Juhtkiri: ehitame maja...

Uute kodude hädast ja viletsusest. Foto: Urmas Nemvalts

Kinnisvarabuumi valusad õppetunnid

Paljude toredate eesti lastelaulude seas leidub ka Pilvi Üllaste «Ehitame maja», millega on üles kasvanud mitu põlvkonda. Meenutame: maja ehitamine on niisama lihtne ja lõbus nagu laulukese enda meeldejääv viiski ning tasuks tuleb kodusoojus, millest saavad edaspidi osa kallid külalisedki.

Kuid laulusõnades leidub ka rida, mis ütleb, et soovitud tulemuse saavutamiseks tuleb ehitustööd teha «hoolsalt, valvsalt, plaani järgi tipp ja topp». Paraku näib, et niisugused elementaarsed tõed, nagu hoolsus ja valvsus, on kippunud viimastel aastatel eriti uuselamurajoonides kergesti meelest minema.

Mis puutub plaanidesse, siis neid loomulikult peeti ja mõnedki plaanipidajad (arendajad) on pungil kukruga juba nelja tuule poole kadunud. See tähendab, et paljud kodu ostnud võivad küll oma «uues ahjus saiakesi küpsetada», kuid «soojas toas tantsu löömise» tuju ei pruugi seejuures olla. Tulevik paistab tume nagu äikesepilv horisondil.

Kuidas kirjeldada teisiti olukorda, kui oled võtnud eluasemelaenu 30 aastaks, kuid ostetud eluase vajab juba kümne aasta pärast vaata et kapitaalremonti. Palju seal siis puudub, kui isegi poole aasta eest valminud majas möllavad juba vamm, hallitus ja muud õudused. Aga just niisuguseid näiteid asjatundjad tänases Postimehes kirjeldavad.

Küllap leidub buumiaegsete ehitiste seas kõikvõimalikke positiivseid ja negatiivseid näiteid. Kuid praaki on ikka kahtlaselt palju. Omamoodi tormihoiatuse andis nii ­tänavune külm ja lumerohke talv, mis lammutas katuseid, kui ka kevadine suurvesi, mis pani proovile vundamendid ja keldrid.

Ilmselt oleks ülekohtune süüdistada ainuüksi ehitajaid, ehkki viimne kui topsisõber end vahepeal kogemustega meistriks tituleeris. Peasüüdlane pole ka ehitusjärelevalve, ehkki selles valdkonnas on väga tõsiseid probleeme (tuletades meelde üht allakukkunud moodsat kinolage). Võib-olla on siis süüdlane töö tellija ise, kes tahtiski nii tööd kui materjali kätte saada võimalikult odavalt? Või siis ikkagi ahne arendaja, keda miski ei huvitanud? Kohalik omavalitsus? Riik?

Süüdistamise asemel peaksime pigem järele mõtlema. Ja mõtteainet jagub, sest ehkki näited lörri läinud ehitistest on kindlasti erinevad, jagub vastutus kinnisvarasektoris tehtud ebamõistlike valikute eest üsna ühtlaselt osaliste vahel laiali.

Moraal on tegelikult lihtne – vigadest tuleb õppida. Ehkki arusaadavalt ei lohuta see karvavõrdki neid inimesi, kes on juba raskustesse sattunud või seisavad ebameeldivustega silmitsi lähiaastail. Buumi õppetund on valus.