Martin Kuusk: uued rongid on turvalisemad

Martin Kuusk. Foto: Erakogu.

Raasikul kohapeal olukorraga tutvumas käinud raudteeinsener Martin Kuusk leiab, et vana rongi ja veoki kokkupõrkel oleks vagunites vigastatuid olnud rohkem.

Kindlasti hakkavad paljud vanu ja uusi ronge võrdlema ning arvavad, et vana rongiga oleks see surm olemata olnud. Juhul kui hukkunu istus akna all, siis oleks tema saatus olnud sama sõltumata rongist. Kui rongile sõidetakse suure masinaga ning piisava kiirusega külje pealt otsa, siis akna ääres istuja ellujäämistõenäosus suur just ei ole.

Sellega ma ei ürita öelda, et ärge akna all istuge. Tegemist on siiski erandliku juhusega. Eelmine külje pealt otsasõit, mille tulemusena oli auk vaguni küljes, juhtus 1990ndatel. Raasikul oli tegemist Stadleri rongiga. Stadleri esindaja sõnul pole nende rongidele külje pealt otsasõitu varem olnud.

Võrreldes ronge tehnilise poole pealt, siis üheks erinevuseks vana ja uue rongi vahel on veermiku põhimõtteline erinevus – kui vanal rongil oli iga vaguni all kaks pöördvankrit, mille küljes olid rattapaarid, siis uuel rongil on vagunite vahel pöördvanker ühine.

Tolle uuema, Jacobs tüüpi pöördvankri eeliseks tuuakse, et õnnetuste korral ei voldi rong ennast kokku nagu lõõts, vaid jääb enam-vähem sirgeks. Seda põhjusel, et vagunite omavahelise nurga vähenemist piirab pöördvanker ise. Võrreldes vana rongiga on uuel ka vagunite omavaheline ühendus kindlam (lisaks jäigemale liigendühendusele, hoiab ka pöördvanker ise vaguneid koos).

Vana rongi puhul oleks esimene kokkupõrke koht olnud teise vaguni keskel ning teine kokkupõrkekoht kolmanda vaguni kahe kolmandiku peal. Vana rongi vagun seisis kõrgemal, vaguni vedrustus pöördvankritel oli pehmem ning vagunite omavaheline ühendus nõrgem, viimast just mitte-pikisuunaliste jõudude mõttes.

Seetõttu julgen väita, et vanas rongis oleks vigastatud reisijaid vagunites olnud rohkem.

Raasikul toimunud veoauto ja Stadler-reisirongi kokkupõrge on kahetsusväärne, kuid arvestades meie liikluskultuuri, siis see oli kõigest aja küsimus.

Raudtee ülesõidukohtade turvalisus on üks asja pool, kuid ei saa jätta tähelepanuta liiklusseaduse paragrahve 19 ja 59, mis sätestavad:

§ 19. Liikleja kohustused raudtee ületamisel

(1) Raudtee ületamisel peab liikleja olema eriti tähelepanelik. Nähes või kuuldes lähenevat raudteesõidukit, tuleb sellele teed anda. Liikleja peab arvestama liiklusmärke, heli- ja valgussignaale, tõkkepuu asendit ja reguleerija korraldusi.

(2) Liikleja ei tohi raudteed ületada:

 1) foori keelava tule korral, sõltumata tõkkepuu olemasolust või asendist;

 2) sulguva, suletud või avaneva tõkkepuu korral, sõltumata foorituledest;

 3) reguleerija keelava märguande korral;

 4) viivitades.

§ 59. Raudtee ületamine

(1) Raudteeülesõidukohale lähenedes peab juht olema eriti tähelepanelik. Juht peab sõitma sellise kiirusega, et tal oleks vajaduse korral võimalik sõiduk sujuvalt seisma jätta käesoleva paragrahvi lõikes 2 ettenähtud kohas.

(2) Lähenevale raudteesõidukile tee andmiseks ning käesoleva seaduse §-s 60 loetletud juhtudel peab juht seisma jääma tõkkepuu ees, selle puudumisel vähemalt viie meetri kaugusel esimesest rööpast, asjakohase liiklusmärgi olemasolul aga selle ees.

(3) Tõkkepuuta ja foorita raudteeülesõidukohale tohib juht sõita alles siis, kui ta on veendunud, et ei lähene raudteesõidukit.

Kui hakata jälgima olukordasid raudteeülesõitudel, siis § 19 lg (2) punkt 1 oleks kui hane selga vesi. Sõidukijuhte ei huvita fooritulede näit, oluline on ainult tõkkepuu asend. Ning juhul kui esimene tõkkepuu taga seisev sõiduk isegi ootaks fooritulede kutsumist, annab tema taga seisev juht signaali.

Liikudes raudtee ületamise jälgimisega Lätti ning Leetu, on näha, et autod seisavad foori keelava näidu korral korralikult ülesõidu taga ja ootavad rongi. Isegi valge vilkuva tule korral võeti kiirus enne raudteeülesõitu maha ning veenduti, et rongi ei tule. Aga meil? Meil sõidetakse täiskiirusega üle tuues ettekäändeks, et aga tuled ei vilkunud ju. Ükski süsteem ei ole täiuslik ning rikkeid võib absoluutselt ükskõik millel ükskõik kus ja ükskõik millal ette tulla, seega veenduma peab ohutuses ALATI!

Lätis oli mõned aastad tagasi fooritulede keelava näidu korral raudtee ületamise eest trahv umbes 1500 latti. Meil on see liiklusseaduse kohaselt 100 trahviühikut ehk 400 eurot. Naeruväärne summa. Lisaks tekib küsimus, kui palju on politsei seda rakendanud? Mõnevõrra utoopiana pakuks välja lahenduse, kus kohe peale raudteeülesõitu oleks «kiiruskaamera», mis pildistaks raudteeülesõitudel ületajaid olukorras, kus punased tuled vilguvad. Kaamera rakenduks tööle koos ülesõidu signalisatsiooniga.

Arvestades liikluskultuuri oleks selline range kontroll ohutuse tagamise üle ainus mõeldav viis, kuidas saaks autojuhid sundida enda ja teiste eludest hoolima. Politseipatrulle rakendada rikkumiste vältimise jaoks ei oleks kõige ratsionaalsem – personali on niigi vähe ning distsiplineeritus oleks ainult siis, kui on ka patrull. Ilma patrullita oleks sama ükskõiksus tagasi.

Hetkel tundub, et juhtidel tekib lihtsalt karistamatuse tunne. Kuni nad ennast surnuks sõidavad ja antud juhul kellegi süütu «kõrvalseisja» kaasa võtavad.