Juhan Mellik

FOTO: SCANPIX

Eesti netikommentaatori reaktsioon varaste aktiivsusele bensiinijaamade puistamisel on olnud mõneti etteaimatav. Kütusefirmad on ise süüdi, et ausat inimest nöörivad ja endale priske kopika tasku pistavad. Puhas poiss pole ka riik, mis tegeleb vaid aktsiiside tõstmisega ja sel viisil autoomaniku koormisi veelgi suurendab. Vargad seevastu on õiged mehed, omamoodi Robin Hoodid, kes kütuseärikatele koha kätte näitavad ja siia ilma natukenegi õiglust toovad.




Selline suhtumine kehtib muidugi niikaua, kui kahjukandjaks on umbmäärased mehed ja naised kusagil tanklaketi juhatuses. Pruugib vaid õigluse eest seisval kodanikul avastada, et keegi on öösel tema enda auto bensiinipaagi kallal käinud ja endistest märtritest saavad lurjused.

Selle üle, kas maailmaturu kõikuvate hindade juures on kodumaine aktsiisipoliitika mõistlik, võib vaielda. Aga arusaamatuks jääb, kuidas peaks tanklapättide tegevus tarbija huvidele kaasa aitama. Kas on alust loota, et varaste kahjutööst inspireerituna hakkavad kütusefirmad hindu langetama? Tõenäolisemalt peab tarbija kinni maksma nii otsese kahju kui ka kulutused täiendavatele turvameetmetele. Samuti pole just mugav, kui vargakindlamatele automaattanklatele üle minnes jääb autojuht ühtlasi ilma võimalusest osta jaamast kaasa pudel limonaadi või hamburger. Rääkimata lisatööst, mida politsei peab kurikaelte tabamiseks tegema.

Tundub, et bensiinivarastele kaasaelamine tuleneb rohkem ühiskonnas levinud lühinägelikkusest ja kahjurõõmust, kui ratsionaalsetest kaalutlustest. Kuni pätid enda hoovi peale kurja tegema ei kipu, on kõik korras, kütusemüüjad-kapitalistid saagu aga liigkasuvõtjale kohane palk. Inimlikust seisukohast võib sellist suhtumist ehk mõista, kuid laiemalt näitab see nii mõndagi meil valitseva mentaliteedi kohta. Osa kuritegusid on justkui õiglasemad kui teised, eriti siis, kui ohvriks on riik või mõni suurfirma. Viimased on ju süüdi kõigis lihtsa inimese hädades!

Seejuures pole imestada, et stereotüübid meie rahvast kui rehepappidest ja mõisa köie lohistajatest on visad kaduma. Vargus jääb siiski varguseks, olgu kannatajaks naabri Peeter või näo ja hääleta kütusefirma. Ühel või teisel moel oleme kõik kaotajad.

Kui aga bensiinihinnad tunduvad üle pea kasvavat, siis oleks kurtjatel mõistlik lahendus auto vahelduseks koju jätta ja asuda (taas)avastama jalgrattasõidu võlusid või ühistransporti. Jääb vihatud tanklatel kopikas saamata ning endal ja teistelgi odavam ja tervislikum.