15. mail lastakse eetrisse teledebatt, kus esinevad kandidaadid Euroopa Komisjoni presidendi ametikohale (Martin Schulz, Jean-Claude Juncker, Guy Verhofstadt). Algatus on ju väga hea, aga enamus on praegu väga skeptiline. Kui see infopolitik ei tööta tipptasemel, kuidas peaks see saadikutegagi töötama?
Konkreetsem ülevaade saadikutest
Euroopa asjade korralikud ja regulaarsed käsitlused on harv nähtus. Meie välisuudised on Stockholmi sündroomi põdevad Venemaa laualt pudenevad leivapurud, pildid Putin kalalkäigust või need, kus keegi vahutava suuga marurahvuslane lubab impeeriumi taastada. Ning seda juba enne Ukraina kriisi! Kui parimagi tahtmise juures ei õnnestu huvi luua ja laiendada (euro)välisuudiseid - eks selle peale ole varemgi mõeldud -, võib teha ju muid ettepanekuid, näiteks eurosaadikute iga-aastase ühise aruandluse või hinnangute kohta.
Jalgratast selle tarvis leiutama ei pea. Maailmatasemel ülikool London School of Economics, eesotsas euroteadur Simon Hixiga on mõttekodadega koostöös loonud avaliku portaali Votewatch.eu. Seal saab tutvuda, kuidas Teie valitud eurosaadik on hääletanud nt teatud geneetiliselt muundatud maisitoote keelustamise küsimuses. Leidub ka edetabeleid, mille abil saab saadiku tööd hinnata. See on akadeemilisel ehk võimalikult objektiivsel baasil loodud tunnustust leidnud leht, vaba suvalistest sotsiaalmeedia kommentaaridest.
Sisulise arutelu võimalus
Selle kõige taustal jõuamegi sinna, et eurovärgist parema arusaamise nimel on tarvis süveneda. Euroopat on ehitatud alates selle loomisest seadus seaduse, leping lepingu haaval. Otsustatakse, et inimesed võivad piiriülest äri teha, koguni oma firma naaberriigis püsti panna. Mis õiguslikel alustel lepinguid tehakse ja tülisid lahendatakse? Kas firmaomanik võib perekonna teise riiki kaasa võtta? Kas tervisekindlustus kehtib samasugustel tingimustel? Selline Jean Monnet' lähenemine hakkab aga ajale jalgu jääma.