Andres Vosman: kaitse halli ebakindluse vastu

Andres Vosman Foto: Erakogu

Arutelud selle üle, kas lääneriigid meid taas maha ei müü, ei vii meid Eesti julgeoleku kindlustamisel edasi, kirjutab kaitseministeeriumi poliitika ­planeerimise osakonna ­juhataja Andres Vosman.

Arutelud Eesti julgeoleku- ja kaitsepoliitika üle Eesti meedias ning ka erakondade vahel on suurtes küsimustes aastate vältel olnud üldiselt üksmeelsed. Debatt NATO liikmesuse, kaitsekulude taseme ja ajateenistuse osas on olnud sisukas, aga mitte terav. Selle kõrval on ekspertide vaidlused näiteks tankide võimaliku hanke üle küll kahtlemata olulised, ent teisejärgulised. Väga hea, et nii on – saamegi oma energiat kulutada vahest teiste, tõelist mõtteteravust vajavate küsimuste lahendamiseks.

Siiski on ka erandeid. Sellesama lehe veergudel on hiljuti väidetud, et «NATO lennukid Ämaris, roteeruvad USA üksused või, veel parem, alaline NATO baas» ei oma seost heidutusega, kuna «seda tüüpi väeosadel» pole «mingit praktilist rolli Eesti kaitsmisel». Lisaks on arvatud, et tekkiv liitlaste kohalolek pigem provotseeriks Venemaad meiesuunalisteks sammudeks ja lõppude lõpuks müüks lääs meid Moskvale nagunii maha, sest suurriigid niimoodi teevadki ja ajalugu seda tõestabki. Paranoilisemal lugejal aktiveeruvad selliste mõtete peale vahest psühholoogilise kaitse immuunsüsteemid. Ma pole kindel, kui levinud selline mõtteviis Eesti ühiskonnas on, aga kuna tegemist on üsna põhimõttelise teemapüstitusega – kriitika Eesti julgeolekupoliitika lähte-eelduste aadressil –, tuleb seda adresseerida.

Jah, Eesti taotleb NATO liitlaste sõjalist kohalolekut Eesti territooriumil vastuseks Vene agressiivsele välispoliitikale. Seda on avalikult kinnitanud nii eelmine kui ametis olev valitsus. Senised signaalid Euroopast ja Ameerikast annavad alust arvata, et meie taotlus saab positiivse vastuse. Samas on see, kuivõrd «alaliseks» selline kohalolek kujuneb ja mis tüüpi üksused või võimed meie regiooni ülepea tuleks, veel lahtine. Alalisus sõltub ohu pikkusest. Arutelud sel teemal käivad nii kõrgemate sõjaväelaste kui diplomaatide tasandil NATO peakorteris Brüsselis, Washingtonis ning ka teistes pealinnades. Mistõttu on kummaline lugeda, et «seda tüüpi väeosad» – kui me isegi veel ei tea, millest jutt – heidutusväärtust ei oma.

Kuid tundub, et see polegi kolumnisti jaoks oluline. Artikli mõte on süstida usku, et NATO ei toimi, või parimal juhul toimib ainult suuremate liitlaste jaoks. Eestit ei aitaks sõjaliselt nagunii keegi, nagu ei aitaks ka Eesti ise näiteks rünnaku alla sattuda võivat Lätit (sic!). Me pole ikkagi nagu päris ­klubiliikmed. Kusjuures sama argumentatsioon sisaldab tihti ka arvamist, et küll Soomele ja Rootsile NATO appi tuleks, kuna nad on ju ikkagi pärisriigid. Samas minnakse selliste teooriate sõnastamisel mööda põhilisest ehk küsimata jääb, mis saaks alliansist ja selle usutavusest, kui artikkel 5 NATO-vastase sõjalise agressiooni korral välja kuulutamata jääks. Olgu siinkohal mainitud, et eraldusmärkideta «vabatahtlikud» ei veena demokraatlikku üldsust ei Krimmi ega Ida-Ukraina puhul, veel vähem veenaks mainitud hüpoteetilise «Läti regioonikeskuse» stsenaariumi korral. Omaette teema, aga üleüldse on ses kontekstis mõttetu võrrelda NATO liikmesriiki Ukrainaga. Mööda minnakse ka sellest, mida tegelikult tähendab heidutus NATOs ja miks on tänasel päeval pikaajalise kohaloleku kasuks otsustamine heidutuse nime all rohkem kui märkimisväärne.

NATO strateegia põhikomponendiks üle kuue kümnendi ongi olnud heidutus. Nagu me teame, on see olnud edukas strateegia, kuna NATOt pole seni ükski riik rünnata julgenud. Heidutus tähendab, et vaenlane mõistab, et riskid, mida agressioon alliansi vastu kaasa tooks, ületavad võimaliku kasu. Sõjaline akt ühe liitlase vastu, nii väike kui ta ei oleks, seab agressori enda eksistentsiaalse julgeoleku ohtu. See tähendab konflikti ärahoidmist. Heidutus kui piits on NATO ajaloos, kord rohkem ja siis jälle vähem, käsikäes käinud lepitushoiakuga. Venemaa osas on lääs alates 1991. aastast peamiselt rõhutanud viimast ehk präänikut. Püüame ikka heaga, püüame neid mõista, ehk muutub siis ka Venemaa normaalseks riigiks ja koguni partneriks. Praeguseid sündmusi hinnates võiks olla selge, et selline lootus pole kaasa toonud soovitud tulemusi. Venemaa käitumine on ohtu seadnud Euroopa julgeoleku, omades kaudselt mõjusid terve maailma julgeolekukorrale.

Küsigem, mis on sellises olukorras NATO kui organisatsiooni, aga ka võimaliku agressori kõrval elava väikeriigi valikud. Neid pole palju. Utreerides võiks ajaloost paralleele tõmmata Lääne-Berliini või Lääne-Saksamaa valikutega, kuid tuhandeid operatiivvalmiduses tuumarelvi ja kümneid diviise me oma territooriumile täna ei vajaks ega ilmselt tahakski. Ometi tundub aeg-ajalt, et ainult sellist mõõtu julgeolekugarantiid paneks mõningaid meist uskuma, et NATO päriselt toimib. Mnjaa, on ju kõigest sümboolne, et ­NATO-l on operatiivplaanid teiste hulgas ka Eesti kaitseks. Ning jah, muidugi lahkuksid siia tulevad üksused esimese paugu ajal. Kas tõesti?

Arutelud selle üle, kas artikkel 5 ikka kehtib või et kas lääneriigid meid taas maha ei müü, ei vii meid Eesti julgeoleku kindlustamisel edasi. Kui mõned eelistavad arvata, et lääs on valmis aastakümnete jooksul üles ehitatud kollektiivkaitsesüsteemist kergekäeliselt loobuma, siis palun väga. Jah, loomulikult tuleb investeerida piiriäärsetesse piirkondadesse ja kohalikku venekeelsesse kodanikkonda. Sidus ühiskond, rahvusvähemuste riigilojaalsus ja sisejulgeoleku tagatus on mõistagi esimene kaitsevall mistahes agressiooni ees, olles muu hulgas ka Ukraina üks õppetunde. Aga selle kõrval pisendada või tahtlikult moonutada sõjalise kohaloleku ja heidutuse tähtsust tundub pehmelt öeldes lühinägelik.