseks avatud metsaalad, kalmistud, ametiasutuste hooned, kaubandus- ja teenindushooned jne.

Suletud välisuksega kortermaja trepikoda ei ole avalik koht, avatud uksega aga on. Paljude kohtade kasutusotstarve ja sellest tulenevalt nende liigitamine avalikuks kohaks või mitte on ajas muutuv.

Eesti arengusiht on õigusriik ja kodanikuühiskond. Inimesed on seaduse ees võrdsed ja seetõttu ongi avalikus kohas käitumise üldnõude põhiline kriteerium mitte häirida teist inimest.

Loomulikult ei tohi teist isikut lüüa ja tõugata, kakelda, loopida asju teise inimese, looma või asja pihta neid ohtu seades või käituda muul viisil vägivaldselt. Ei tohi ka teist isikut häirida sõnaga, žestiga või muul moel solvates, hirmutades või ähvardades. Ei tohi viibida alasti seal, kus see oluliselt häirib teisel isikul koha sihipärast kasutamist, pakkuda isikut häirival viisil talle kaupa või teenust või häirival viisil kerjata.

Ei tohi tarbida alkoholi ühissõidukipeatuses või sõitvas ühissõidukis, laste- ja terviseasutuses ning selle territooriumil. Ei tohi magada või telkida viisil, mis oluliselt häirib teisel isikul koha sihipärast kasutamist. Ei tohi reostada, rikkuda, hävitada või ümber paigutada avalikus kasutuses olevat asja või kasutada seda muul kui ettenähtud otstarbel, sealhulgas panna jäätmeid mujale kui selleks ettenähtud kohta, reostada veekogu või purskkaevu.

Kui eelnevad käitumisreeglid on seotud häirimiskeeluga, peab olema vähemalt üks inimene, keda nimetatud tegevus reaalselt häirib. Kuna inimesed on erineva taluvuslävega, on seaduse tähenduses kriteeriumiks keskmine objektiivne isik ja eesmärk, milleks avalikku kohta tavapäraselt kasutatakse, ning ka selle piirkonna tavad.

Seega: kui häiritu annab häirijale märku, et ta on häiritud, aga nad ei jõua omavahel kokkuleppele ehk häirimine kestab edasi, kehastub kohalekutsutud politseinik keskmiseks inimeseks, kes siis otsustab. Kui Tartus Pirogovi pargis külitavad päise päeva ajal murul tudengid ja joovad õlut ning möödakäijat see häirib, on politseiniku otsustada, kas seda kohta on tavaks kasutada õllejoomiseks või mitte.

Üldiselt on avalikus kohas keelatud tekitada teist isikut oluliselt häirivat müra või valgusefekte. Kõik kaubanduskeskuste parklates, mererandades ja kämpingukohtades valjusti muusikat kuulavad isikud rikuvad avalikku korda, kui häiritakse oluliselt vähemalt ühte inimest.

Korrakaitseseaduse erilise tähelepanu all on öörahu kaitsmine, sest see on esmane ja elementaarne vajadus eelkõige rahvatervise seisukohalt. Välja puhkamata või häiritud unega inimene ei ole töövõimeline ja on pigem stressis. Viimane on aga omakorda üks südame-veresoonkonnahaiguste põhjustajatest.

Öisel ajal eeldatakse, et müra ja valgusefektid häirivad, ja seega on need selgesõnaliselt keelatud. Öine aeg algab tööpäeviti kella 22st ja kestab kella 6ni, puhkepäevale eelneval ööl südaööst kuni kella 7ni. Seadus lubab ööl vastu 1. jaanuari, 25. veebruari ja 24. juunit suuremat lärmi ja valgusefekte.

Omavalitsusel on õigus anda müra tekitamiseks ja inimeste häirimiseks luba ka muul ajal. Sel juhul peab väljastatud luba olema müra tekitamise kohas selgelt nähtav ja häiritud inimene peab sel juhul pöörduma loa väljaandja poole.

Seadus seab võtmeküsimuseks häirimise ehk kui inimene tunneb end naabri tegevusest häirituna, tuleb sellest naabrile teada anda. Muusika nautlejal on alati võimalus kasutada kõrvaklappe, aga ta ei saa nõuda naabrilt, et pane tropid kõrva, kui vaikust soovid. Tegeleda tuleb ikka põhjusega (vali muusika), mitte tagajärjega (häiritud naaber).

Praktikas on vaja naabrile viisakalt öelda, et tema tegevus häirib. Tavaliselt sellest piisab, kuid mõnikord on vaja teistkordset märkuandmist. Omavoli ja vägivald on lubamatu, sest see muudab teid kohe kannatajast õigusrikkujaks. Mäletate Voldemar Kuslapi juhtumit, kes korteris pidutsenud noorukeid korrale kutsudes ühel neist sõrme vigastas ja niimoodi ise kurjategijaks osutus? Kui häirimine tähelepanujuhtimisele vaatamata edasi kestab, tuleb kutsuda politsei.

Muru niitmise või puude saagimise puhul on politsei kutsumise asemel mõistlik saavutada naabruskonnas kokkulepe, millal mürarikkaid töid tehakse. Naabritevahelised kokkulepped on loomulik osa kodanikuühiskonnast. Need lähtuvad põhimõttest, et mitte keegi ei tohi oma õigusi realiseerida niimoodi, et see oluliselt häirib teist inimest.

Enamikul juhtudel on tegu kirjutamata reeglite ja tavadega. Ka asjaõigusseaduse kohaselt ei ole lubatud kinnisasja omanikul oma kinnisasjalt tulenevate mõjutuste tahtlik suunamine naaberkinnistule. Naabril on aga õigus keelata müra levimist oma kinnisasjale ja kui peaks olema tõestatud, et mõju kõrvaldamist ei saa majanduslikult eeldada, nõuda kinnistu omanikult hüvitist. Neid küsimusi lahendatakse tavaliselt kohtus.

Soovitan pigem rahumeelselt kokku leppida. Et igaüks elab oma kinnistul oma elu ja püüab võimalikult vähe oma elutegevusega teisi mõjutada. Nii muutub kogu ühiskond hoolivamaks ja paremaks elupaigaks meile kõigile.