Karin Hallas-Murula: arhitektide väidetavast üleproduktsioonist

Karin Hallas-Murula Foto: Erakogu

Eesti Kunstiakadeemia ei ole suutnud katta ühiskonna ootusi arhitektide osas, seetõttu oli TTÜs arhitektuuriõppe avamine igati õige samm, leiab TTÜ arhitektuuri- ja urbanistikainstituudi külalisprofessor Karin Hallas-Murula, vastates arhitektide liidu pöördumises kõlanud väidetele, justkui oleks Eestis juba aastaid arhitektide üleproduktsioon.

Eesti Arhitektide Liit (EAL) on võtnud tuurid üles, kurtes Eestit ähvardava arhitektide üleproduktsiooni üle, ning üritab oma pöördumistes ikka veel vaidlustada Tallinna tehnikaülikoolis juba kahe aasta eest hästi käima läinud arhitektuuriõpet. Olen sel teemal juba kirjutanud (Õpetajate Leht 22.11.2013), kuid näib, et teema pole ammendunud. Jätkuvalt võimendatakse pooltõdesid ja väänatakse fakte.

Mis mured arhitektide liidul siis on? Kunstiakadeemial (EKA) ei ole enam arhitektuurihariduse monopoli ja tulevik on tume. Juba eelmisel aastal oli TTÜ arhitektuuri sisseastumiskonkurss kõrgem kui kunstiakadeemia oma. See näitas selgelt, et arhitektuuriõppe avamine TTÜ-s oli õige ja oodatud samm. Erinevalt EAL tekitatud ettekujutustest põhineb TTÜ arhitektuuriõpe valitsuse otsusel, TTÜle on antud Eesti arhitektuurihariduse õppekavagrupi peavastutus, loodud on TTÜ arhitektuuri- ja urbanistikainstituut, TTÜ arhitektuuri õppekava on rahvusvaheliselt akrediteeritud ning lõpetajad saavad arhitektikutse. TTÜ pakub hetkel ainsana Eestis arhitektuuriõpet kogu ulatuses, algastmest kuni doktorantuurini (mida EKA, kellelt doktorantuuriõigus 2011 ära võeti, kuna sealt pole iial tulnud ühtki arhitektuuridoktorit, hakkab nüüd teisel katsel uuesti üles ehitama).

TTÜs õpib täna juba 56 arhitektuuritudengit (sh kaks magistrikursust, esimene alustas 2012). Arhitektuuri on siin õpetatud juba alates Tallinna Tehnikumi aegadest 1924–1936, misjärel arhitektuuriõpe edukalt ülikooli tasemele tõsteti. Teine suur saavutus oli üle saja arhitekti lõpetamine TTÜ-s pärast sõda, praktiliselt kõik selle põlvkonna Eesti aktiivsed tegevarhitektid. Ei olnud Eestis teist kooli, kus nad arhitektuurihariduse võinuksid saada – kui TTÜ-d poleks olnud, tulnuks arhitekte importida Venemaalt. Edgar Johan Kuusik, keda EKA oma legendaarse õppejõuna esile tuua armastab, oli kõigepealt TTÜ õppejõud. 1950. aastatel viidi arhitektuur TPIst EKAsse selleks, et viimane ülikooli mõõdu välja annaks (jäägu siinkohal pikemalt kommenteerimata EKAle reklaamikampaaniat tegeva M. Kalmu konjunktuurne «teadusavastus» hiljutises ETV intervjuus, nagu oleks TTÜs arhitektiõpe kunagi läbi kukkunud).  

