Nils Niitra: päästeameti uputatud maine

Nils Niitra
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nils Niitra
Nils Niitra Foto: Postimees

Saaremaal alajahtub vees surnuks päästevestiga poiss, sest lähimas päästekomandos pole ainsatki päästepaati – paat tuleb meritsi mitmekümne kilomeetri kauguselt Kuressaarest. Tamula järves upub kolm meest, kaks neist päästetöötajad, sest nad läksid õhtul poole kümne ajal tuulisele järvele kipaka paadiga ja ilma päästevestideta. Teadaolev info viitab sellele, et mehed tegelesid röövpüügiga.

Perekonnad on jäänud ilma lähedastest inimestest, ent lisaks vees alajahtuda lastud lapsele ja kolmele uppunud mehele on minu silmis uputatud Eesti päästeteenistuse maine. Juhtumit menetlevad politseinikud üritavad olla delikaatsed, aga minu arvates ei tohiks selles Tamula loos olla midagi delikaatset. Kindlasti peaks kohtuarstliku ekspertiisi käigus välja selgitama ka selle, kas järvele minejad olid kained. Kogu lugu tuleks avalikkuse ette tuua ja teha sellest väga karmid järeldused.

Saaremaa loost kõneledes ei ole meie päästeametil enam suurel osal riigi territooriumist elupäästevõimekust. Päästeametil paistab jaguvat kalleid, mitusada tuhat eurot maksvaid tuletõrjemasinaid, aga juhtkonnal napib raha või mõistust, et soetada igale saare päästekomandole 1000–2000 eurot maksev paat. Hale! Abitu! Häbiväärne!

Ja kuidas ma saan nüüd võtta tõsiselt päästeametnikke, kes käivad kodudes krõbedaid trahve tegemas selle eest, et inimesel on suitsuanduri patareid vahetamata, kui nüüd uppusid nende kolleegid säärastel asjaoludel? Päästja peaks olema eeskujuks kõiges, mis puutub turvalisusesse. Ei käi need asjad niimoodi, et kui vahetus saab läbi, siis teeme, mida tahame.

Äkki peaks keegi ametist tagasi astuma? Kuno Tammearu on olnud päästeameti eesotsas juba ligi aasta, minu arvates peaks tema võtma vastutuse. Uus siseminister on olnud ametis liiga vähe, et nõuda temalt äsjaste juhtumite pärast tagasi astumist.

Olen alati võidelnud ajakirjanikuna selle nimel, et meie päästjad ja politseinikud saaksid väärilist palka ja komandode hulka ära ei nuditaks. Iseäranis sooja südamega suhtun päästjatesse, kes on reeglina toredad mehed ja avatud suhtlejad. Paraku on palgad visad tõusma ning politseinike ja päästjate hulk ­aina kahaneb. Võib-olla läksid mehed tormisele järvele võrke välja võtma, sest said sealt pere toidulauale toidulisa, mida polnud vaja hankida kasinast palgast? Me ei saa seda enam nende käest küsida.

Ma tõesti loodan, et enam ei juhtu midagi Saaremaa või Tamula loo sarnast, paraku on põhjust selles kahelda, kui midagi ette ei võeta ja kui keegi päästeameti kõrgemast juhtkonnast ei võta isiklikku vastutust.

Avaldan kaastunnet hukkunute omastele ja kamraadidele. Tean, et mõnigi neist neab mu seda kommentaari lugedes maapõhja, aga kallid inimesed, see kõik oleks võinud jääda olemata, kui ...

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles