Pärtel-Peeter Pere: kuidas Brüsselis Eesti asja ajada

Pärtel-Peeter Pere Foto: SCANPIX

Brüsselis on kõva konkurents ja suured isiksused. Eesti rahvaarvu tõttu on meie saadikute roll ja vastutus palju suurem. Keda iganes maikuus valida, tuleb arvestada rahvusvahelist konteksti ja seda, kas kandidaat seal hakkama saaks. Mitte ainult meie huvide pärast: Brüsselis on vaja Euroopa asja ajada. Ainult Euroopa asja ajades on võimalik ajada Eesti asja. Kes seda ei mõista ja kel pole vajalikke eeldusi, kaob Brüsseli hoovustes ära, kirjutab arvamusportaalis Pärtel-Peeter Pere.

Kui Eesti saadikud soovivad Euroopa Parlamendis meie huvide nimel töötada, ei seista ühtäkki silmitsi 745 välismaalasega. Esmalt tuleb liitlasi leida, näiteks mõni autoriteetne britt või sakslane. Järgmine voor on kas oma fraktsioon või paarikümnepealine parlamendikomisjon. Nüüd on hääl olemas ja punkt päevakorras, väiksusest on üle saadud. Edasine sõltub Eesti saadiku enda argumenteerimisoskustest ja veenvusest. Ja seda meie riigi suurus ei mõjuta.

Kui teisi meie mure ei huvita

Aga rahvuslikud erihuvid? Vähestel juhtudel oleme kas üksi või balti riikidega endale nt põllumajandustoetusi kauplemas. Argine europarlamendi päevakord aga Eesti huve ilmtingimata ei sisalda, tuleb need ise osata sinna sisse lülitada. Ega muud: tuleb leida ühine nimetaja teistega. Näiteks oli kuni viimase ajani raske lääne-eurooplastele seletada meie Mistrali ja Venemaa muret. Lahendus: rääkida Euroopast kui demokraatia etalonist ja tema sobimatusest eksportida relvi inimõigusi ja isikuvabadusi rikkuvatesse riikidesse.

Saudi-Araabia ja Saksa tankitehing ja kõrgtehnoloogiahiidude pealtkuulamist võimaldavate seadmete müümine kõnetab laiemat publikut. Andmekaitse ja privaatsus on tõsine erakondade- ja riikideülene mure. Nii on saanud aastaid lisada resolutsioonidesse, konverentsidele ja uuringutesse ka Mistrali peatükke. Euroopa asi on Eesti asi.

Keeled suhu ja Euroopasse

Kõige alus on aga ühine keel. Eesti saadik peab oskama v ä h e m a l t head inglise keelt. Selle valdamine on Euroopas väikerahva esindajana (!) niivõrd elementaarne ja vajalik, et sellest on piinlik kirjutadagi. Seda eitada aga lühinägelik ja rumal. Jah, kõik võivad kandideerida eurovalimistel. Jah, tehniliselt ei pea mitte midagi oskama: ei ajalugu, rahvusvahelist õigust, keeli ega kombeid. Kuid esitagem kainemõistuslik küsimus: miks saata Brüsselisse inimene, kes ei oska teistega sama keeles suheldagi?

Tõsi, ELis tõlgitakse pea kõik dokumendid. Jonni ajades võib eestikeelseid protokolle, päevakavasid ja raporteid ju oodata, et hiljem kabinetivaikuses, sündmustest nädalaid maha jäänud, tööd teha. Valdav enamik asju aetakse aga inimestega rääkides. Parlamendis on saadiku (riikide- ja erakondadeülesel) võrgustikul ja tema suhtlusvõimel äärmiselt suur roll.

Brüsseli igavus ja eestlaste vaikimine

Lisaks rahvusvahelises keskkonnas hästi hakkama saamisele peavad saadikud ka mõistma Euroopa kui terviku ees seisvaid ebamugavaid väljakutseid. Eelolevad debatid annavad ehk kandidaatide europädevusest aimu. Loodetavasti ei hakka meie lehe- ja meediaruumis domineerima Euroopas pead tõstev äärmuslus: Marine Le Pen, Geert Wilders ja Edgar Savisaar on kõik toetanud selge sõnaga Venemaa tegutsemist Ukrainas. Vast kulub rohkem eetriaega Euroopa ehk Eesti asja arutamisele.