Täna on EKA juba liiga väike, et ülikoolina püsida: vaid ca 1200 tudengit, TTÜs üle kümne korra rohkem – 14 000, misjuures TTÜ kuulub maailma esimese 500 ülikooli pingeritta. Väikeste ülikoolide probleem on analoogne väikeste maakoolide omadega: riigil on neid väga kallis pidada, sõltumata sellest, kes poliitikutest võimul on. Ühinemisplaane on EKAl kuuldavasti olnud mitmeid ning viimastel aegadel on üritatud koostöölepingutega tekki paigata, kuid kummitab kohustus 15 protsenti õppekavadest sulgeda. Tehnikakõrgkooli (TKK) pooliku haridusega arhitektide ees jäi EKA magistrantuur aastaid uhkelt suletuks, nüüd kuuldavasti on see pärani lahti, kuid hiljavõitu. TKK ei anna arhitektuuri täisõpet, mistõttu seda kooli (nagu Euroülikooli jt sisekujundajaid ja maastikuarhitekte koolitavaid õppeasutusi) pole arhitektuuri kõrghariduse kontekstis mõtet üldse käsitleda. Riigi otsustada on, kas säilitada TKK kui ettevalmistuskursuste kool EKA tudengitest tühjeneva magistrantuuri jaoks või pole see enam mõttekas, sest EKA peaks pigem hoolt kandma, et tema enda 3+2 tudengid ka magistrikraadini jõuaks.  

Ka EKA arhitektidele õpetatakse nüüd endisest rohkem insenerierialasid, aga siiski oluliselt vähem kui TTÜs. Ainepunktides on suur vahe: TTÜs 60 ja EKAs 29, sisuliselt loetakse EKA arhitektidele insenerikursustest sissejuhatusi. Kui selles kontekstis keegi väidab, et arhitektuuriõpe TTÜs ja EKAs on üks ja seesama, siis tuleb küsida, kas ta ikka teab, millest räägib.  

Kas arhitekte on vähe või palju?

Eesti arhitektide arvukuse kohta annab Konjunktuuriinstituudi loomemajanduse uurimus (2013) täiesti selge pildi, mida EAL kontoris justnagu hästi ei osata lugeda. Väga palju (tõepoolest liiga palju) on viimase viie aasta (2008–2012) jooksul ette valmistatud maastikuarhitekte (319) ja sisekujundajaid (394). Kuid päris (volitatud) arhitekte, kes projekteerivad hooneid ja teevad planeeringuid, on sama viie aasta jooksul lõpetanud kõigest 58 (lisaks mõned urbanistika magistrandid). See on number, mis peaks kõlama juba valju alarmina.

ACE (Architects'Council of Europe) 2012. aruande järgi on Eesti arhitektide arvu poolest (600) Euroopas viimasel kohal. 1000 elaniku kohta on Eestis 0,4 arhitekti, samal ajal kui ELis on keskmiselt 0,9, esikohal on Itaalia 2,4 arhitektiga. Silmatorkavalt kõrge on meil üle keskea arhitektide osakaal: alla 40-aastaseid arhitekte on Eestis kõigest 12 protsenti, samal ajal kui Euroopas on see keskmiselt 40 protsenti. Need numbrid peaksid suunama tõsiselt tegelema arhitektide järelkasvuga, sõltumata sellest, kas EAL juhatuse arhitektide töölauale hetkel projekte jagub või mitte. Olgu lisatud, et TTÜ tänavuste ja järgmise aasta magistrandide lõpetamine ei mõjuta tööturgu kuidagi, sest kõik nad juba töötavad. Lõpetajaid hakkab lisanduma alles nelja aasta pärast ja ka siis maksimaalselt kuni 20. Kas see on tõesti tõsine põhjus, mille nimel loomeliit peaks häirekella lööma?  

Erinevalt varasemast EAL juhtkonnast saab uus esimees Indrek Almann aru, et arhitektide arvukusega pole asi nii ühene (intervjuu ERR kultuurile). Tundub, nagu oleks arhitekte üle, aga samaaegselt on neid hoopis kõvasti puudu, sest omavalitsuste ja linnaarhitektide kohad on arhitektide väidetavale tööpuudusele vaatamata ikka tühjad, projekte menetlevad ja kinnitavad arhitektuurihariduseta isikud. Nagu öeldud, mingit müstikat siin pole, kui arve lähemalt vaadata: kõigest 58 arhitekti.

