Reisides ise palju Euroopas ringi, võin öelda, et pole kusagil mujal näinud nii intensiivset teavituskampaaniat kui Eestis. Ometi õnnetused juhtuvad. On ilmne, et vaid ilusatele plakatitele lootma jääda ei saa. Eesti kontekstis tuleb kiiremas korras tegeleda signalisatsioonita ning tõkkepuudeta raudteeülesõitude likvideerimisega pealiinidel, kus reisirongid suuri kiirusi arendavad. Valik on selge – ühetasandilised ristumised tuleb kas varustada tõkkepuudega või sulgeda. Kehtivad standardid on siinkohal absoluutselt tähtsusetud – me räägime inimeludest ning sellest, et suuremate kiiruste ja uute rongide kontekstis on kasvanud ka riskid! Norme tuleb muuta, kui need reaalse olukorraga enam kokku ei sobi.
Ainuke võimalus suurendada ohutust ka tõkkepuuta raudteeülesõitude korral on keelata raskeveokite liiklus nende kaudu. Veoautod põhjutavad kõige tõsisemaid intsidente meie raudteeülesõitudel. Selles mängib oma osa nii veokite suur mass kui ka tõsiasi, et paraku on Eestis veoautojuhtide töö- ja puhkeajareeglite rikkumised pigem normiks kui erandiks. On ilmne, et 10 tundi järjest roolis istunud juhi tähelepanu võib olla hajunud, seda ka raudteeületusel.
Siinkohal on kindlasti lihtne väita, et ülesõitude täiustamine maksab kohutavalt palju.
Samas võtab riik iga-aastaselt Eesti Raudteest välja dividende, mille suurus ulatus mullu nelja miljoni Euroni. Võrdluseks: viimase suurema ülesõidukohtade renoveerimise projekti maksumus Tallinn – Tapa liinil oli ca 600 000 Eurot. Seega võiks ainuüksi ühe aasta dividendide eest viia ellu rohkem kui kuus sarnast projekti. On täiesti mõttetu süüdistada Eesti Raudteed tegevusetuses, kui riik on ettevõttele seadnud niivõrd kõrged nõudmised raha teenimise osas. Ilmselgelt kannatab nii ka raudteeülesõitude ohutus, millesse investeerimiseks lihtsalt raha napib.
Jääb üle vaid loota, et uues ministeeriumis mõistetakse ohutuse tähtsust raudteeliikluses. Ühtlasi on hädavajalik riikliku rahastuse tagamine ülesõitude outuse tõstmiseks. Rahastama peaks seda muuhulgas ka maanteede kasutajad – lõppude lõpuks juhtuvad pea aegu kõik õnnetused ülesõitudel maanteel liiklejate süül. Seega on kohatu, et vaid raudteefirmad peavad sealsesse ohutusse panustama. Praegu aga ei ole aega vaielda selle üle, kes ja mille eest maksma peaks. Ohutuse tõstmiseks tuleb riigi ja Eesti Raudtee koostöös leida kiiresti vahendid juba sellel aastal.