Sellega jõuan küsimuseni usaldusest ja sõltumatusest. Nõukogu liikmetel ei ole illusioone, nagu hakkaks inimesed nüüd päevapealt Margus Allikmaad usaldama. Prometheusel oli temaga võrreldes päris lihtne ülesanne. Eks anname endale aru sellestki, et päris paljud ei usalda nüüd nõukogu. Aga mõni inimene on loll ja järjekindel ning selles olukorras tuleb alustada järjekordse silla ehitamisega.
Ainar Ruussaar peaks olema valik, mis näitab just usalduse ja sõltumatuse tõstmist esiplaanile. Hääletus nõukogus näitas, et tänase seisuga on tal toetus, mis oleks seaduse mõttes piisav juhatuse esimeheks saamiseks.
Allikmaa ei ole ajakirjanik. Ainar on. Nõukogu poolt on selge suunis, et juhatuses tuleb rollijaotus ümber teha. Kõik, mis puudutab ajakirjanduslikku sisu ja sõltumatust, läheb Ainari vastutusalasse. Kõik personaliotsused peavad olema juhatuse, mitte juhatuse esimehe otsused. Paragrahv, mis käsitleb mainet kolmandate isikute silmis, on tänasest vallandamise alusena välistatud.
Allikmaa ei ole suur suhtleja, väärtustaja ega õlalepatsutaja. Ainar on. Ja lõppude lõpuks ei tohiks tema puhul olla mitte kahtlusevarjugi, nagu oleks ta mingi poliitilise jõu või majandusliku grupeeringu käpik.
Allikmaa ei ole telemajas oma. Ainar on. See maja ei lähe nahavahelt ära.
Vähemalt minul on usk, et kui ajakirjandusliku poole eest vastutab mees, kes on olnud seal ise ekraanil, ise programmi eest vastutanud ja ise peadirektor olnud, siis üks võtmeküsimus saab õige vastuse. Ülemöödnud neljapäeval küsisin inimestelt, kas juhatuse esimees saab nende murest aru. Enamik ütles, et ei saa. Tundes Ainarit varasemast ajast ning olles kuulnud teda täna nõukogu ees arutlemas, kaasa mõtlemas ja lahendusi pakkumas olen kindel, et tema saab. Anname talle võimaluse.