FOTO: Urmas Nemvalts

Vastuluure pilguga koostatud ülevaade Venemaa mõjutustegevusest on traditsiooniline kaitsepolitsei aastaraamatu osa. Needsamad Putini režiimi tegevused, mida on ka varasemates aastaraamatutes käsitletud ja mis võisid paljudele tunduda mõjult väikesed ja väheolulised, on nüüd Ukraina näitel kõigile selgelt paigutatavad laiemasse impeeriumi taastamise eesmärgi raamistikku. Pole võimalik mööda vaadata Krimmi annekteerimisest ja praegu Ida-Ukrainas kulgevatest jõhkratest sündmustest.

Putini enda ja ta lähikondlaste kõned ning Kremli propaganda räägivad praegu ülima selgusega sellest, mida veel mõni aeg tagasi võidi pidada pisut paranoiliste kalduvustega vaatlejate liiga suurteks hirmudeks. Nii ütleb ka peadirektor Sinisalu aastaraamatu avasõnades, et need sündmused on avanud rahvusvahelise avalikkuse silmad Putini režiimi ohtlikkuse ja natsionalistliku olemuse suhtes. Venemaa nn kaasmaalaspoliitika tegelikud eesmärgid on saanud täiesti ilmseks.

On loomulik ja vajalik, et kaitsepolitsei jagab Eesti avalikkusega teadmisi Putini režiimi mõjutustegevusest ja muutustest selles. See, et Eesti venekeelses kogukonnas pole äärmuslusel laia kandepinda, ei ole kahtlemata pannud Kremli režiimi muutma oma pikaajalisi eesmärke, küll aga kohendatakse taktikat vastavalt olukorrale.

Samas saab öelda, et võrreldes mitmete varasemate aastatega on seekordne kaitsepolitsei aastaraamat hillitsetud – võiks öelda, et «kohtukindel». Selle fotodki kujutavad peaasjalikult kas juba kohtus süüdi mõistetud kurjategijaid või on väheütlevad. Kaitsepolitsei on seekordse aastaraamatu koostamisel ilmselgelt valinud üldhariva ja moraliseeriva võtme ning püüdnud vältida pahameelt tekitavaid kahemõttelisusi.

Kui meenutada varasemate aastaraamatute stiili ja ka käimasolevaid kohtuasju, paistab see olevat märkimisväärne muutus. Samas võib ka öelda, et kui varasematel aegadel võis Venemaa mõjutustegevuse olemusele ja meetoditele tähelepanu tõmbamiseks tõesti olla vaja ühiskonda raputavaid väljaütlemisi ja vihjeid, siis praegustes oludes on Putini režiimi tegevuse olemus ja eesmärgid sedavõrd ilmsed, et sellele Eesti avalikkuse jaoks omakorda vindi peale keeramine pole lihtsalt tarvilik. Tähelepanu on niigi garanteeritud.

Süstemaatiline ülevaade ohtudest langeb praegu kahtlemata vastuvõtlikule pinnasele, vaatamata sellele, et seekordses aastaraamatus suuri ja põrutavaid uudiseid pole. Mõne üksikjuhtumi kirjelduse kohta – näiteks kurjategijate kava sokutada linnavolikokku oma esindaja – võib küll küsida, kas tegu on tõesti ulatusliku probleemiga, kui muud näited puuduvad. Siiski on tegu ohutüübi väljatoomisega ja sellisena ilmselt tulebki neid näiteid võtta.