Rongiõnnetusse sattunud reisija: ärkasin müra ja tolmupilve peale

Raasiku ülesõidul toimunud rongiõnnetusse sattunud reisijad Foto: Mihkel Maripuu

Raasikul avariisse sattunud rongis reisijana sõitnud Aegviidu Päästeseltsi vabatahtlik päästja Ants Raava ärkas müra ja tolmupilve peale. Tema sõnul olid reisijad pärast õnnetust rahulikud ja abivalmid.

Juhtusin koju sõitma Raasikul õnnetusse sattunud Tartu rongis. Kokkupõrke hetkel magasin ning on päris omapärane kogemus ärgata selle peale, et ümberringi on meeletu müra ja tolmupilv. Silmanurgast näed enda poole lendavat aknaklaasivihma ning kaardunud aknaraami, mõtteid tegelikult ei ole ning keha otsib reflektoorselt varjulisemat kohta.

Peale rongi peatumist olin ümbritsevat nähes täiesti veendunud, et päris palju inimesi vajab abi. Tundus võimatuna, et selliste füüsiliste jõudude mõjul, nagu seda oli auto poolt rongi rammimine, osade vagunite rööbastelt välja veeremine, kõige sellega kaasnev äkkpidurdus, istmetelt lendavad inimesed ja asjad ning osaliselt purunenud aknaklaasid, keegi palju viga ei saanud. Tegelikult ei saanud. Täpsemalt öeldes - sai palju vähem, kui oleks võinud sündmuskohal olevat pilti nähes oodata. 

Oluline tuleb aga minu arvates nüüd. Ma olen harjunud artiklites, telesaadetes, erinevates aruteludes ja jumal teab kus veel kuulma eestimaalaste vähesest heasoovlikkusest, abivalmidusest ja teiste aitamise soovist, aga Tartu rongis nägin ma vastupidist. Inimesed käitusid väga rahulikult, aidati üksteist püsti ja vagunist välja, tõsteti pakke ning uuriti kas kõik on korras.

Rõhutan sõna «eestimaalased», sest keelel ei olnud ei olnud eile pärastlõunal Raasikul mingit tähtsust. Keegi ütles midagi vene keeles, vastati eesti keeles, kõik sujus ning mulle tundus, et inimesed tundsid ennast hoolimata juhtunust võrdlemisi kindlalt.  

Minu kiitus ka rongi piletimüüjale, kes igati abivalmis moel ringi askeldas ja valjuhäälselt  inimesi peatselt saabuvatest asendusbussidest teavitas. Isegi siis, kui bussid ei tule kohe, on oluline õnnetuse üle elanud reisijatega tegeleda ning infot jagada. Seda mitte tehes ebakindlus ainult süveneb. Tubli töö!

Vabatahtliku päästjana sain kinnitust sellele, et esmatähtis on inimeste enda oskus õnnetuse puhul otsuseid vastu võtta ja tegutseda. Nii pääste kui kiirabi jäävad tinglikult öeldes «alati hiljaks», sest nende välja sõitmise hetkel on õnnetus juba juhtunud ning keegi juba vajab toetust, hoolitsust ja abi.

Toetan kahe käega Raasikult traumapunkti viidud noore naise mõtet, kes  kiirabi oodates rongiküljes olevat auku vaatas ja mõtlikult lausus: «Nüüd lähen küll esmaabikursustele». Jõudu talle selle otsuse elluviimisel, sest esimene aitaja on tavaliselt mitte kiirabimeedik, vaid õnnetuse hetkel kõige lähemal viibiv inimene. Olgu selleks pereliige, sõber, naaber või lihtsalt mööduja.