Kui lähetada Brüsselisse inimene, kes rahvusvahelist nooti ei jaga, siis on see meie riigi kaotus. Kes europarlamendis euromängu ei tunne, saadetakse piltlikult tagumisse pinki. Kas sinna tagapinki need saadikud ära kaovadki? Mitte ilmtingimata. Nii mõnedki alamjärgu saadikud väljastavad pressiteateid kellegi tähtsaga ühes ruumist olemisest (!) või kui tugevalt nad arvavad sedasama, mida nädal aega maailma suurimad ajalehed kirjutanud on. Poliitikul on sündmusi ja arenguid vaja siiski ette näha.

Millest siis see paljuräägitud vaikus? Brüsselis on palju, mis on ühtaegu tohutult põnev ja äärmiselt igav. Parlament on haarav juba nõuniku seisukohast, kui töö käib ELi Välisteenistuse loomisega või Arktika kaitsega keskkonnasaaste ja Venemaa vastu. Aga keda see küsimus, protsess, selle tulemus või isegi eelnenud lause huvitab? Elu näitab, et väheseid. Ameeriklaste teleseriaal «House of Cards» vallutas maailma. Kas Euroopas tuleb lähiajal oma, «Paberist Tiiger»? Selle kohta kusjuures mõtteid ning üksikuid projekte isegi jagub. Aga huvi...

15. mail lastakse eetrisse teledebatt, kus esinevad kandidaadid Euroopa Komisjoni presidendi ametikohale (Martin Schulz, Jean-Claude Juncker, Guy Verhofstadt). Algatus on ju väga hea, aga enamus on praegu väga skeptiline. Kui see infopolitik ei tööta tipptasemel, kuidas peaks see saadikutegagi töötama?

Konkreetsem ülevaade saadikutest

Euroopa asjade korralikud ja regulaarsed käsitlused on harv nähtus. Meie välisuudised on Stockholmi sündroomi põdevad Venemaa laualt pudenevad leivapurud, pildid Putin kalalkäigust või need, kus keegi vahutava suuga marurahvuslane lubab impeeriumi taastada. Ning seda juba enne Ukraina kriisi! Kui parimagi tahtmise juures ei õnnestu huvi luua ja laiendada (euro)välisuudiseid - eks selle peale ole varemgi mõeldud -, võib teha ju muid ettepanekuid, näiteks eurosaadikute iga-aastase ühise aruandluse või hinnangute kohta.

Jalgratast selle tarvis leiutama ei pea. Maailmatasemel ülikool London School of Economics, eesotsas euroteadur Simon Hixiga on mõttekodadega koostöös loonud avaliku portaali Votewatch.eu. Seal saab tutvuda, kuidas Teie valitud eurosaadik on hääletanud nt teatud geneetiliselt muundatud maisitoote keelustamise küsimuses. Leidub ka edetabeleid, mille abil saab saadiku tööd hinnata. See on akadeemilisel ehk võimalikult objektiivsel baasil loodud tunnustust leidnud leht, vaba suvalistest sotsiaalmeedia kommentaaridest.

Sisulise arutelu võimalus

Selle kõige taustal jõuamegi sinna, et eurovärgist parema arusaamise nimel on tarvis süveneda. Euroopat on ehitatud alates selle loomisest seadus seaduse, leping lepingu haaval. Otsustatakse, et inimesed võivad piiriülest äri teha, koguni oma firma naaberriigis püsti panna. Mis õiguslikel alustel lepinguid tehakse ja tülisid lahendatakse? Kas firmaomanik võib perekonna teise riiki kaasa võtta? Kas tervisekindlustus kehtib samasugustel tingimustel? Selline Jean Monnet' lähenemine hakkab aga ajale jalgu jääma.

Liit on liiga suur, väljakutsed on teised, loodud süsteem juba niigi keeruline, välismaailma surve pressib peale. Lahendus: kas tugevam Euroopa (föderalism) või iga riik, suur ja väike, veelgi rohkem oma huvide eest võitlema?

Üks võimalus arutleda sisuliselt Euroopa hetkeseisu ja tulevikuväljavaadete üle avaneb 17. aprillil Tallinna Ülikoolis. Seal esitleb Hollandi poliitfilosoof Luuk van Middelaar oma auhinnatud raamatu «Teekond Euroopasse» eestikeelset tõlget. Tegemist on mehega, kes on pälvinud tunnustust Euroopas ja laiemas maailmas (lähiajal ilmub ka araabia- ja hiinakeelne tõlge). Ühtlasi esineb Herman Van Rompuy nõunikuna töötav autor ettekandega, mis tema tausta arvestades peaks andma külluses inspiratsiooni meie kevadisele euroarutelule. Kõik on teretulnud!

Autor on Euroopa Parlamendi liikme Indrek Tarandi nõunik.