Päästeameti peadi­rektor Kuno Tammearu.

FOTO: Tairo Lutter

Mitu veesurma viimastel nädalatel on päästjad löögi alla seadnud. Päästeameti peadirektor Kuno Tammearu kinnitab intervjuus Oliver Kundile, et amet on merepäästevõimekuse laiendamiseks valmis, kui selleks tuleb poliitiline otsus ja eraldatakse raha. Kõiki õnnetusi ei suudetaks aga ka siis ära hoida, sest inimliku rumaluse vastu ei saa isegi rahaga.

Paljudele paistab, et päästeamet pole enam tõsiseltvõetav, sest last ei suudeta kaldast mõnesaja meetri kauguselt päästa ja tagatipuks upuvad päästjad ise järve.

Inimlikus vaates on mõlemad väga kurvad sündmused. Saaremaa juhtumi puhul on oluline aru saada, et me ei ole arendanud oma võimekusi rannikualal, sest see ei ole seadusega määratud. Päästeameti vastutusala on siseveekogud, mereala on politsei- ja piirivalveameti (PPA) vastutada. Päästeametil on 18 mereäärset komandot, neist üheksal on küll olemas paat, aga see on esmajoones mõeldud siseveekogudele. Muidugi on olukordi, kus päästjad jõuavad mere äärde ja inimesed vaatavad, et nad ei teegi midagi. Aga nad ei saagi midagi teha. Kui me oleme osal juhtudel väljakutsetele merel reageerinud, oleme pannud oma päästjad väga kõrgesse ohtu.

Kas Eestisse jääbki rannikupiirkondi, kuhu mõistliku ajaga pole päästjaid ooda­ta?

Jah, jääbki. Meie mereala on 3500 kilomeetrit pikk. Ei päästeamet, politsei- ja piirivalveamet ega vabatahtlikud ei suuda kõiki kohti katta. Külm vesi on uskumatult vaenulik keskkond, aga inimesed nii ei arva. Neljakraadises vees ei suuda täiskasvanu mitte mingil juhul püsida elus üle 10 minuti. Pärast kaht minutit on peaaegu võimatu jäsemeid liigutada.

Kui palju on veel selliseid kohti nagu Kõrkvere Saaremaal, kuhu päästepaat tuuakse 65 kilomeetri kauguselt?

Selliseid kohti on. Peast ei oska nende arvu öelda, aga meile on see täpselt selge. Ma võin päästeameti juhina öelda, et kui meile pandaks kohustus teha merepäästet ja antaks selleks raha, oleme selleks igal juhul valmis. Praegu ei ole meil võtta 75 000 eurot, et see võimekus luua, ja 12 000 eurot aastas, et seda üleval hoida.

Miks käivad päästeameti töötajad öösel salapüügil, ja seda paadiga, millel on suurem tõenäosus uppuda kui pinnale jääda?

Päris lõpuni ei tea keegi, miks nad seal järvel olid. Uurimine seda põhjust ei tuvasta ja mina selle üle mitte mingil juhul spekuleerida ei taha. Meie jaoks on see raske tõdemus. Kahjuks ei kandnud nad päästeveste ja kahjuks ei ole Eesti siseveekogudel ka sellist kohustust. Päästeamet on teinud ettepaneku vestid kohustuslikuks muuta, aga see ei ole leidnud heakskiitu.

Pella-tüüpi paatidega tõesti juhtub õnnetusi. See paaditüüp on mõeldud kasutamiseks vähesele arvule inimestele, ilusa ilmaga, väikese tuulega ja valgel ajal. Näiteks kaks aastat tagasi uppus Sindi paisu juures meie päästja Jakovlev. Ta läks appi hädasolijale, aga päästeameti paadi jaoks polnud kohta, kust vette saada. Päästjad võtsid Pella paadi ja see oli üks põhjus, miks meie päästja hukkus. Pärast seda keelasin ma Pella-sarnaste paatide kasutamise päästeametis ära. Praegu spekuleeritakse, et ostke päästjatele 1000 euro eest paat ja kõik on hästi. Siseveekogudele sobiv päästepaat maksab tegelikult 14 000 eurot.

Seega Tamulal hukkunud päästjad eksisid kõigi teie soovituste vastu: ei kandnud vesti, olid järvel öösel ja paadiga, mille te olete päästeametis keelanud.

Tõesti, mul on sellest väga kahju. Töö juures on nad kindlasti sellest teadlikud olnud. Ma olen alati olnud seisukohal, et päästjad peaksid olema ühiskonnas oma käitumisega eeskujuks. Kahjuks ma ei saa reguleerida seda, mida inimesed teevad tööst vabal ajal.