Ent siin taustal on tõesti ka keerulisem aspekt: kunstiakadeemias on koolitatud individualistlikke arhitekte-kunstnikke, kes ei lähe ühiskonda teenivatesse ametitesse, vaid tahavad kõik olla oma büroo juhid. Statistika näitab selgelt, kuivõrd Eesti arhitektid on killustunud imeväikestesse büroodesse, mis on nõrga konkurentsivõime tegelik karm põhjus. Oleme juba 20 aastat näinud, et  meie arhitektid ei löö läbi isegi Eestis korraldatud rahvusvahelistel konkurssidel (ERM, EKA, ERR ja kõik need teised), suurest maailmast (arhitektuuriekspordist) rääkimata. Ei hakka väikebürood läbi lööma ka siis, kui EASi kõik eksporditoetused homnepäev ainult arhitektide vahel ära jagada. Vaja on süsteemset muutust, sealhulgas olulisi muutusi arhitektuurihariduses.

Liiga kauaks on jäädud ootama EKA arhitektuurikooli imelisi tulemusi. Kui EKA ei ole suutnud katta ühiskonna ootusi arhitektide osas (täitmata töökohad ametites), siis on selles koolituses järelikult midagi viltu olnud. Eesti arhitektuuri maine võib olla kõrge kusagil näitustel (sedagi rohkem tegijate endi kui ühiskonna silmis), kuid mitte reaalses projekteerimises. Kuidas saab selle taustal jätkuvalt kinnitada, et arhitektuuriharidusega on kõik kõige paremas korras ja sõdida iga uuenduse vastu? Ärme rohkem arhitekte koolita, siis jääb meile rohkem tööd – see pole ju muu kui puhas turuprotektsionism.

Arhitektuurihariduse tagasiviimisega TTÜsse võttis riik suuna Eesti arhitektuurihariduse kvaliteedi tõstmisele, tehniliselt tugevamate ja teistmoodi mõtlevate arhitektide koolitamisele, kes suudaksid mitmekülgselt ja paindlikult ühiskonna vajadustele reageerida. Juba TTÜ sisseastumislävend (riigieksamite punktiskoor 50) on märksa kõrgem kui EKAs (30), TKKs on see 0. Ehk siis: TTÜsse pääsevad need, kes ei tule ülikooli lihtsalt elustiili harrastama, vaid on tõsised õppijad, sealhulgas reaalainetes. Eelmisel aastal oli TTÜ arhitektuuri sisseastujate seas 12 medaliga lõpetajat – juba siit algab kvaliteedi tõus. Koostöö inseneridega, tehnilised teadmised, head laborid – kõik see moodustab tugeva tausta arhitektuuriõppele TTÜs. 

Jätkusuutlikkuse ja konkurentsivõime aluseks on avatus ja koostöövõime. TTÜ avab 2015 juba ka rahvusvahelise magistrantuuri, seda mitte osalisena rahvusvahelises võrgustikus, vaid juhtkooli ja rahvusvaheliste magistrikraadide väljastajana (koos Innsbrucki tehnikaülikooliga, osalevad Lissaboni, Sevilla ja Haifa arhitektuuriülikoolid ning Berlini kunstiakadeemia). Välistudengite koolitamine on lisaks elutervele integratsioonile ülikoolidele ka majanduslikult kasulik (hariduseksport). Eestis õppinud arhitektide konkurents ei piirdu ju enam Eestiga.

2016. aastaks on juba ka kohalik ehitusturg kosunud ja siis on EAL juhatuse arhitektide murele pealekasvavate noorte konkurentsi pärast piinlik tagasi vaadata. On pretsedenditu, et loomeliit üritab oma eriala järelkasvu pidurdada tagurlike üleskutsetega säilitada arhitektuuriõppe status quo. Soovitaksinarhitektide liidu juhatusele võimet näha laiemat pilti, teadvustada arhitektuurihariduses juba aset leidnud positiivseid muutusi ning vaadata eriala tulevikku Eesti kitsastest piiridest avaramalt.