Hannes Luts

FOTO: Erakogu

Õnnetus Raasiku raudteeülesõidul pani ilmselt paljud meist mõtlema rongiliikluse ohutusele. Kuigi nii rasked tagajärjed on Eestis haruldased, ei tasu siiski alahinnata juhtunu kurba märgilist tähtsust – tegemist oli esimese raudteeõnnetusega taasiseseisvunud Eestis, milles hukkus rongis viibinud reisija. Seetõttu on eriti aktuaalne hinnata riske Eesti rongiliikluses ning leida võimalusi nende maandamiseks, kirjutab transpordiekspert Hannes Luts.

Eilse õnnetuseni viis ebasoodsate asjaolude kokkulangemine. Esiteks leidis see aset tõkkepuuta raudteeülesõidul, mistõttu eksisteerib risk, et juht ei pruugi foori punast tuld märgata. Teiseks osales õnnestuses raskeveok, mis oma massi tõttu on ülesõitudel suurimaks ohuallikaks. Kolmandaks sõitis veok rongile külje pealt sisse - nii tekkisid ka vigastused rongi keresse märksa kergemini.

Laupkokkupõrgete korral osutuks meie uued reisirongid vastavalt kehtivatele Euroopa Liidu standarditele nii vastupidavaks, et oht rongis viibijatele oleks märksa madalam. Seega ei saa pidada õigustatuks kriitikat, et uued rongid on ehitatud just kui «plastmassist» või «papist». Küll aga on küljelt sissesõidu korral risk tõepoolest suurem, kuna uute rongide reisijatesalong paikneb madalamal ning saab kokkupõrkel esmase löögi enda peale.
Samas vastavad Eesti kaasaegsed rongid juba täna mitmeid kordi rangematele ohutusnõuetele, kui üks kõik milline tavamaanteesõiduk. Siiski pole reisironge mõistlik lausa tankideks ehitada. Põhirõhk peab jääma ikkagi ennetusele. Selle peamine tagatis on aga raudteeülesõitude suurem ohutus.

Üks Saksamaa raudteeohutuse ekspert on öelnud väga tabavalt, et parim raudteeülesõit on selline, mida pole olemas. Maantee ja raudtee ühetasandilised ristumised on raudteeliikluse jaoks konkurentsitult suurim riskifaktor. Seega on ülimalt oluline laiaulatuslike meetmete kasutamine selleks, et õnnetuste tõenäosust minimeerida.
Eestis armastatakse pidevalt rääkida, et liiklejad peavad oma käitumist muutma. Juba aastaid on Operation Lifesaver Estonia vahendusel ellu viidud teavituskampaaniaid ülesõitude ohutuse teemal.

Reisides ise palju Euroopas ringi, võin öelda, et pole kusagil mujal näinud nii intensiivset teavituskampaaniat kui Eestis. Ometi õnnetused juhtuvad. On ilmne, et vaid ilusatele plakatitele lootma jääda ei saa. Eesti kontekstis tuleb kiiremas korras tegeleda signalisatsioonita ning tõkkepuudeta raudteeülesõitude likvideerimisega pealiinidel, kus reisirongid suuri kiirusi arendavad. Valik on selge – ühetasandilised ristumised tuleb kas varustada tõkkepuudega või sulgeda. Kehtivad standardid on siinkohal absoluutselt tähtsusetud – me räägime inimeludest ning sellest, et suuremate kiiruste ja uute rongide kontekstis on kasvanud ka riskid! Norme tuleb muuta, kui need reaalse olukorraga enam kokku ei sobi.

Ainuke võimalus suurendada ohutust ka tõkkepuuta raudteeülesõitude korral on keelata raskeveokite liiklus nende kaudu. Veoautod põhjutavad kõige tõsisemaid intsidente meie raudteeülesõitudel. Selles mängib oma osa nii veokite suur mass kui ka tõsiasi, et paraku on Eestis veoautojuhtide töö- ja puhkeajareeglite rikkumised pigem normiks kui erandiks. On ilmne, et 10 tundi järjest roolis istunud juhi tähelepanu võib olla hajunud, seda ka raudteeületusel.
Siinkohal on kindlasti lihtne väita, et ülesõitude täiustamine maksab kohutavalt palju.

Samas võtab riik iga-aastaselt Eesti Raudteest välja dividende, mille suurus ulatus mullu nelja miljoni Euroni. Võrdluseks: viimase suurema ülesõidukohtade renoveerimise projekti maksumus Tallinn – Tapa liinil oli ca 600 000 Eurot. Seega võiks ainuüksi ühe aasta dividendide eest viia ellu rohkem kui kuus sarnast projekti. On täiesti mõttetu süüdistada Eesti Raudteed tegevusetuses, kui riik on ettevõttele seadnud niivõrd kõrged nõudmised raha teenimise osas. Ilmselgelt kannatab nii ka raudteeülesõitude ohutus, millesse investeerimiseks lihtsalt raha napib.

Jääb üle vaid loota, et uues ministeeriumis mõistetakse ohutuse tähtsust raudteeliikluses. Ühtlasi on hädavajalik riikliku rahastuse tagamine ülesõitude outuse tõstmiseks. Rahastama peaks seda muuhulgas ka maanteede kasutajad – lõppude lõpuks juhtuvad pea aegu kõik õnnetused ülesõitudel maanteel liiklejate süül. Seega on kohatu, et vaid raudteefirmad peavad sealsesse ohutusse panustama. Praegu aga ei ole aega vaielda selle üle, kes ja mille eest maksma peaks. Ohutuse tõstmiseks tuleb riigi ja Eesti Raudtee koostöös leida kiiresti vahendid juba sellel aastal.