Kas päästeamet avaldab uurimise lõppedes kõik Tamula järvel toimunu üksikasjad, sealhulgas vereanalüüsid ja meeste järvele mineku põhjuse?

Me ei vii läbi uurimist ega saa sellesse ka sekkuda. Ma pole kindel, kas meil on õigus neid andmeid teada.

Kas need kaks juhtumit on pannud teid kaaluma tagasiastumist?

Selleks pole mingit põhjust – ma ei tea, mida ma mina või päästeamet oleme valesti teinud. Kui me poleks panustanud veepääste arengusse, siis küll. Aga eelmisel aastal laienes veepäästevõimekus Saadjärvele ja Võrtsjärvele. Varem suutsime kuni 15 minutiga jõuda 20 veekoguni, nüüd 34ni. Ma peaksin tagasi astuma siis, kui mulle oleks antud vahendid ja ma jätaksin need kasutamata. Päästeameti meeskond on teinud siin omalt poolt kõik võimaliku.

Kui päästeamet saab investeerida autodesse, siis miks ei võiks osa sellest mõnda lisapaati panna?

On ekslik arvata, et päästeametil on autotehnika seis väga hea. Paakautode keskmine vanus on 29 aastat. Võrdleme, kui palju on tule- ja kui palju veeõnnetusi. Aastas päästetakse ära 800 inimest, neist veeõnnetustel 30. Kui põhiauto ei tööta, ei saa me sõita mitte kuhugi, ei paadiga ega paadita. Autod on päästeameti reageerimise süda ja kui see ei tööta, kukub kõik muu kokku.

Jah, aga kui Orissaares kukuks keegi vette, siis oleks ka autoga päästja kaldal sama nõutu nagu tavainimene.

Praegu on Orissaare päästekomandol võimekus reageerida merele päästelauaga 300 meetri ulatuses. Päästjad lähevad lauale ja aerutavad kohale. Kui on tohutu laine, siis sellega muidugi minna ei saa. Tegelikult saavad kõik Saaremaa komandod veeõnnetustele reageerida. Neist kahel – Kihelkonnal ja Kuressaarel – on olemas paat ja Orissaarel päästelaud.

Kas riik võiks need summad paatideks erakorraliselt leida?

Paadist ainult ei piisa, see on palju enamat – väljaõpe, uue võimekuse arendamine. Merepäästekaater vajab veeskamiskohta ega sobi siseveekogudele. See on nii suur, et meeskond ei suuda seda tassida. Need on erinevad võimekused, nagu sõiduauto ja veoauto. Eelmisel aastal soetasime paate koos varustusega 45 000 euro eest ja päästelaudasid 28 000 euro eest. Meil on 23 komandot, millel on paat, ja 25, millel on olemas päästelaud. Kõigil päästeautodel on olemas vestid, päästerihm ja viskeliin. Prognoos lähiaastateks on sama taseme hoidmine. Usun, et siseveekogude osas on meil saavutatud rahuldav seis. Inimesed arvavad õnnetuste korral aga, et päästjad on ära koondatud. Vastupidi, nii palju reageerivat jõudu nagu praegu, pole meil mitte kunagi olnud.

Tänavu esimese kolme kuuga on Eestis uppunud 12 inimest, mullu oli neid viis. On see pelgalt ebaõnn või midagi muud?

Tõesti, aasta on alanud päris raskelt. Varem olid meil suureks probleemiks noored mehed, alkoholi tarbimine ja suvine periood. Nüüd on tendents see, et aina vanemad inimesed upuvad. Naiste keskmine vanus oli 71 aastat. Küsimus on, kuidas nende käitumisharjumusi muuta. Väga sagedasti leitakse inimesed hiljem ja me ei saa kunagi teada, miks nad uppusid. Nii on väga raske ka probleemiga võidelda.

Hiljuti nõudis siseminister Hanno Pevkur teilt ja politsei- ja piirivalveametilt kava, kuidas veepäästet tõhustama peaks. Mida te välja pakute?

Ennetus on kõige tähtsam asi. Vabatahtlike kaasamine on oluline, sest nii tekib mere äärde rohkem reageerijaid. Mida enam on ohutusest teadlikke inimesi, seda enam saavad nad oma kaaskondlasi mõjutada, moodustub võrgustik. Aina rohkem ostetakse veesõiduvahendeid, kuid mitte alati pole teadmised ja oskused piisavad. Paatide müüjad peavad selgitama, palju paat kannab ja kuidas selles käituda võib. Lisaks tuleb Eestis vaadata üle riiklikud võimelüngad ja leida võimalused nende lappimiseks. Teatud arenguruumi on nii politsei- ja piirivalveametil kui päästeametil, aga peame tõele näkku vaatama, et lõpuks on küsimus rahas.